Iseseisvusotsuse eelnõu jõudis Ülemnõukogu laudadele
kell kümme õhtul. Kui poliitilist pinget saaks mõõta, siis oleks sel õhtul
Toompeal tõenäoliselt registreeritud selle sajandi rekord. Ma ei soovinud midagi
muud kui hääletada. Iga kõne tundus üleliigne, aeg muudkui läks. Viimaks, mõni
minut 11 läbi, pandi iseseisvusotsuse eelnõu lõpphääletusele. Vaatasin pingsalt
tablood: sinna ilmus ainult roheline värv – 69 poolthäält. Südames lootsin, et
neid on rohkem. Saalis puhkes aplaus, ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida. (Liia
Hänni mälestused)
Vaadates paremerakondade reaktsioone hiljuti allkirjastatud KERA (Keskerakonna ja Rahvaliidu) leppele, tundub, nagu oleks toimunud tõeline katastroof: Eesti on määratud olema juba mõne aasta pärast allakäiva majandusega Venemaa satelliitriik, kes on välja astunud nii NATOst kui EList.
Politsei käis Tartu linnavalitsuses. Mitte mõnda ülekäte läinud kodanikku
ahistamas, vaid dokumendipakke puistamas, tegi seal paberitest koopiaid ning
viis need endaga kaasa. Need peaks aitama algatatud kriminaalasjas selgust
tooma.
Ülemiste keskuses panid Euroopa tehnikaüliõpilased
ostukärud omavahel võistlema, milline käru suudab vastava tehnoloogia abil oma
peremehele kõige truumalt koera kombel järele jõuda.
Muutuvad ajad Ajad muutuvad ja inimesed koos nendega. Ülemaailmse
eestlaste kokkutuleku ESTO ühe algataja Robert Kreemi surm kõrges vanuses oli
paratamatu.
Kaur Kender kirjutab, et Arnold Rüütlit ei tohi hukka mõista ega mõnitada. Presidendi institutsiooni peame ju ometi tingimusteta austama?
Vanemad uudised
