Moosipurgid soovitas Kanteril Kalamatasse olümpia ettevalmistuslaagrisse ühes võtta Eesti üks mainekamaid toitumisspetsialiste professor Mihkel Zilmer. Teiste seas kuulub Zilmeri hoolealuste hulka suusatamise maailmameister Kristina Šmigun.

Kanteri ema vaaritas kodutalus Pärnumaal poja läbilöögi õnnestumise nimel neli liitrit mustikamoosi. «Seni pole kuumus liiga teinud, soovitusest on kasu,» ütles vägilasekasvu 25-aastane sportlane.

Judokad jälgivad kaalu

Õige toitumine on tipptulemuste saavutamisel eriline kunst. Kogu karjääri vältel piinliku täpsusega toidusedelit jälginud judomaadleja Indrek Pertelson käis pool aastat tagasi dietoloogi juures ja kuulis, et peab loobuma mitmest seni au sees olnud roast.

«Kuna Indrek võistleb raskekaalus, ei tule tal oma tavapärast menüüd võistluste eel oluliselt muuta,» rääkis Sydney olümpial pronksi pälvinu juhendaja Aavo Põhjala. Oma lemmiktoitu pannkooke Pertelson praegu siiski ei naudi.

Täna medalit püüdma asuv judoka Aleksei Budõlin peab seevastu õige kaalu saavutamiseks tavaliselt neli kilo maha võtma. «Alekseile see erilist vaeva ei valmista. Juba keskmise trenniga kaotab ta kaks-kolm kilo,» märkis Põhjala.

Nelja aasta tagusel olümpial neljandaks tulnud kreeka-rooma maadleja Valeri Nikitin, kes Ateena mängudele ei pääsenud, koges omal ajal märksa karmimaid päevi. Kaalu kärpimiseks pidi ta istuma saunas, mitu dressi seljas ja villane müts peas.

Budõlin sööb jõuproovi eel puuvilju ja rosinaid, kindlasti loobub rasvasest toidust. Võistluspäeva hommikul einetab ta alles pärast kaalumist, rusikareeglina ei tohi kõhtu täis pugida. Õhtuse finaalini manustavad mõlemad tippjudokad vaid energiabatoonikesi ja eri toitesegusid.

Olümpiakoondise arsti Rein Jalaku sõnul peaksid sportlased palavas Ateenas kasutama nõndanimetatud Vahemere dieeti – süsivesikuterikast, kergesti seeditavat toitu. Eelkõige tarbima puu- ja juurvilju ning pastaroogasid.

«Rasvase kõrval tuleb loobuda grillitud hõrgutistest, kuumas kliimas võtab organism neid väga raskelt vastu,» selgitas Jalak. «Vajalik on vitamiinirikas toit.»

Olümpiakülas saavad atleedid sentigi maksmata valida kümnete kokandusimede vahel.

Ometi olevat asiaadid lärmi tõstnud, kui mingi neile oluline kõhutäide menüüst kadus.

Eesti sportlastest pole keegi valiku pärast nurisenud. «Pigem on kartus end paksuks süüa,» ütles sõudja Tõnu Endrekson. «Esialgu tundus ahvatlev McDonald’si pakutav, Pärnus nende firma ju esindatud pole. Nüüd olen nuumamiskuurist hoidunud.»

Kuumus kärbib oluliselt isu, ent tippsportlane peab energiavarusid täiendama. «Paar-kolm päeva enne võistlust ei tohi toiduga mingil juhul eksperimenteerida, vastasel juhul on tagasilöögi oht väga suur,» toonitas Jalak.

196 sentimeetri pikkuse ja 120 kilo kaaluva Kanteri söömahimu pole palavus rikkunud. Kalamatas manustas Euroopa talvine meister isegi puhkepäeva lõunasöögil kaks suurt praadi ja magustoidu.

Ratturid pargivad kuuetunnise ränga katsumuse eel hommikueineks makarone ja omletti, kõlbavad ka sai, müsli, jogurt ning puder. Lisaks topivad nad särgi seljatagused sööki täis, kaasavõetud portsudest peaks piisama saja kilomeetri läbimiseks.

Ratturid söövad priskelt

Profid on harjunud rikkaliku valikuga – värskelt pagaripoodides toodetud kookidest võidejuustu ja singiga pikitud saiakesteni.

Et nälg pika tööpäeva vältel kummitama ei hakkaks, tuleb pidevalt üht-teist näksida. «Vastasel korral kaob jõud hetkega,» mainis Erki Pütsep.

Sööma peab kas või väevõimuga. Võistluse lõppedes ootab Prantsusmaa profiklubis Ag2r sõitvaid elukutselisi jalgrattureid pikk sai, mille vahele on pikitud kõikvõimalikke hõrgutisi.

Magusalembelisi peibutavad suured koogitükid.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0