Olümpia-olümpia

Eesti sportlaste esinemised olümpial siiani kahjuks rõõmu toonud ei ole, õigemini paistab, et võime üldse medalist ilma jääda.

Vastupidiselt paljudele ei leia ma selles midagi traagilist – arvestades võimalusi on see täiesti reaalne, et esikolmiku kohad jäävad saavutamata. Medal on pigem üllatus kui kindlalt kellelegi broneeritud.

Ja süüdi pole viletsad sportlased, vaid lihtsalt süsteem – sport on meil küll populaarne, aga mitte riiklik prioriteet.

Raha küll liigub, aga mitte piisavalt ja sujuvalt. Sponsoreid on, aga nood on tavaliselt ühed ja samad suurfirmad.

Tippsport on aga viimase piiri peal närvide mäng, kus detailid on tähtsad ja aina tähtsamaks muutuvad.

Ja ammu peaks unustama ajad, kus sportlasi, kes veepuuduse või kuumuse üle kurdavad, kohe tõrvama hakata – ise olete viletsad. Tegelikult ongi need detailid imeolulised ja nende teadvustamine väga tähtis.

Nii et rohkem tasukski kuulata neid, kes oma kaotuse põhjuseid otsivad ja analüüsivad, kui lihtsalt lööduid, kes väidavad, et olimegi täna viletsad ja endal ka nii paha olla jne.

Selliselt seisukohalt on ju raske edasi minna, areneda ning hiljem paremaid otsuseid teha. Ja sportlastel ei tasuks karta ka ajakirjanikke, kes tegelikult üsna arukalt neidsamu põhjusi leida oskavad.

Karta või õigemini ignoreerida tuleks aga pettunud ja kibestunud kaasmaalasi, kes iga ebaõnnestuja sopaga üle valavad. Millegipärast on meil kombeks ebaõnnestumisi endale suunatud solvanguna võtta.

Tegelikult teevad ju sportlasedki lihtsalt oma tööd. Vaid parimad ja sihikindlamad neist võivad mõeldagi tippu jõudmisele ja ülejäänutele jääb keskpärasus ning töörõõm.

Tippsportlastelt on meil kõigil palju õppida – pühendumine peab olema 100-protsendiline. Võit ei ole õnnelik juhus, vaid hiigelsuure töö tulemus ja ande realiseerimine, nagu igal teisel elualal. Meie sportlastel pole lihtsalt seda süsteemi, mis realiseerimisele kaasa aitaks.

Tiia Ilvese

Eesti keele küsimusi

Mind, 12 aastat Siberis elanud eestlast häirib väga, et meie keelemehed kasutavad ikka veel mõistet «samojeedi keeled». Miks solvame Siberi Kaug-Põhja rahvaid neile anastajate poolt ülbelt antud nimetusega «samojeedõ», st olendid, kes söövad oma liigikaaslasi.

Kui kunagi rumalusest või teadmatusest niisugune mõiste kasutusele võeti, siis oleks ammu aeg sellest loobuda ning asendada sobivama sõnaga.

Nõukogude ajal võis igaüks saada keeleteadlaseks. Selleks oli vaja ainult kiita parteid ja valitsust ning sulle olid avatud kõik teed ka teaduse vallas. Nii on saanud keeleteadlasteks paljud, kellel ilmselgelt puudub keeleline vaist.

Tomski oblasti Aleksandrovskoje rajoonis elas umbes pool tuhat küüditatud eestlast ligi viisteist aastat ja keegi ei kasutanud kunagi mõistet «Aleksandrovskoje rajoon», mis on vastuvõetamatu nii eestlastele kui venelastele.

Nüüd on aga meie «keeleteadlased» välja mõelnud reegli, et rajooni tuleb nimetada tema keskuse selo Aleksandrovskoje järgi, kuigi see võib kohe saada linna staatuse ja siis tuleb eesti keeles rajooni nimetust jälle muutma hakata. Miks ei võiks kasutada kas Aleksandrovski või lihtsalt Aleksandrovo rajooni nimetust?

Meie keelemeeste viimaseks šedöövriks on sõna «pohuism». Ropendamine pidavat moes olema ka inglastel.

August Meema

Rikutud estraadietendus

Vanameister Eino Baskini juubeli estraadikontserdi «Viimane vint» rikkus 16. augustil Tartus ära üks kaastegelasi, nimelt ansambel Smilers. See bänd, kes tuli lavale ikka ja jälle, tekitas lausa talumatut lärmi. Võimendus näis olevat keeratud maksimumile, laulusõnu (näiteks Ivo Linna esinemisel) polnud müra taustal peaaegu kuuldagi.

Võimas tümps peksis inimeste närvikava ja sisikonda. Istusime abikaasaga lauluväljaku tagumises pooles, mingil ajal tegime lõpu piinlemisele ja lahkusime ürituselt. Seda tegid ka paljud teised. Püstitõusmisel ilmnes, et meie mõlema tasakaalumeel oli häiritud.

Olgu lisatud, et estraadikava muud numbrid olid nauditavad. Lauluväljakut täitsid enamikus vanemad inimesed. Oli ju välja kuulutatud, et pensionärid alates 66 eluaastast saavad sisse tasuta.

Nüüd tekibki küsimus, millise loogika põhjal anti «Viimases vindis» noorukite diskotümpsule nii oluline roll. Paljud vanameistri eakaaslased ja nooremadki ei kannata tümpsu kõrvaotsaski.

Kuid kui see osa oli ette nähtud, kus olid siis helitehnikud, kes pidanuks kontrollima ja märkama tingimusi lauluväljakul? «Viimane vint» tuleb esitamisele veel ka Tallinnas, Raplas ja Pärnus. Loodetavasti teevad korraldajad seal vajalikud korrektiivid.

Leo Kaagjärv, Tartu

Tulumaksualandus mõttetu

Olen äärmiselt üllatunud, kuuldes pidevat juttu tulumaksu alandamise headusest. Väidetakse, et nii jääb inimestele rohkem raha kätte – nõus, aga kui palju?

Tegelikult on see kasulik vaid rikastele inimestele. Härra Partsist on äärmiselt silmakirjalik väita, et inimeste elujärg paraneb ja seega tuleb maksta vähem sotsiaaltoetusi. Kas ta üldse teab, kui suur on vaese, toetust vajava inimese palk? Üle 2000 krooni see tõenäoliselt ei küüni.

Kuus krooni – just see summa jääb inimesele rohkem kätte, kui ta saab palka 2000 krooni kuus (siinkohal on arvestatud ka uut, 1700-kroonist tulumaksuvaba miinimumi). Tahaks näha, mida päästab kuus krooni – selle eest ei saa pätsi leibagi!

On tervitatav, et tulumaksuvaba miinimumi tõstetakse, kuid tulumaksu alandamine on täielik mõttetus. Tulemuseks on vaid riigi tulude vähenemine. Kui inimeste elujärge tõesti parandada tahetakse, siis tuleks alandada maksu vähemalt 10 protsendini.

Tulemuseks oleks aga katastroof. Kui praegune valitsus sooviks kindlasti olukorda parandada, siis jätaks nad tulumaksu alandamata ja tõstaksid hoopis tulumaksuvaba miinimumi näiteks 3000 kroonini. Tulu, mida tavainimesed maksu langusest saavad, on tühine. Tulu, millest riik ilma jääb, aga suur.

Kas ei oleks mõttekas see raha paigutada hoopis tervishoidu, haridusse, päästeteenistusse ja mujale, seega meie kõigi elujärje parandamiseks?

Hannes Luts

Vabandus

Eilses Postimehes oli Mart Rannuti ametiks ekslikult märgitud TPÜ professor, tegelikult on Mart Rannut dotsent.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0