Mahmastol ise klubides lõõgastumas ei käi ja sellest võib ka aru saada – ööklubimaailm seostub talle tööga. Naine on Club Privé ja Lounge Stereo üks omanikke ning toonud eri ürituste tarvis Eestisse kümneid ja kümneid üle ilma tuntud artiste. Mahmastol eelistab klubile hoopis kino ja on koos pisitütrega tõeline filmifänn: «Vahet pole, kas tegemist on komöödia- või action-filmiga, vaatan kõike,» räägib ta. «Kui kinno ei jõua, võtan laenutusest filmi ja vaatame kogu perega kodus.» Aasta ja kaheksa kuud tagasi said Helen Mahmastol ja tema elukaaslane Kuno Tehva oma esimese lapse – tütre, kel nimeks Kätty Li. Enne seda olid noored juba üheksa aastat koos olnud. «Lapsed tulevad siis, kui on õige aeg,» mõtiskleb noor ema ja lisab, et kindlasti ei jää esimene laps viimaseks.Lapseplaanide kõrvalt arendab paar aga üha uusi projekte, seda ka puhkusel viibides. «Kuno ema ütleb, et meid ei tohi koos puhkusele lasta, mõtleme kohe midagi uut ja hullu välja,» naerab naine. Tänu tegutsemisjulgusele ja «hullude» ideedega kaasaminemisele on Mahmastol kümne aasta jooksul tallanud vägagi käänulisi teid. Hoolimata sellest õhkub temast omapärast tasakaalukust. Põline tallinlane Millisest perest te pärit olete? Lahedast eesti perest, kuhu esimese asjana on alati kuulnud positiivsus. Kui kunagi kuulsin, et ka minu isa tegi noorena pidusid, siis järelikult on muusikapisik perekonnas sees. Minu vanemad on eestlased, kuid vanavanemate juured lähevad juba rohkem laiali ja ulatuvad Eestist välja. Milline oli teie lapsepõlvekodu? Olen läbi ja lõhki tallinlane, sündisin Kadriorus. Üles kasvasin Lasnamäe alguses, see oli tol ajal ikka väga popp kant – kes läks Lasna-, kes Musta-, kes Õismäele, saaks ainult kivimajja! Kas see sarnaneb kuidagi teie praeguse koduga? Ei sarnane üldse. Elan nüüd Kakumäel, mul on oma aed, lapsepõlves meil seda polnud. Ja kui vanasti oli terve elamine tumedates toonides, siis praegu domineerib valge. Olen kopeerinud Stereo sisekujundust ja seda siis lilledega värvilisemaks muutnud. Praegune kodu sarnaneb pigem lapsepõlveaegse maakoduga, mis asub Laitse lähedal metsa sees ja jõe ääres. Nüüd ma sinna kahjuks eriti tihti ei jõua, kuid väikesena olin küll kogu aeg. Mida te kodust kaasa võetust tähtsaks peate? Töökust, sihikindlust, positiivsust ja tugevat närvi. Eluaegne miss Olite Eesti Miss Estonia aastal 1996, kuidas üldse missindusse sattusite? Enne missindust tegelesin modellindusega, jõudsin päris palju konkursse võita. Mul polnudki mingeid plaane missindusse minna, sattusin sinna täiesti juhuslikult. Nimelt helistas härra Valeri Kirss ühel päeval mu emale ja asi oli nii-öelda otsustatud. Olin seiklushimuline ja kuna mulle lava meeldis, tahtsin end pidevalt proovile panna. Hinges oli kogu aeg särin sees. Siis mõtlesingi, et lähen proovin, ega see tükki küljest võta. Muidugi sain sellega endale külge märgi, millest enam väga lahti ei rebi. Üksteist aastat hiljem küsitakse ikka veel missinduse kohta. Ja ma pole ainus – kui vaadata kas või Liis Tappot. See oli lahe kogemus, päris palju sai reisida ja osalesin ka Miss Universumil, mis andis ikka väga palju kogemusi. Kui saaks uuesti minna, teaks täpselt, mida teha, et asjad läheksid õiges suunas. Kuidas teil seal Miss Universumil läks ja mis eriti eredalt meelde on jäänud? Seal oli kohal 80 tüdrukut ja kõige raskem on asja juures eristumine. Kõik pidid millegi poolest silma paistma, meelde jääma. Venezuela esindaja näiteks valis oma eristumisviisiks kübarad. Tuli kohale väga paljude kohvritega, mis olid kõik kübaraid täis, ning kandis iga päev isesugust. Ja loomulikult jäi ta meelde, veelgi enam, tema saigi Miss Universumi tiitli. Kuigi ka minu tulemus polnud halb – sain Peruuga võrdselt punkte ja tulin 11. kohale. Arvestades seda, kui noor ma olin, oli see ikka väga hea tulemus. Leian, et sellistele suurvõistlustele tuleks saata veidi kogenenumaid. Alguses võiks läbi teha mõne väikesema võistluse, näiteks käia ära Miss Baltic Sea’l. Kui sa oled aga kohe esimesel võistlusel juhuslikult valituks osutunud ja kuu aja pärast pannakse sind lennukisse ja pead üksinda Las Vegasesse lendama, on see ikka paras šokk. Kas missindus on poliitiline? Väga. Kui Miss Universumil käisin, siis oli Boriss Jeltsin parasjagu südameprobleemidega haiglas. Nii esitatigi mulle küsimus, et mis ma arvan, kuidas Jeltsini südameoperatsioon läheb. Siis mõtlesin küll, et mis küsimus see nüüd on... Venemaa tüdruku vanemad olid jällegi välja mõelnud keha rasvaprotsendi mõõtja. Ilmselt see aitaski ta esimese kuue hulka. Milliste lootustega Miss Universumile läksite? Oli teis maailmavallutajat? Mitte otseselt. Muidugi ei tahtnud ma olla ebapopulaarne, seal aga oli üllatavalt lihtne selleks saada. Aitas ühest eksimusest või millegagi üle pingutamisest. Minule oli kogu see üritus kõva väljakutse, olin esimene, kes üldse (Eestist – toim) minna sai. Minu plussiks oli see, et mu saatedaam oli eestlane. Kuidas tüdrukud omavahel läbi said? Oli väga toredaid tüdrukuid, aga üldiselt on see maailm läbinisti võlts. Inimesed muutusid totaalselt, mittesuitsetajatest said suitsetajad ja nii edasi. Ka minu toakaaslane suitsetas ja see oli mulle väga raske, kuna mina ei ole suitsetaja. Palusin küll tal seda akna peal teha, kuid asjatult. Lõpuks selgus, et üle poole tüdrukutest olid enda kohta valeinfot andnud. Missiaasta möödas, sattusite peagi SuperNoova korraldusmeeskonda. Kas unistasite juba siis moega tegelemisest? 1996–1997 viibisin Eestis väga vähe ja ausalt öeldes polnud mul aegagi mõelda, kuhu elu edasi viib. Tegin modellitööd, osalesin eri võistlustel. Kui loovutasin 1997. aasta märtsis missitiitli, sain tuttavaks oma elukaaslasega. Tema aga oli tegev hoopis teises vallas. Asusin ülikooli õppima ja mu elus toimus tõeline kannapööre. SuperNoova oli alguses üldse ühe kooli, 32. keskkooli üritus. Meid kutsuti appi, aitasime neid korraldusliku poolega. Alates teisest toimumisaastast kuulub SuperNoova meile. Kuidas on laps teie elu mõjutanud? Mul on endal praegu nagu teine lapsepõlv. Võtame kas või «Mõmmi aabitsa», mis on nüüd plaadi peal. Saab vajadusel tagasi kerida ja uuesti vaadata. Omal ajal oli nii, et kui magasid aja maha, siis oli rong läinud ja sina sellest osast ilma. Elab teises lapsepõlves Millest olete pereelu nimel loobunud? Ma ei ole millestki loobunud. Võib-olla seepärast, et me teeme kõike koos, miski ei jää tegemata. Lapse saab alati ja kõikjale kaasa võtta. Näiteks lõi ta terve Bet Shop Boysi kontserdi vältel tantsu. Kas olete sel suvel juba puhata saanud ja kuidas üldse puhata eelistate? Suvel ma Eestist naljalt ära ei lähe, naudin seda täiel rinnal. Olgu meie suvi siis nii vihmane kui tahes. Kui on aga lörtsine ja hämar, siis põgenen korra kuhugi soojemasse kohta. Näiteks veebruaris veetsime perega nädala Egiptuses. Ja muidugi oli ka Kätty Li kaasas. Kui lennuk tõusis ja maandus, ta magas, muul ajal mängis teiste lastega. Hästi palju lapsi oli, see oli tore. On selline ütlus, et inimene tegutseb tulemuslikult vaid siis, kui ta enesega hästi läbi saab. Kas teie saate? Mind aitab muusika. Kui mul on halb tuju või midagi on ebaõnnestunud, saan muusikast alati abi. Samuti aitab mu hea mees, kui ta suudab jääda positiivseks. Kui sa lased pinge enda sisse, siis murdud varem või hiljem. Halbadest asjadest peab üle olema, ma ju tean, mida teen ja miks teen. Tänaseks on mu nahk juba väga paks. Tean, et on asju, mis on minust tingitud, ning asju, mis pole. Teistest ei lase ma end häirida. Edendab New Yorgi klubikultuuri Peaaegu kõik teie ettevõtmised on seotud muusikaga. Aga miks just klubimuusika? See sai alguse kümmekond aastat tagasi, kui käisin Ameerikas palju igasugustel pidudel. Tol ajal mängiti Eesti klubides klubimuusika n-ö estraadiklassikat, house’i-pidusid nimetati üldse põrandaalusteks. Need peod toimusid keskmiselt vaid kord kuus. Et aga Ameerikas käia kogu aeg ei jõua, pidime siin midagi välja mõtlema. Leidsime sellise koha nagu Liiva keskus. Peab mainima, et Liiva keskuse VIBE’idel on käinud pea kõik tänase avaliku elu tegelased, vägagi mõjuvõimsate inimesteni välja. Arvan, et inimeses ongi kaks poolt – üks on selline viisakas ja tubli tööinimene, teine avaldub siis, kui ta tuleb töölt koju, viskab pintsaku nurka ja läheb paneb pidu. Me peame ennast välja elama, peame lõbutsema, elame ju vaid üks kord. Selleks, et teha tööd, on vaja lõõgastuda. Miks mitte minna tantsima ja tantsida ennast lõhki! Toonastel üritustel tutvustasime inimestele New Yorgi klubikultuuri. Kui kerge või raske oli kümmekond aastat tagasi siia välisesinejaid tuua? Alguses oli päris raske, pidime pidevalt tõestama, et Eesti ei ole sama mis Venemaa, et meil on oma vabariik, mis eksisteerib täiesti elujõulisena. Kõigest hoolimata hakkasime tööle ja tänaseks suhtleme kõigi suuremate plaadifirmadega. Kusjuures nüüd, pärast pronkssõduriga seotud sündmusi, on olukord taas halvem, esinejad ei tule enam nii meelsasti kui vahepeal. Oleme saanud mitu eitavat vastust, peame end taas välismaistele artistidele tõestama, selgitama, et Eesti on jätkuvalt iseseisev riik. See seletab tõsiasja, et Sun Dance’i muusikaüritus toimub tänavu kontserdina, mitte festivalina? Jah. Kas ühiskonna kriitika teeb haiget? Eks ikka teeb. Eestis märgistatakse sind juba enne ära, kui oled üldse midagi teha jõudnud. Olen tihti sattunud peksupoisi rolli. Kui vaadata kas või meediat, siis mis meile sealt paistab? Ainult probleemid. Õllesummeriga seostuvad vaid probleemid, samamoodi Sun Dance’iga. Arvan, et kõik saab alguse ühiskonnast. Kui see on probleemne, kanduvad mured edasi igale poole, ka väliüritustele. Muusikat ei saa probleemides süüdistada. IaI
Huvitav seik Tema elus tuleb pidevalt ette ootamatusi. Mõni aasta tagasi tõid Helen Mahmastol ja Kuno Tehva Eestisse esinema maailmakuulsa house’i-guru Roger Sanchesi. Nädal enne kontserti tõusis Sanches aga muusikaedetabelites esimeseks, mis tähendas kõikide kontsertide tühistamist. Kuna artistil olid korraldajatega soojad isiklikud suhted, lubas ta erandi teha ja siiski Eestisse tulla. Ent nagu kiuste toimus Ibiza lennujaamas streik ja lennukid ei väljunud. Lõpuks hakati reisijaid siiski elavas järjekorras teenindama. «Selle aja jooksul väljus juba kolm lendu. Kokkuvõttes tegelesime tema lennukile saamisega kümme tundi. Peaaegu oleksime eralennuki järele saatnud,» räägib Mahmastol. Õnneks plaanis Sanches Eestisse tulla paar päeva varem, mis tähendas, et jõudis kontserdipaika täpselt õigeks ajaks. Helen Mahmastol Sündinud 23. detsembril 1977 Tallinnas Haridus: kõrgem (Audentese Kõrgem Ärikool) Pere: elukaaslane Kuno Tehva, tütar Kätty Li. Heleni isa Jaan on tegev ehitusvallas, ema Urve on kodune, õde Helis töötab õena. Tiitlid: Supermoell 1993 (esimese kuue seas) Fashion Model 1994 Golden Lady 1994 Model Search 1995 (4. koht) Miss Tallinn 1996 (1. printsess) Miss Viroonia 1996 Miss Estonia 1996, sh TV 3 televaatajate lemmik Miss Estonia-Internet ’96 Miss Estline Queen Miss Baltic Sea 1996 (1. printsess) MTV 3 televaatajate lemmik Tunnustusi: «Aasta tegija 2000» Eesti klubimaastiku värskendamise ja innovatiivse klubiürituse Vibe korraldamise eest. «Aasta tegu 2000». Aastal 2001 võitis OÜ UrbanCorp projektiga SuperNoova Suhtekorraldusteo eriauhinna, samuti saadi tunnustust parima läbilöögi eest. Auhinna andis välja Eesti Suhtekorraldajate Liit EPRA. Aastal 2006 kandideeris Stereo oma sisekujundusliku olemusega Eesti Arhitektide Liidu poolt teostatud disainiauhinna tiitlile, jäädes Tartu nukumuuseumi järel teisele kohale. Aastal 2006 võideti Hõbelusika parima õlleserveerija tiitel, serveerides Lounge Stereos õlut õllekokteilidena. Aastal 2006 selgitas ajakiri Kroonika välja, et Club Privé programmi peetakse parimaks ja professionaalseimaks Eestis. |
