Taani kunstnik Annette Merrild on võtnud aga julguse kokku ning tunginud oma protsessuaalse kunstiprojektiga alates 2002. aastast fotokaameraga üheksa linna korteritesse. Ta asus pildistama keskklassi elutube traditsioonilistes ja osalt ka banaalseimates tüüpprojekti järgi ehitatud kortermajades. Oma jahimail on ta materjali kogunud Hamburgist, Istanbulist, Lyonist, Varssavist, Barcelonast, Manchesterist, New Yorgist, Kopenhaagenist ning 2005. aastal jõudis ta oma suures uudishimus Tallinna, Tammsaare tee korteritesse. Sellise globaalküla eratsooni kaardistamine ei kuulugi ühel hetkel enam kunsti valdkonda, vaid omandab uue ümberpööratud tähenduse «elude» analüüsis.Identiteediotsing Sellises sotsiaalses kunstiprojektis omamoodi võõraste bibliograafiate üleskirjutajana otsiks ka kunstnik justkui oma identiteeti teiste kaudu. Piltidel kujutatud eluruumes, toolidel, laudadel, linikutel, väiksel lillebuketil või mängukarul on tegelikult sellele konkreetsele elanikule intiimselt suur varjatud tähendus. Kas vaatajal on õigus tungida ruumi kaudu nendesse lugudesse? Ainsa poeetilise detaili abil seavad need kujutlused meid vastamisi uue maailmaga. Fenomenoloogilises tähenduses osutub kokkuvõttes aga eelkõige detail panoraamist tähtsamaks. Merrildi väljapanek lähtub selgelt ka rahvuslikest aspektidest, milles rahvust soovitakse lokaliseerida kodu kaudu, mis on inimesele katedraali eest. Nagu Jumalaema kiriku kellamehele Quasimodole oli katedraal järgemööda nii muna, pesa, maja, kodumaa kui kogu universum. Ka antiikfilosoofid pidasid läve pühaks. Üle astumisel pidi käituma väga delikaatselt. Meie kaasaegsetele kunstnikele on nii kodus, tööl kui puhkehetkel omane intiimne mõõtmatus. Tollal oli see aga ära mõõdetud, kehtisid kindlad piirid. 20. sajandil hakkasid paljud psühholoogid uurima, kuidas lapsed joonistavad oma kodu. Nendes avalikustus sisemine unelus- ja varjupaik. Seega on Merrildi teostesse kätketud palju lähenemis- ja tõlgendamisnurki, mitte pelgalt ilusad interjööripildid. Kasutades fotograafiatermineid, on ta eluasemeid kirjeldanud negatiivina, pöörates ümber arusaamu kodust kui suletud ruumist või maailmast. Pilk distantsilt Prantsuse poeet Paul Caludel on ehedalt kirjeldanud 20. sajandi alguse Pariisi elu, milles pidas oma tuba pelgalt nelja seinaga geomeetriliseks paigaks, konventsionaalseks nipsasjakestega täidetud kapiurkaks. Sellise konventsionaalse urka asupaiga fikseerisid vaid tänava ja korruse number ning eluasemel ei olnud ruumi enda ümber ega vertikaalset mõõdet. Merrild on aga saavutanud ruumide ideaalsed perspektiivivaated, kus on nii õhku kui avarust. Need miljööd peegeldasid kogu pere väärtushinnanguid, sotsiaalset staatust või majanduslikke võimalusi, kus üldine atmosfäär oli «soe» või «külm». Plusspunktiks osutub teoste puhul fakt, et tegu oli objektiivse vaatlejaga, kes ei kuulunud sealse riigi etniliste rahvusgruppide ega kodanike hulka, mille elutube ta pildistas. Merrildi pilk oli suunatud distantsilt. Näitus Annette Merrild (Taani) «Ruum / The Room» Tallinna Linnagaleriis Avatud 12. juulist kuni 30. juulini |
