Eestis on selline pilt tavaline – Pavel Loskutov rühib kõige ees, rivaalid üritavad tempot hoida. Foto: Toomas Huik

Pole mingi saladus, et pikamaajooksjad on sprinteritest saledamad, ent seni ei ole sporditeadlased põhjalikult uurinud, kuidas ja miks on inimese kehakaal talle sobiva jooksudistantsiga seotud.

Nüüd teatasid Peter Weyand Rice'i ülikoolist ja USA spordispetsialist Adam Davis, et tegid selle kindlaks.

Weyand ja Davis selgitasid, et vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei kulu enamus jooksja energiast jäsemete liigutamisele.

«See on oluline ja mõnevõrra vaidlusalune küsimus,» kinnitas Weyand.

Ta lisas, et inimkehal on ühtlase jooksutempo ja tasase maastiku puhul omad «mehhaanilised nõksud,» mille abil jäsemete liigutamiseks vajalikku energiat samm sammu järel korduvkasutatakse.

See tähendab, et enamiku jäsemete liigutamise tööst teevad ära kõõlused, mis lubavad vajaliku kiiruse saavutanud sportlasel energiasäästlikult joosta.

Sel viisil säilitatakse umbes 90 protsenti jäsemetesse suunatud energiast, kinnitas Weyand.

Teadlase sõnul kulub suurem osa jooksmisele kulutatavast energiast hoopis keha maast lahti tõukamisele ja keharaskuse tasakaalustamisele.

«Gravitatsioonist hoidumiseks ei ole mingisuguseid nõkse,» sõnas ta.

Mida kiiremini inimene jookseb, seda rohkem jõudu ja seega ka energiat kulutab ta enese maast lahti rebimiseks ning tippkiirusel põrutavad sportlased vastu maapinda oma kehakaalust umbes 2,5 korda suurema jõuga, selgitas Weyand.

Uurijate kinnitusel selgitab jooksmise ajal kulutatava energia jaotumise eripära, miks kiirendamiseks palju «toorest jõudu» vajavad sprinterid on reeglina jõulised ja suurte lihastega ning pikalt ühtlast tempot säilitavad pikamaajooksjad omakorda lühikesed ja kõhnad.

Weyand ja Davis lõid ka üsna lihtsa valemi (vajalik on kehamassi indeks ehk BMI), mille abil saab jooksualadest huvituv inimene oma pikkuse ja kaalu põhjal välja selgitada enesele ideaalse jooksudistantsi.

Uuringul on oma mõju ka vaidlustele paljude suurte loomade ja sealhulgas ka dinosauruste jooksuvõime küsimuses.

Varem arvasid teadlased, et lisakilod on igal juhul jooksmisel takistuseks.

2002. aastal tekitas palju meediakära teadlaste väide, et 6000 kilogrammi kaalunud Tyrannosaurus rex ei suutnud oma suure kaalu tõttu ilmselt üldse joosta ja talle valmistas raskusi isegi kõndimine.

Weyandi sõnul tuleb suurte loomade jooksuvõimega seotu nüüd ilmselt ümber hinnata, sest suure lihasmassita on suure jooksukiiruse saavutamine praktiliselt võimatu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.42