Nii Euroopa Liit kui ka kõik liikmesriigid eraldi peavad seadma selge rõhuasetuse raha planeerimisel just haridusele, innovatsioonile ja aktiivsele tööturupoliitikale. Eestis toimub see tegevus peaministri juhitud «Eesti edu 2014» ning väljatöötatava innovatsiooniteadlikkuse programmi ja riskikapitali kontseptsiooni näol.

On selge, et eelarvest millelegi lisaraha andmine nõuab muutumatu mahu juures kusagilt vähemaks võtmist. Euroopas on läbi Lissaboni protsessi selgeks vaieldud, miks ja kuhu tuleks senisest enam raha suunata, et ELi konkurentsivõimet tõsta. Seni ei ole aga EL olnud selleks vajalike otsuste langetamisel kuigi suutlik.

Samal teemal: Kas Euroopa Liit peaks suunama lisaraha haridusse? (5)

Kokkuvõtlikult eelarve osas –Eesti sihiks ei ole Euroopa Liidu eelarve kasvatamine. See tähendaks ka meie poolt suuremate kohustuste ja nii ka pädevuste võtmist, mis aga Res Publica poliitikaga kindlasti kooskõlas ei ole.

Meie huvides on, et oleks tagatud kokkulepitud prioriteetide piisav rahastamine ühiste eesmärkide täitmiseks, et kõik võetud kohustused oleks kaetud ja et rahaline koormus liikmesriikidele ei muutuks liiga suureks.

Olen veendunud, et Euroopa eelarves on olulisi säästuvõimalusi. Seda eelkõige rahakasutuse süsteemi korrastamise ning ühtse põllumajanduspoliitika reformi kaudu.

Legendaarsed näited sellest, kuidas Euroopa Liit maksab Itaalia talunikele peale, et nende kasvatatud ploomid pigem ületoodanguna mädaneksid kui turukonkurentsile alluks, peavad saama möödanikuks. Euroopa toetused peavad kasvu ja ettevõtlikkust soodustama, mitte pärssima.

Seega: kindlasti toetame ühtse põllumajanduspoliitika turgu moonutava ja konkurentsivõimet pärssiva mõju vähendamist ning raha suunamist otsetoetustelt maaelutoetustele.

Samuti leian, et lisaks süsteemi enda reformimisele peab põllumajandustoetuste osakaal ELi eelarves langema, kuna liidu eelarve peab peegeldama tänaseid prioriteete, mitte ajaloolisi.

Teine võimalik kokkuhoiukoht on ühtekuuluvusfondi raha üleminekuperioodi lühendamine ja summade kärpimine.

Vaesemate riikide eelisarendamiseks mõeldud fondist saavad praegu raha ka eurotiiger Iiri, Itaalia, Hispaania, Portugal ja Kreeka. Näiteks Itaalia kasutab Euroopa regionaalabi vahendeid oma regionaalpoliitilistele eesmärkidele – Lõuna-Itaalia jaoks –, ehkki see peaks olema kohaliku valitsuse pädevus. Arvestades arenguerinevusi vanade ja uute liikmesriikide vahel, oleks õige, et ühtekuuluvusfondist saaksid raha ainult uued liitunud.

Kas kohati hirmutava bürokraatiana näivas ELis on üldse võimalik ka mehhanismi enda ülalpidamiskulude arvelt säästa?

Kindlasti on. Mulle tundub, et kui mõned riigid välja arvata, on Euroopa Parlamendi järgmises koosseisus selline valmisolek kindlasti olemas.

Samas eeldab suund säästlikkusele pigem kokkuhoidu toetavate konservatiivsete jõudude, mitte sotsialistide võitu, kes pigem näevad Euroopa tulevikku pädevuse laiendamises (loe: suuremas raha ümberjagamises just Euroopa, mitte meie oma eelarve kaudu).

Kui Res Publical õnnestub valimistel võtta kolm kohta, on see kindlasti väike, aga oluline samm õiges suunas – Euroopa ühisraha haridusse, tööhõive kasvatamisse ning kindlasti teaduse rakendamisse ettevõtluses.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1