Kui Keskerakond Tallinnas võimule tuli, parastas koostööettepanekust ilmse mõnuga ära öelnud vastasrinna esindajad: valitsegu ja vastutagu nüüd, nii et vähe pole! Ja istusid esimesi poliitilisi ämbreid oodates linnavolikogu toolidele. Keski peakontoris Toom-Rüütli tänavas läks samuti sebimiseks, sest siingi tegeldi toolide jagamisega. Väärikaimat neist, millel paraku alati peotäis poliitilisi knopkasid voodri sees, pakuti Jüri Ratasele.

Mehele, kes abilinnapeana ei peljanud püksisääri üles käärida, enne kukke ja koitu mõne kanalisatsioonitoru ääres turnida, tänavaaukude, purskkaevude, kalmistute ja koerte jalutusplatsidega tutvust teha. See oli valdkond, mis polnud kellelegi peale Ratase vähimalgi määral apetiitne.

Oli see nüüd osav PR-trikk või ongi Ratas sedasorti mees, kes tahab kätt- ja jalgupidi teemas sees olla ja tulemust näha? Igal juhul tuli ühel novembripäeval Pirital kokku Rataste perekondlik konsiilium, et olukord omavahel läbi arutada. Järgmisel päeval andis Ratas nõusoleku linnavalitsuse kuuendalt korruselt kaks korrust allapoole astuda, et linnapea kabinetis koht sisse võtta.

Opositsioonipoliitikud räägivad, et teile on kohati isegi raske kaikaid kodaraisse loopida, sest te olevat päris sümpaatne inimene, ainult partei on vale. Tunnete end sellest puudutatuna?

Kui teile öeldakse, et olete küll üsna hea ajakirjanik, aga see väljaanne, kus töötate, pole suurem asi, kas te siis ei tunneks end puudutatuna? Mina küll tunnen. Aga sellest tuleb üle olla ja tööd edasi teha.

No jah, kui selleks aega antakse. Esimest umbusaldust ei pidanud te küll kaua ootama.

Umbusaldusavaldust tuleb alati tõsiselt võtta. Tuleb end ette valmistada ja...

... ja kirjutada olukorrale vastavalt kas tänu- või lahkumiskõne?

Mul oli vaja enne seda umbusaldusavaldust nii palju asju läbi mõelda ja teha, et kõne jaoks küll aega polnud. Aga muide, enne hääletust saatsid kaks väga kena neidu mulle ühe toetava sõnumi.

Kust te teadsite, et need neiud on kenad?

Sest ma näen neid iga päev! Need on minu abikaasa Karin ja tütar Mariell.

Kui see saladus ei ole, mis seal sõnumis seisis?

Et nad on minuga ja küll kõik läheb hästi. Neil oligi õigus.

Oma kahe kaunitari juurde jõuate vist küll ainult nappideks öötundideks. Mitme käe sõrmedest piisab, et vabad nädalavahetused kokku lugeda?

Nende kokkulugemiseks piisab ühe käe sõrmedest. Abikaasa esimene küsimus nädalavahetusel on alati üks: kas sul täna kohustusi on? Alles siis, kui on teada, palju neid vabu tunde on, saame plaane teha.

Praegu on teie abikaasa kodune, aga millega ta enne beebipuhkusele jäämist tegeles?

Karin on hambatehnik ja armastab oma eriala väga.

Varavalges üles, hilisõhtul koju - nii kujutan ette teie töörütmi.

Enam-vähem. Hommikul tõusen 6.50, kohvi ei joo, võimelda ei jõua. Kuid tegelikult pole tähtis, kui pikad on tööpäevad, vaid see, kui sisukad nad on.

Ega keegi sundinud teid sellele kohale asuma, oli ju võimalus loobuda.

Oli. Võtsin kaks päeva mõtlemisaega, pidasin nõu abikaasa, vanemate ja paari sõbraga.

Olete jõudnud valiku plussid-miinused kokku lüüa?

Olen muidugi. Suur miinus on see, et sportimisel on kriips peal – varem käisin ikka kuus korda nädalas jooksmas ja jõudsin muudki teha, nüüd on sellest alles jäänud parimal juhul kaks-kolm jooksukorda.

Spordimehena põete sellepärast kõvasti?

Muidugi põen!

Milles võiks olla lahendus?

Tuleb tõhusamalt tööd teha ja varem koju tulla.

Teid peetaksegi ju tegusaks inimeseks, seega lootust on.

Kui rääkida kellegi tegususest, siis selle üle saab otsustada alles siis, kui on tegusid, millest rääkida. Ehk on üks minu negatiivne külg tõesti see, et olen väga kärsitu ja soovin kiireid tulemusi.

Kuidas teie rahulolematus välja paistab, kas kollegid saavad aru, et Ratas on vihane?

Ma ei tea, kas kolleegid saavad aru, et olen vihane, aga oma emotsioone ma ikka näitan. Kuid olen kogemustest õppinud, et ühtegi kooli, teed või parki ei tee korda üleöö – kõik võtab aega ja emotsioonid siin ei aita.

Praeguses ametis tuleb teil teoks teha teiste poliitikute antud lubadusi, kas te niiviisi iseendaga vastuollu ei lähe?

Kui see päev kätte jõuab, et pean iseendaga vastuollu minema, tuleb selle koha pealt ära minna.

Samas olevat te üks väheseid linnapäid, kes tõesti Tallinna tunneb.

Linna võib juhtida igat moodi, kuid arvan, et ma pean ikka teadma, millest räägin.

Kui Postimees avaldas esilehel foto Tallinna auklikest tänavatest, olite parasjagu Prahas. Käskisite selle augu otsekohe ära parandada ja lubasite asja isiklikult kontrollima minna. Kas käisite?

Käisin muidugi! Tegelikult ei taha ma sugugi öelda, et nii ongi õige, et tormame iga ajaleheloo peale vigu parandama või jäämegi fotode järgi asfaldiauke parandama. See oliaga põhimõtte küsimus: kas me üldse suudame olla operatiivsed või mitte.

Mida te inimeste puhul või töös üldse ei talu?

Kui ei tehta tööd, kui ma näen, et tegu on laiskusega. Kui tean, et probleemi saab lahendada päevaga, aga mulle öeldakse ka veel nädala pärast, et me arutame – vaat seda ma ei talu! Teine asi on usaldus, milleta ühelgi tasandil ega meeskonnas hakkama ei saa.

Millal te viimati Tallinna pärast piinlikkust tundiste?

Poolteist nädalat tagasi, kui Tuulemaa tänaval avati sotsiaalmajutusüksus. Sinne sõites tekkis tunne, nagu liiguksime kusagil põllu peal – tee oli nii jube!

Olete kodulinna patrioot?

Mõistagi! Kusagil mujal ma küll elada ei tahaks.

Nii et on ka positiivseid asju, mis panevad uhkust tundma?

Tundsin uhkust näiteks siis, kui avasime 2005. aastal Kadrioru pargis Apollo platsi. Aga üks mu toredamaid kohustusi on seotud Raekojas laste sünnitunnistuste kätteandmisega – kui ikka viiskümmend titte teeb seal kõva kisa, vaat siis on tõesti uhke tunne!

Oma vanematele olete vist ainus laps?

Emale olen ma ainus laps, isa poolt on mul ka kaks poolõde.

Ainus laps olla on meeldiv ehk ainult lapsepõlves, hiljem tuntakse õdedest-vendadest suurt puudust. Kuidas Marielliga läheb?

Meie söögitoas näete suurt lauda, mille ümber on kaheksa tooli. Kolm neist on praegu täis, ülejäänud ootavad täitmist.

Nii noore inimese käest on seda veidi naljakas küsida, aga siiski – milline mälupilt teile lapsepõlvest kõigepealt silme ette kerkib?

Üks mälestus on see, kuidas kord hirmsasti vanaema peale solvusin. Lugu oli selles, et käisin Nõmme linnaosas Valentina Tereškova nimelises lasteaias ja meil koralati tihti võidujookse ümber lasteaia. Mul ei õnnestunud kunagi esikolmikusse saada, aga ükskord see siiski juhtus. Kasvatajad tegid sellised suured medalid – hõbepaberiga kaetud papirõngad. Autasustamine pidi olema pärast lõunauinakut, kuid vanaema tuli mulle enne järele ja ma saanud oma auga välja teenitud medalit vastu võtta.

Neid pärismedaleid tuli ju hiljem küllaga. Millised on teie sportlaskarjääri saavutused?

Minu kõige suurem saavutus spordis pole mitte medalid, vaid mu sõbrad ja tervis. Korvpallis oli meil erakordselt edukas aastakäik – 1978 –, ehkki meie hulgas polnud ühtegi säravat tähte. Olime esimene Eesti juunioride koondis, kes jõudis EM alagrupist poolfinaali. Võitsime mehi, kes tänaseni mängivad NBA-s. Tulime mitu korda Eesti noortemeistriks, murdsime isegi Eesti kõrgliigasse. Mina olin ääremängija.

Enam te ei mängi?

Mängin ainult linnavalitsuse võistkonnas. Aga muid, sportimist alustasin hoopis legendaarse judotreeneri Andres Lutsari juures.

Mis ringkondadest teie lähedasemad sõbrad pärit on?

Minu sõpruskonda ühendab märksõna sport, peaaegu kõik lähemad sõbrad on poliitikast eemal. Käisin Rahumäe põhikoolis ja meil oli tore klass – hoiame tänini väga kokku. Kevadel möödub lõpetamisest kolmteist aastat, kuid käime seni vähemalt kord poole aasta jooksul koos.

Kas sõbrad mõistavad alati teie valikuid?

Käisin hiljuti ühe hea sõbra juubelil ja seal küsiti minult, kas ma tõesti tahan sellist elu ja kuidas jaksan. Sõbrad pole kunagi arvanud, et minu üks või teine samm oleks ilmselgelt vale. Palju kordi on nad aga soovitanud hoogu maha võtta. Selliseid asju öeldakse, kui üksteisest hoolitakse.

Te ei ole kaotanud ühtegi sõpra seetõttu, et kuulute kõmulisse Keskerakonda või et olete lennanud kõrge kaarega ametiredeli tippu?

Ei, seda küll mitte. Püüan jõudumööda ikka kõigiga suhelda ja meie ühistest traditsioonidest kinni pidada. Oleme käinud koos sõpradega palju Eesti väikesaartel ja laidudel matkamas.

Kust see looduses uitamise pisik pärit on?

Lapsepõlvest. Ema töötas aastaid botaanikaaias – nüüd töötab ökoloogiainstituudis – ja käis sageli välitöödel, kuhu võttis mindki tihti kaasa. Tookord see mind väga ei rõõmustanud – sõbrad jäid ju linna, mina pidin aga kusagil metsas või laiul konutama. Aga ühel hetkel sain aru, mis väärtus sellel kõigel on, ja tahtsin seda kõike ka joma sõpradega jagada.

Aga isa, milline on olnud tema roll?

Väga suur, oleme isaga väga lähedased.

Ometi ei läinud te õppima loodusteadusi.

Kui olin tehnikaülikoolis magistrantuuris, küsis õppejõud, et mis meil siis pärast lõpetamist plaanis on. Minu poole pöördus lausega: «Noh, Jüri, sinuga on asi selge – sinu tööd on ju kõik prügist.»

Tal oli õigus, sest nii mu magistrikraad kui ka bakalaureus olid seotud prügiga, säästva arengu või jäätmekäitlusega. See pole küll otseselt loodusega seotud, kuid igal juhul rohkem kui nii mõnigi muu valdkond.

Oma erafirma, mida kunagi nimetasite tagalaks, kuhu pärast poliitikat naasta, müüsite hiljuti maha. Kas nüüd jääbki ainult poliitika?

Olen seda endalt korduvalt küsinud ja vastus on, et mul on siiski taskus kaks diplomit ja poliitikale leidub kindlasti alternatiive. Ma ei välista, et pöördun kunagi isegi erasektorisse tagasi. See firma tekkis 1999. aastal, kui olime sõpradega ülikooli kolmandal kursusel ja tahtsime soetada kaatri, aga raha polnud.

Algul oli see nagu mäng – oh, kui tore, kui keegi tuleb meie juurde oma autot pesema! Aga siis tuli hakata arveid tasuma ja inimestele palka maksma, asi läks tõsiseks ja nõudis pühendumist.

Äkki ongi parem, et lahkusite – keegi ei saa enam öelda, et teil kusagil erahuvid mängus?

Ei, see nüüd küll loobumist ei tinginud, pigem kaalusin kõiki võimalusi, et jääda. See oli tõesti nagu mu oma laps – mäletan hästi, kuidas firmasid ja koostööpartnereid taga ajasime, ukselt uksele käisime, et kliente saada. Algul pesime ju autosid ise.

Otsustavaks sai hoopis see, et ma ei osalenud pool aastat firma arendamises, ja kui minult küsiti, et Jüri, mida me teeme, pidin kogu aeg vastama, et mul pole aega. Ma ei suutnud enam süveneda.

Näen televiisori peal fotot teie kiriklikust laulatusest. Olete te kristlane?

Ma ei ole ühegi koguduse liige. Olen läbinud Oleviste kiriku juures toimunud üldharivad alfa- ja beeta-kursused, need on mulle väga palju andnud. Ma usun Jumalat ja usun, et Temast sõltub väga palju.

Vastab see tõele, et isegi teie töölaual on piibel?

Jah, see on tõsi.

On teil aega see vahel ka lahti võtta ja lugeda, või on tegu pigem moraalse toega?

See on mulle moraalne tugi, kuid vahel on mahti ka lugeda. Minu meelest on nii, et ükskõik mis kohast piibli lahti võtad, ikka leiad sealt alati just selle koha, mida hetkel kõige enam vajad.

Jüri Ratas (27)

Sündinud 2. juulil 1978

Abielus Karin Ratasega (28), tütar Mariell (11 nädalat)

Elab Pirital vanemate kahekordses eramus

Haridus Nõmme gümnaasium (1996)

Tallinna Tehnikaülikool, majandusteaduste magister (2002)

Tartu Ülikooli õigusinstituut, bakalaureus õigusteaduste erialal (2005)

Karjäär: 1999 asutas ülikooli II kursusel koos sõpradega autopesu ja puhastusteenuseid pakkuva firma, 2006. aastal müüs osaluse selles

2001 töötas Eesti korvpalliliidus, noortekorvpalli juht

2002-2003 Tallinna linnapea Edgar Savisaare majandusnõunik

2003-2004 ja 2005 Tallinna abilinnapea

15. novembril 2005 valiti Tallinna linnapeaks

Hobid: harrastussport, matkamine, lugemine

Arvamus

Raimund Pundi,
klassijuhataja Nõmme gümnaasiumis, legendaarne võrkpallitreener

Klass, kus Jüri õppis, lõpetas täpselt kümme aastat tagasi. See oli äärmiselt meeldiv klass ja me käime tänini läbi, igal sügisel tulevad nad mulle appi kartuleid võtma. Jüri oli väga tipp-topp, me saime hea kontakti just seetõttu, et ta oli läbi ja lõhki spordipoiss.

Poisid tegelesid eri aladega, aga mina panin nad ka võrkpalli mängima ja varsti olime juba Tallinna koolide paremate hulgas. Vahel tegin ka paarismängu võistlusi ja tahtsin, et välja pandud auhinnapalli võidaks ikka see meeskond, kes on puhtalt võrkpallipoisid. Aga Jüri tahtejõud oli nii suur ja ta oli nii visa, et just tema võitis selle palli. Jüri minek poliitikasse ei tulnud mulle üllatusena, sest oleme palju omavahel rääkinud ja ma tean, mida ta mõtleb. Ta tahab midagi ära teha. Mind väga häirib, kui teda süüdistatakse ebaaususes või omakasupüüdlikkuses – need jooned pole talle kindlasti omased.

Karin Ratas,
abikaasa

Kuidas te kohtusite?

Kohtusime Jüriga seitse aastat tagasi ühiste sõprade kaudu, kuid see ei olnud armastus esimesest silmapilgust. See oli sõprus ja usaldus, mis kasvas ajapikku enamaks.

Milline oli teie soovitus abikaasale, kui talle linnapea kohta pakuti?

Kui Jüri pidi otsustama, mida teha, kaalusime koos läbi kõik sellega seonduvad plussid ja miinused. Jürit tundes, tema energilisust ja teotahet teades oli selge, et see on talle väga suur väljakutse, ning mina küll ei saanud öelda, et loobu sellest.

Ütlesin, et kui sa tunned, et sul on tahtmist ja huvi, kui sa näed, et on asju, mida saad ära teha, siis mine. Ma ei saanud ju nõuda, et ta mõtleks kõigepealt minu ja Marielli peale, meie oleme ju ikka siin, kodus olemas ja toetame teda.

Mida see valik teie elus muutis?

Seda, mida ma kohe algusest peale teadsin: veel pikemaid tööpäevi ja äraolekuid kui abilinnapeaks olemise ajal.

Kuidas te hilja õhtul koju saabuvat abikaasat tavaliselt vastu võtate?

Musiga.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.67