| |
|
 |
Kastil istuvad Juhan Liiv (Toomas Suuman, vasakul) ja Juhan Smuul (Urmas Lennuk). Taamal Juhan Viiding (Erik Ruus).
Foto: Rakvere teater |
|
Liiv, Smuul ja Viiding. Teatris
(2)
18.04.2005 00:01
Andres Keil, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Alustuseks – Rakvere teatri «Johannese passioon» on täitsa nii asi. Mõningaste mööndustega. Aga siinkohal on meie hindamiskriteeriumi viimane rida – olulisus – olulisim märksõna. Tahtmata taas kord riigiteatri repertuaaripoliitikat tampima hakata ja ainult mainides, et siinkirjutaja arvates on nüüdseks selge, et Rakvere teater on me maa paremini planeeritud repertuaariga teater, ütlen – tegijatele – nii kuradima lõpuni olulist asja ei ole viimastel aastatel näha olnud. Ning seeläbi, loogilisel võluväel, tõuseb see ka üldises teatripildis oluliseks.
Milles siis asi? «Johannese passioon» on eesti luule «kolme suure Juhani» – Liivi, Smuuli ja Viidingu – tekstidest kokku pandud tükk. Ei tahaks seda luulekavaks nimetada. Kava on arusaamas ikkagi rohkem või vähem tundlev luule lugemine teatraliseeritud vormis (vrd näiteks Linnateatri «Mandragora»). Siin on tegemist luule ja mõtte lavastamisega. Kolm meest ja nende tekstid on ühtsesse, maakamaral kõndijale teispoolsesse aegruumi, viidud. Pandud. Luuletustest näidend Liiv – Toomas Suuman. Smuul – Urmas Lennuk. Viiding – Erik Ruus (või Üllar Saaremäe). Nad on koos. Ja läbi nende suude räägivad nende tekstid ja mõtted. Üksteisega. Põhimõtteliselt on luuletekstidest kokku kirjutatud näidend, kus tegelasteks luuletajad. Ning siit, seoses teksti lavastusega, kerkib esimene mööndus. Mis tõenäoliselt tuleneb sellest, et nii tekst kui lavastus on väga koos sündinud. Nii mõnelgi korral muutub pildiline tegevus sõna illustratsiooniks. Ei räägi mitte sõnaga kaasa või sõna eest, vaid kordab sõna öeldut. Muundudes seeläbi kaalutuks, mõttetuks ja joont hajutavaks, kuigi, tegelik eesmärk oleks ju joont rõhutada, teravdada. Ma saan aru, et kohati on selline üleütlev võõritamine taotluslik, võib-olla püüab tegevusruumi müstifitseerida, ja ma saan aru ka sellest, et esietendusel ei loksu üleminekud veel täpsetes rööpavahedes, aga ikkagi. Ja muidugi on selline personifitseeritud luule- ja mõttemäng peenike asi. Ent selle pärast just. Selles tükis on ka suur, teatriinimestele eriti ootamatu üllatus. Juhan Smuulina tõuseb tüki parimaks (ja ka üldises teatripildis väga heaks) rolliks Rakvere teatri kirjandusala juhataja, dramaturg ja lavastaja Urmas Lennuk. Tema inimene, karakter, on mitmeplaaniline, erinevaid tähendusvälju täis mängiv. Ühelt poolt koos Järvesuu poiste brigaadiga jäise raamatu lehti pöörav konjunkturistlik kommunismilaulik, teisalt mõnusa muigega muhulaste imelikest juhtumistest vestja ja kolmandaks õrn, tundlik ja armastav mees. Mitte et mainitud teoseist kõigist teksti lavastuses oleks – Lennuki mängitud mehest on näha, et ta kõik need oma maisel teel kirja on pannud. Nendes elanud. Nii näitleb (praeguseks eelkõige) kirjanik Lennuk. Hea tükk Võrdlusena kõrval on Suumani Juhan Liiv. Tunduvalt pingutatumalt otsitud karakter. Suumani roll hoiab kinni ühetisest näitlejapoolsest nägemisest. Ühest viisist, millega Liivi tekste põhjendada. Õigemini, kustkaudu tekstide sünni põhjuseid näidata. Suumani Liiv on rabedalt irooniline, ennastteadvas hullumeelsuses vaevlev hing. Ja jääb nõnda kaugeks. Mitte alati, kohati. Tõsi, võimalus on ka see, et Liivist on meil kõigil alates kuuendast klassist oma poetiseeritud kujutelm, me teame enda arust, milline ta oli. Ta on tuttav mees. Nii võib juhtuda, et teisi nurki ei taha lihtsalt vastu võtta. Nagu ka Erik Ruusi Viidinguga – jääb mulje mehest, kes teispoolsusest oma varem kirjutatud tekstidele tagasi vaatab. Juba pärast fataalse akti toimepanemist. Blaseerunud, kergelt üleolevast pöördumatusest poisikesepõlve idealistlikke vallatusi esitab. Oma väga vanu luuletusi loeb. Selliseid asju paistab «Passioonist». See on hea ja vajalik lavastus. Sestap ma norisingi. Natuke. Uuslavastus «Johannese passioon» Lavastaja Üllar Saaremäe Kunstnik Kristi Leppik Osades Toomas Suuman, Urmas Lennuk, Erik Ruus jt. Esietendus 15. aprillil Rakvere teatris
|
