Oli see teie jaoks üllatus, et esimese koha saite?

Samal teemal: Noorkirjanike sulge juhivad surm, narkootikumid ja kodutus

Päris ausalt tahate teada? Ei olnud. Ma ei saanud täiesti kindel olla, aga kui kuulsin, et hindamisse on kaasatud kooliõpilased, siis ma muutusin enesekindlamaks. Kartsin natuke, et täiskasvanud ei pruugi mu lugu mõista.

21. kooli õpilaste kirjutatud retsensioonis oli esile toodud romaani roppu ja julget kõnepruuki. Kui julgelt te keelt kasutate?

Kes mida ropuks ja halvaks peab. Mõni läheb näost punaseks, kui ma ütlen «kurat», mõni kardab juba sõna «armastus». Aga ma kasutan seal täpselt sellist keelt, mida ma ise igapäevaelus kasutan ja kasutavad ka kõik minuealised ja minust nooremad, seega ma ei leia, et seal oleks midagi sellist hirmsat.

Minu meelest on kentsakas, kui viiekümneaastased püüavad kirjutada oma keeles viieteistaastastele. Tänase konkursi võitjad ja äramärgitud olid ju kõik noored ja minu meelest on see superpositiivne.

Aga kui narkootikumidevastases kampaanias kasutatakse sõna «pask» ja seda pannakse pahaks?

Minu esimene romaan «Kaks grammi hämaruseni» rääkis ka rohkem narkootikumidest ja ma arvan, et selline pisut šokiteraapiat meenutav sündmuste näitamine võib rohkem mõju avaldada kui õlalepatsutus ja noomimine.

Arvan, et kui lähed paitad pead ja ütled, et ole pai ja ära tarvita alkoholi ja narkootikume, siis ei pruugi sellest kasu olla. Sellist šokiteraapiat on isegi rohkem vaja.

Millest võiduromaan «Mängult on päriselt» räägib?

Ma ei oska ise pealkirju panna oma romaanidele, see on õudusunenägu! Seetõttu on mul oma isiklik pealkirjapanija.

Aga romaanis on kaks paralleelselt jutustatavat lugu, õe lugu ja venna lugu, mis vahel põimuvad ja üksteist mõjutavad. Õde elab ühiselamus ja tegeleb sellega, millega tudengid ikka tegelevad. See osa on pea täielikult ka tegelikult juhtunud ajal, kui ma ise ühiselamus elasin. Küll pandi prügišaht öösel põlema kolm ööd järjest, küll lasti tuba tuletõrjevoolikust vett täis. Venna lugu on rohkem välja mõeldud. Aga need on kahe erineva inimesed lood, seetõttu ka väga erinevad.

Millal te kirjutama hakkasite?

Kirjutanud olen niikaua, kui mäletan, viie-kuueaastasest peale vihikutäite kaupa jutte ja lugusid. Luuletusi kirjutasin kuni üheksanda eluaastani, aga siis mu luuletajakarjäär lõppes, sest läksin suure kaustikutäie luuletustega oma kooli raamatukogu juhataja juurde ja ütlesin, et ma hakkan nüüd luulekogu välja andma. Siis ta muigas selle peale ja ma sain nii vihaseks, et ma rohkem ei kirjutanudki. Aga ju siis oli proosakirjandus rohkem minu kutsumus.

Noortele mõeldud jutud on sageli moraliseerivad, aga kas noortejutud peaksid andma nõu?

Arvan, et minu romaan jätab lugejale võimaluse teha oma valikud ise. Ma ei ütle, et ära tee seda või ära tee toda, ma räägin ühte lugu. Sellest, kuidas võib minna.

Diana Leesalu (24)

• Põlva keskkool

• Eesti Maaülikool

• Loodusvarade kasutamine ja kaitse (bakalaureuse kraad 2005)

• Õpib keskkonnakaitse magistrantuuris

• Töötab SAs Keskkonnainvesteeringute Keskus programmispetsialistina

• Varem ilmunud romaan «Kaks grammi hämaruseni» (2005)

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5