Kopenhaageni kesklinnast mõne metroopeatuse kaugusel asuv Falconeri saal on üks osa hiiglaslikust kompleksist, mis koosneb kontserdi-, kino- ja konverentsisaalidest ja mille ühe osa moodustab hiiglaslik Radissoni hotell. Kaks aastat tagasi Georg Malviuse lavastatud ja Saksamaa produktsioonifirma Arena-Theater eestvõttel lavale toodud muusikali «Hair» rahvusvaheline trupp just selles hotellis peatubki. Tegu on kaks nädalat kestnud Taani-tuuri viimase etendusega ning Lauri saabub kohtumisele hotelli lobby-baari pisut roidununa – näiteseltskond pidas eile lõpupidu, sest juba täna, kohe pärast etendust asutavad Saksamaalt ja Tšehhist pärit tegijad end kodu poole. Kõrvaltvaataja Lauri roidumust aga ei märkagi. Ehk on vaid tema hääl tavalisest pisut kähedam. Tellime turgutavat teed meega.

«Minu teada polnud tarmukamad veel tund aega tagasi hotelli jõudnud,» annab Lauri aimu vägevast lõpupeost Taani pealinna klubides ja baarides. Tähistamiseks oli aga põhjust enam kui küll – see tuur oli pärast mitmeid Saksamaa, Austria, Itaalia ja Luksemburgi ringsõite arvatavasti viimane.

Lauri ei häbene oma pahedest rääkida. Tunnistab, et on suitsetaja, kuid kannab loobumise lootuses juba kaks nädalat Nicorette´i plaastreid. Seni siiski vaid kotis. «Napsu armastan kah võtta. Aga olen selline napsitaja, et kas üldse mitte midagi või kui, siis täiega.» Ta pihib, et on läinud pohmellis peaga lavale, ja see pole kõige meeldivam. Ja üks kord astunud poistebändi Black Velvet koosseisus püünele kerges joobes. «Endale tundus, et olin jube super, aga teised nii ei arvanud ja sain sellest valusad õppetunnid. Ega mulle endalegi meeldi, kui lavapartneril suust konkreetne köis välja tuleb.»

Elu ratastel

Laurile elu ratastel meeldib. Tõrvatilgaks meepotis peab ta aga just bussisõitu, sest see väsitab. Taanis pole hullu, vahemaad on väikesed, ent Saksamaal tuli vahel päevas oma 500 km läbi uhada. Asja hõlbustas tuuribussi juht, kes pidas väikest õlleäri.

Elustiil on aga Taaniski endine – hotellitoas pole enamasti mõtet kohvrit lahti pakkida, sest tead, et juba hommikul tuleks asjad tagasi panna. «Kopenhaagen on nagu palsam hingele, oleme ju kolm päeva ühes kohas,» möönab Lauri, kes ühe peaosalisena võib hotellitoas nautida uhket üksindust. See on vägagi vajalik, sest kaks aastat järjest ühtede ja samade nägude nägemine võib hakata närvidele käima.

«Eelmisel nädalal olin väga uhke hotelli sviidis, kahetoalises apartemendis,» ütleb Lauri, vingerdades ära keerulisest küsimusest, millises linnas. Igatahes oli sviit Louis XIV stiilis, antiikmööbli, arvukate nipsasjakeste ja baldahhiinvoodiga. «Kõik oli väga peen, sel ööl ei läinud ma isegi kordagi välja, istusin vannis,» naerab ta.

Saksamaal, meenutab Lauri, läinud ühes peatuspaigas häälekatel lauljatel korralikuks peoks. Vastuvõtus istunud tütarlaps osutus eriti tarmukaks – muudkui käis ja kuulas uste taga, mis toimub. Isegi siis, kui pidu ei olnud. «Ühel õhtul, kui lebasin voodis, oli tädi taas ukse taga ja küsis, mis toimub. Ütlesin, et näete ju, valitseb vaikus ja rahu. Tädi ütles, et ei usu seda, ja asus teisi tube ründama.»

Intriigide poolest «Hairi» praegune koosseis ei hiilga, küll aga on ütlemisi ja tagarääkimisi ette tulnud varem. Ja just sellepärast, et iseenese seltskonnast väljalülitamine on võimalik ainult õhtuti, kui sulged end hotellituppa, jälgid ainiti teleriekraani või kuulad muusikat.

Staaritsemise tundemärgid

Esimeses «Hairi» trupis tekkiski Laurile rivaal. «Poiss, kes oli n-ö minu varumees, et kui minuga midagi juhtub, läheb linnuke kavalehel tema nime järele,» täpsustab ta. «Pärast kolleegide käest kuulsin, et kui olin laval häält lahti laulnud, oli ta ustega prõmmima hakanud ning mind osatanud. Konkreetseid diivasid leidus aga suvel, kui Saksamaal «Hüljatuid» tegime. Üldjuhul on reegel üks – mida väiksem lüli sa kogu trupis oled, seda suurem diiva. Mõni noormees või neiu polnud rahul, et neil polnud lava taga isiklikku peeglit ja riietajat. Aga kui trupis on 50 inimest, pole see ju võimalik!»

Tõele näkku vaadates tunnistab Lauri, et on enesegi juures teatud staaritsemise märke avastanud. Tõsi, aastaid tagasi. «Aga ma ei ole kunagi läinud kellelegi midagi ütlema või nõudma, kuid selles ametis võib tekkida küsimusi, et näiteks miks mina mõnd rolli ei saanud... Arvan, et see on inimlik professionaalne kadedus. Noh, näiteks olen ma Koit Toome peale heas mõttes kade, et ta nii ilusti ühtaegu laulab ja klaverit mängib,» räägib Lauri. «Ka mina tahaks nii, aga ei oska! Ja kui mõnel kolleegil miski väga hästi õnnestub, teeb ka kadedaks.» Kadeduseuss hakkas temast taanduma pärast seda, kui endal häid osi saama hakata õnnestus.

20-aastasena unistas Lauri lennukast karjäärist. Lausa «karjäärist valgel hobusel». Saada läände! Ja kui mitte vähem, siis jõuda vähemasti kuhugi Robbie Williamsi suurusjärku.

«Praegu ma enam sellest ei unista. Tõesti. Aga millest ma unistan – et mul oleks huvitavat tööd ja rolle. Sära ja kuulsus – kõik lavainimesed on edevad, aga see pole enam primaarne. Oma edevuselaksu sain kätte ansamblis Black Velvet. Katus sõitis ära, kui nägin 10 000 inimest lava ees huilgamas,» ajavad kümne aasta tagused meenutused Lauri suu muigele. Ta ei mõistnud tollal ka seda, kuidas võis «Kaks takti ette» žürii tema esitatud vokaalselt nõudliku laulu «Music of the Night» (muusikalist «Ooperifantoom») ära põlata, sest meri oli põlvini ja enesekriitika nullis.

Koerad jooksid järele

Samas on Lauri tookordne eufooria mõistetav – oli ta ju vahetult enne Velveti algust lihtne Otsa-kooli nooruk, kes oli äsja teeninud leiba Tallinna bussijaama Nehatu hamburgeriputkas.

«Mulle tundus, et nii kui keskkool on läbi, pean hakkama ise raha teenima,» põhjendab ta kiiret töömeheelu algust. Tegelikult müüs ta ka kuu aega Raekoja platsil jäätist. Müüs siiski vaid tinglikult, sest enamiku jagas sõpradele lihtsalt laiali ning jäi kuu lõpus palgast ilma.

Bussijaama Nehatusse otsustas Lauri minna kuulutuse peale. Tööpäevad olid nii rasvavingu ja -suitsu rohked, et hulkuvad koerad lausa jälitasid pärast 12-tunnist tööpäeva lõppu.

«See oli väike putka pisikese luugiga ja öösiti liikus seal väga kahtlane seltskond – narkomaanid ja pätid. Üsna kõhe oli,» tunnistab Lauri ja nendib, et külmutatud kotlettide soojendamine oli friikartulite töötlemise kõrval köömes. «Neid pidi enne küpsetamist vees leotama, fritüüris läksid nad aga millegipärast taas kivikõvaks ja siis tuli neid uuesti kuumas vees leotada. Tulemuseks olid soolased veeplönnid, kliendid polnud rahul ja sain pidevalt sõimata. Mõnele eriti vastikule kliendile panin kõrbenuma kotleti saia vahele.»

Sõimust villand, otsustas Lauri peenemat tööd teha kalli Nexti poe meesterõivaste osakonna müüjana, kuni pood maha põles. «Hamburgerite müümine oli siiski tunduvalt loomingulisem. Aga seista saalis, kus keegi midagi ei osta ja kus käiakse nagu muuseumis... Harvadel külastajatel pidin sabas käima, et jumala eest keegi midagi ei varastaks, ja sellest päev koosneski. Polnud väga sisukas. Istuda sai lõunapausi ajal.»

Veerandsada «Pipit»

See polnud aga kaugeltki see, millest noormees tegelikult unistas.

Lauri võis olla kaheaastane, kui ema ta esimest korda Estoniasse kolme ja poole tunni pikkust «Pipi Pikksukka» vaatama viis. Ema jutust teab Lauri, et vaatas tükki hiirvaikselt ja tegi häält ainult vaheaegadel, kui ema teda saalist välja jalutama meelitas ning see ei õnnestunud. Aastate jooksul käis Lauri «Pipit» vaatamas – ta teab seda täpselt – 23 korda. Vahel koos isaga, kes järjekordse «Pipi» ajal eelistas magada. Pluss kaks korda läinudaastast linnahalli-versiooni.

Tollest ajast saati hakkaski Lauri ise lavale igatsema. Just nimelt teatrilavale. Et laulda näitlemise kaudu. Lasteaiakasvatajast ema ja maadlustreenerist isa soovitasid pojale siiski pigem mõnd muud ala – ameteid, mis korralikult sisse tooks. Äkki midagi juuraga seotut? Või hoopis hotellimajandust? Samal hommikul, kui Laurit oodati hotellimajanduskooli sisseastumiskatsetele, ütles noormehe sisemine hääl ei ja ema-isa olid ääretult pettunud.

Pedast reklaami erialalt jäi Lauri paari punktiga välja, kasu polnud ka kahest korrast lavakunstikooli üritamisest. «Vitsad olid valusad. Teisel korral jõudsin isegi eksamitele, aga edasi ei pääsenud.» Etüüd seisnes selles, et Lauri tegelaskuju töötab telefonikaugjaamas ja kuulab pealt inimeste kõnesid. Siis kuuleb ta, et kedagi kohe tapetakse. «Ma ei mäleta, mida tegin, igatahes midagi kohutavalt rumalat ja loomulikult mind enam tagasi ei kutsutud. Ja see oli paras krahh, sest teatrikooli rihtisin rohkem kui muusikakooli.»

Oma esimeses muusikalis «Kuningas ja mina» mängis Lauri esimest armastajat. Tollal plaatinablondi soengut kandnud noormees värviti üleni mustaks, vuntsitati ja habetati. Armastajapaari teiseks pooleks oli Hanna-Liina Võsa, ehkki ei armastusest ega teatrist teadnud kumbki eriti midagi. Igatahes keskpõrandal nad kokku said ja kaks armastuslaulu ära laulsid. «Lõpuks pidime kallistama ja suudlema.»

Ise tehtud, hästi tehtud

Lauri vaatab kella – taanlased hoolitsevad muusikalitähtede eest igati ja kohe oodatakse truppi õhtusöögile. Tormame läbi Falconeri keskuse lõputute koridoride, ent paigas, kus eile söömaaega peeti, on plats puhas. Tormame tagasi, ent ühtäkki avastame end pimedast kinosaalist – seanss käib! Lõpuks jõuame läbi nõudepesulapilõhnalise köögi õigesse kohta.

Seltskond on tõepoolest kirev, mõned tegelased on endale grimmi juba näkku maalinud. Kuulda on naeru ja hoogsat nugade-kahvlitega klõbistamist. Pakutakse lihtsalt kartuli-liharooga, praemuna, peedi- ja kurgisalatit ning joogiks pepsit.

«Ilmus ikka välja,» ohkab Lauri kergendatult ja vahetab kiirelt kadunud peaosalisega läinud peoöö muljeid. «Temale meil varumeest küll poleks olnud... Kahe aasta jooksul on vaid üks etendus ära jäänud, kui Saksamaa linn, kus pidime esinema, mattus laviini tõttu lume alla.»

Tegelikult hindavat rändtrupp paiga võlusid pigem hommikusöögi järgi. Taanis on toit kõikjal olnud rikkalik ja tasemel – tasub end isegi enne kella kümmet hommikul üles ajada –, see-eest näiteks mõnes Saksamaa hotellis võis see vabalt koosneda vaid saiast ja marmelaadist. «Mul on juba Eesti toidu isu,» tunnistab Lauri ja haukab isukalt kartulikuubikuid. Nüüd on tal Eesti toitu võimalik süüa vähemalt pool aastat, sest järgmine «Hairi»-tuur saab ehk teoks alles sügisel Rootsis.

«Peaksin endale juba grimmi tegema,» teatab ta siis ning astume enne kiirkäigul lavalt läbi. Lauri asetab kindlasse kohta oma «kanepisuitsu», mida ta etenduses tõmbama peab, valib peamikrofoni ja siis treppidest üles neljandale korrusele garderoobi. Lauri eelistab endale ise grimmi teha – grimeerijate juures on niigi järjekord ja aega kuluks liialt. Rahvas hakkab juba saali kogunema.

«Te olite võrratu!»

Lauri jagab garderoobi Inglismaalt pärit mustanahalise Leeroyga. Võib vaid aimata, kui paljud kuulsused on siin enne neid olnud! «Just eile vaatasime Leeroyga, et keegi on siin Marvin Gaye «Ain´t No Mountain High Enough» sõnu õppinud,» osutab Lauri laual vedelevale laululehele.

Kostüüm ripub korralikult riidepuul ning sellel ka üsna närtsinud lilla suleboa, mis kasuka ja nahkpükste vastu hõõrdumise tulemusel glamuurse väljanägemise kaotanud. «Kostümeerijad püüavad iga päev sellele fööniga elu sisse puhuda, aga see ei õnnestu,» heidab mees käega. Ja kinnitab, et higi valab ta igal etendusel liitrite kaupa: «Paras piin. See on sihuke saun, et üks kilo läheb etendusega kindlasti maha. Kord suvel oli väljas 40 kraadi kuuma, siis oli selline tunne, et palun, ei!»

Vilunud liigutustega laotab ta lauale grimmikomplekti. «Ma pole küll teab mis grimmikunstnik Aimar Rolf, aga üritan,» kohmab Lauri. «Kahe aastaga on pooled potsikud tühjaks saanud, ongi vist õige aeg selle etendusega lõpetada.»

Ja tõesti, ka viimane etendus saab otsa. Enamik publikust sööstab püsti nagu kõigi saja «Hairi» lõpus. Lauri teenib ära eriti tugevad ovatsioonid. Lillede lavale viimise kommet taanlastel pole, siin tullakse isiklikult sooje sõnu ütlema. Pärast etendust taas Radissoni fuajeesse ilmuvat Laurit tervitavad neli väärikat konjakit timmivat vanadaami ja suruvad kätt. «Te olite võrratu,» kiidavad nad üksteise võidu. «Tuletasite meie noorust meelde! Ka meie tantsisime nagu teie täna laval, käisime sama moodi riides ja tõmbasime hästi palju kanepit!»

Esmaspäeval sai Lauri 31-aastaseks. «Mulle meeldib vanemaks saada. Mida aasta edasi, seda kindlamana ma ennast tunnen. Sarved on maha joostud.»

 CV Lauri Liiv

Sündinud

11. veebruaril 1977.

Õppinud Tallinna Väike-

Õismäe keskkoolis, Georg Otsa nimelises muusikakoolis

pop-jazz laulu erialal

(õpetaja Kare Kauks).

Mänginud enam kui

veerandsajas muusikalis.

Olulisemad rollid:

«Miss Saigon» (John),

«Hüljatud» (Enjolras), «Aida» (Radames), «West Side Story» (Riff), «Rent» (Collins), «Cats» (Munkustrap), «Chess» (Anatoli).

Välismaal: «Miss Saigon»

Helsingi Linnateatris, «Hüljatud» (Neuschwansteini teater,

Saksamaa), «Hair» (Saksamaa produktsioonifirma Arena-Theater).

Teised Laurist

Leroy Charlery

kolleeg (Inglismaa)

Tõeliselt meeldiv kaaslane – ühtaegu nii professionaalses kui ka inimlikus mõttes. Ta on toonud «Hairi» täiesti uue ja unikaalse kvaliteedi, mängides Woofi karakterit erakordse lennukusega. Teeb kõike pühendumuse ja kirega, mitte ei soorita lihtsalt järjekordset osatäitmist. Ja publik on selle ära tabanud.

Brady Swenson

kolleeg (Saksamaa)

Ta on hull!

(Naerab.) Minu meelest on ta üks ausamaid inimesi, keda tean, ja väga eesmärgikindel. Ja töös muidugi professionaalne, kuid ikkagi on ta samas väga hull. Segane nagu me kõik, kes show’s kaasa teeme. Inimene, kellega tahaks alati koostööd teha, kelle jaoks on parim tulemus primaarne.