Lõuna-Indiast Andrapradeshist pärit Vamsi Krishna Lavu sattus siia tänu arstiõpingutele Peterburis. Just selles linnas tutvus kõrgelt haritud ortopeed-kirurg oma Eestist pärit tulevase venelannast abikaasaga. «Ma ei teadnud Eestist sel ajal mitte midagi,» tunnistab Krishna, keda Indias kutsuti pigem eesnime Vamsi järgi. «Sain sellest maast teada alles siis, kui oli vaja viisat vormistada.» Põhjamaise kliimaga harjumine polnud Krishnale kuigi raske – mees nendib, et külma on tunduvalt kergem taluda kui 45-kraadist kuumust, nagu on tema kodukohas. Ja selle, kuidas külmast võitu saada, õppis ta Venemaal kiiresti selgeks – klaas viina hinge alla ja hakkabki soe!Krishna on arstipraksise sinnapaika jätnud, sest doktorina tegutsemiseks on vaja osata riigikeelt kõrgtasemel. Vabalt vene ja inglise keelt valdav mees pole eesti keelt aga selgeks õppinud, kui välja arvata üksikud fraasid: «tere», «nägemist», «raha ei ole, raha ei tule», «aitäh». Seepärast peabki ta Kuldse Draakoni restorane Tallinnas, Pärnus ja Jõhvis ning pakub seal india, hiina ja tai roogi. Ning arvata võib, et eksootilisi toite pakkuvate restoranide omanikuna pole tal seni põhjust olnud verivorsti suhu toppida. «Söön hea meelega kartulit, kuid ka sealiha, olgu see siis suitsutatud või mitte, aga kala mulle ei meeldi,» kõneleb Krishna. «Ainuüksi kala lõhn hakkab mulle vastu,» põhjendab ta. Eesti toitudest on ta proovinud korra mulgikapsaid ja need kõlbavat näljaga hamba alla pista küll. Aga mitte suures koguses. «Lõhn ajab oksele,» tunnistab ta. Krishna leiab, et söödavuse määrab just liha, mis kapsaga ühte patta pandud. «Rohkem eesti roogi ma ei tea ka. Verivorsti pole küll kunagi proovinud.» Verivorst versus madu Tallinna Eesti Maja restoranis tellime hernesupi suitsulihaga (40 kr), mulgipudru pekikastmega (75 kr), verivorsti (80 kr) ja magustoiduks karaski (25 kr) ja kama (30 kr). Kangesti tahaks tellida ka jõuluporterit, aga menüüst seda ei leia. «Täitsa maitsev, ka india toitudest leiab palju hernest. Eriti Lõuna-Indias, kus kasutatakse punast ja musta hernest,» kommenteerib Krishna ohtra tangu ja hernestega suppi, mille peal ujuvad singitükid. Siiski raputab ta hoogsate liigutustega soola ja pipart. «Indias kasutatakse palju rohkem maitseaineid, aga eks seepärast ongi eurooplased hindudest tunduvalt tervemad, et nad maitseainetega ei liialda. Kui idamaades on põhiline toidu maitse ja pole oluline, kas on rasvane või mitte, siis Euroopas rõhutakse roogade tervislikkusele,» leiab Krishna, ent jätab siiski pool suppi taldrikusse. «Minu jaoks oli see paksuvõitu, aga ilmselt peabki nii olema. Indias on supid tunduvalt vedelamad.» Verivorstid on kenasti garneeritud – salati hulgas troonib kunstipäraselt lõigatud redis, taldrikult leiab hautatud kapsast ja eraldi anumast pohlamoosi. «Kohe maitseme...,» lõikab Krishna musta vorsti küljest tükikese ja kastab selle keedisesse. Hindu suus teeb vorstitükk küll vist päris mitu ringi, enne kui ta selle mehiselt ikkagi alla neelab. Pikk paus. «Kui tuled minu restorani, pakun sulle madu,» kostab ta pärast vaikust. Riknenud piim? Tänan, ei! «Vorst oli hea, aga moosiga see küll ei sobi,» ütleb Krishna ja nendib viisakalt, et kuigi verivorst, siis vere maitset eriti tunda polnud. «Ja tegelikult – ega vorstilgi erilist maitset olnud. Süüa võib. Samas ei saa ka öelda, et see päris halb oli. Ju see vorst selline peabki olema. Nüüd vähemalt tean, et ise seda kunagi restoranis ei telli. Minu arvates ei sobi magus moos ja vorst kokku. Oleks see moos siis magushapukas, saaksin veel aru...» Krishna nokib veel pisut vorsti, ent jätab siis roa rahule. Ta tunnistab, et sõna verivorstki tekitab temas ebameeldivaid emotsioone, meenutades justkui vere joomist. Ettekandja toob lauale karaski, mis meenutab vähemagusat keeksi, ja kama, mida serveeritakse magustoidutassidest ja süüakse lusikaga. «Päris huvitav,» kostab Krishna, neelanud pool lusikatäit kama alla. Kuid ta mekib seda põgusalt korra veel. «Kui mitte teada, et ilmselt see jook peabki selline olema, kahtlustaksin ma, et see on valmistatud riknenud keefirist... Aga kui te kinnitate mulle, et see peabki nii olema, siis... Kui lubate, siis jätan järele.» Kuulnud, et õiget kama valmistatakse hapupiimaga, räägib Krishna, et pole kunagi aru saanud inimestest, kes joovad hapupiima. «Ma ei saa sellest aru, kuidas nad seda suudavad! See on ju kaua seisnud ehk pahaks läinud piim!» Krishna tunnistab, et jõudis menüüst lugeda, millised jahvatatud viljad moodustavad kamajahu, kuid ütleb, et kui ta poleks seda teinud, ei suudaks ta koostist küll tuvastada. «Kuid kama on ju äärmiselt toitev,» kiidab Krishna. «Ja nagu ennegi ütlesin – eesti toitu sööv inimene elab kaua. Kõik sellised haigused nagu kõrgvererõhk ja song jäävad ära. Võimalik, et sellepärast on ka kõik Eesti neiud ja naised erakordselt ilusad ning mehed tursked!»
|
