Kõik nad on programmi Euroopa Noored kaudu asunud Tallinna erinevatesse lasteaedadesse, noortekeskustesse ja mittetulundusühingutesse vabatahtlikuna tööle ning Eesti kultuuri ja inimesi tundma õppima. Möödunud aasta juulist alates Tallinnas elanud makedoonlanna Saska Bogdanova peab oma sattumist tema arvates väga tavatu toidu ja muutliku ilmaga maale vaid õnnetusjuhtumiks. «Ma olin varemgi mõelnud olla vabatahtlik kuskil kaugel ja tundmatus riigis, aga ma ei mõelnud kunagi just Eesti peale,» muigab tumedapäine ja ülimalt jutukas Bogdanova. Siiski, kui neiu Montenegrost pärit sõber pakkus talle võimalust üheksaks kuuks Tallinnas asuva noortevahetuse arengu ühingu EstYES kontorisse vabatahtlikuks tulla, oli ta pikemalt mõtlemata kohe nõus. Uuritakse päritolu Ka tema korterikaaslane, Boliiviast pärit Silvia Cruz ei osanud veel eelmisel kevadel arvata, et augustis lendab ta Tallinna ning hakkab MTÜ Edu Valemi projekti raames lasteaias põngerjatega mängima ja neile hispaania keelt õpetama. «Teadsin ainult, et tahan Euroopasse minna, ja valisin palju erinevaid riike ning Eesti organisatsioon oli esimene, kes vastas,» selgitab Cruz laia naeratusega. Prantslanna Nathalie Frimat õppis ülikoolis vene keelt ning tahtis hea meelega vabatahtlikku teenistust ette võtta just kuskil, kus saaks keelt harjutada. Nii leidiski ta sobilikuks projektiks Tallinna lastekodu Kopli turvakodu hoolealustega tegelemise. Lisaks neile kolmele elavad korteris noored Saksamaalt, Poolast ja Soomest. Kuigi peamine vaba aeg kulub neil Lasnamäel üheksakorruselise maja viimase korruse korteris üksteise seltsis, on nad püüdnud leida rohkem kontakti ka kohalikega. «Mängisin Makedoonias käsipalli ja leidsin siingi endale sobiva meeskonna. Lisaks käime vanalinnas eesti tantse õppimas,» kirjeldab Bogdanova. «Siiski ei ole eestlased nii avatud ega jutukad ning minu jaoks on keeruline oodata, millal nad on nõus lähedasemaks muutuma, sest ma olen siin ju ainult mõni aeg,» teatab Bogdanova kurvalt. Ka esitatakse neiudele küsimusi, kui nad ütlevad, kust on pärit. «Minult küsivad paljud, et kus see Boliivia üldse on,» tunnistab Cruz. Kuigi Makedoonia on palju lähemal, tuleb ka Bogdanoval seletada, mis riigiga ikkagi tegemist. Kuigi tütarlapsed ei teadnud Eestist varem suurt midagi, ei ole nad veel suurt koduigatsust tundnud. Siiski oli tükk tegemist, et harjuda nii toidu kui ka ilmaga. «Kui esimestel kuudel helistasin vanematele ja rääkisin, et näiteks puu- ja köögiviljad on siin hoopis teistsuguse maitsega, siis peagi saatsid nad mulle 17-kilogrammise toidupaki,» lausub Bogdanova särades. «Mina sellest aru ei saa, kuidas saab olla nii palju erinevaid õunu, küll punaseid ja rohelisi ja suuri ja väikseid,» lisab Cruz. «Ma poest asju ostes püüdsin ikka pakendilt aru saada, mida see sisaldab, sest ma olen taimetoitlane. Aga kuna kõik oli eesti keeles, siis ma lõpuks lihtsalt ostsin midagi ja katsetasin,» muigab Frimat. Peamiselt tullakse Euroopast Euroopa vabatahtlike teenistuse programmi konsultandi Marit Kannelmäe sõnul Eestisse väga tihti nii kaugetest maadest nagu Ladina-Ameerika riigid vabatahtlikke ei tule. «Pigem tahavad meie noored sinna minna kui vastupidi,» nentis Kannelmäe. Tema sõnul tullakse siia peamiselt Ida- ja Kagu-Euroopast. Kannelmäe ütleb, et osa siia tulijaist otsib mõnda Põhja-Euroopa riiki, kus lumine kliima ning kodumaaga võrreldes teistsugune keskkond. «On ka noori, kes palju reisinud, aga just uuemates Euroopa Liidu liikmesriikides pole varem käinud ning peavad siia tulekut suuremaks seikluseks,» lausus ta. Samas satub nii mõnigi noor Eestisse hoopis kindla projekti kaudu, mille on valinud, pidades seejuures riiki vähemääravaks. Vabatahtlikud Tallinnas viibib praegu noori: • Saksamaalt • Soomest • Poolast • Makedooniast • Prantsusmaalt • Boliiviast • Armeeniast • Kokku 19 noort, kes osalevad peamiselt noorsootöö ja sotsiaaltöö projektides. Allikas: PM |
