Aasta 2005 alguseks oli lahkuv valitsus astunud kõik vajalikud sammud, et Eesti saaks 1. jaanuaril 2007 euroga liituda. Olime lülitunud vahe–ERM II mehhanismi, seadnud eesmärgid, jaganud vastutused ja ülesanded erinevate institutsioonide vahel ja peaaegu lõpetanud euro kasutuselevõtu eeltöö vajaliku infrastruktuuri osas.

Seda lubadust pole nad täitnud. Loobuti üsna kiiresti ja kergel käel. Järgmisest seatud tähtajast, 1. jaanuar 2008, loobuti samuti mõne kuu pärast.

Eelmisel kolmapäeval riigikogu infotunnis küsimustele vastates tekitas ärevust peaminister Ansipi suhtumine. Tema sõnum oli – elame-näeme, valitsusest ei sõltu siin midagi, kui asjad lähevad, nagu lähevad, siis liitume võib-olla 2010. aastal.

Meid see suhtumine ei rahulda. Ei lähenemise, hoiaku ega eesmärgi seadmise seisukohalt. Majandus põhineb paljuski usul ja emotsioonidel. Eesti majandus on saanud nautida rahvusvahelistel finantsturgudel valitsevat positiivset usku Eesti täisliikmesusse Euroopa Majandus- ja Rahaliidus.

Kiire liitumise eeldus on juba sisse kirjutatud praegustesse reitingutesse, intressimääradesse, aktsiate ja kinnisvara hindadesse.

Lisaks kindel usk kokkulepitud kursi säilimisse ja seetõttu olematu kursirisk. See on taganud odava raha olemasolu, kiire majanduskasvu, krooni säästude ja hoiuste kasvu. Elame-näeme suhtumisega võib see kõik kiirelt muutuda.

EMU tagatuba

Euroopa Majandus- ja Rahaliit (EMU) ei ole aga ainult euro või ühtne rahanduspoliitika. EMU on ka julgeolekupoliitika, väärtusruumi kuuluvuse ja eelkõige otsustamises osalemise poliitika Euroopa Liidu tasandil. Märk suutlikkusest täita teatud standardeid.

Me oleme Euroopa Liidus olnud varsti kolm aastat. Nüüd on õige aeg küsida, kus sünnivad Euroopa Liidus otsused. Tagatubades. EMU ongi Euroopa Liidu tagatuba. Seni kuni me pole EMUs, ei osale me ka otsustamises.

Kahekiiruseline Euroopa ei ole mitte oht, vaid tegelikkus. Osalesin rahandusministrina selles protsessis – kui eurorühm oli otsused langetanud, siis majandus-rahandusministrite nõukogus ECOFINis käis vaid nende vormistamine.

Kas Eesti on seotud?

Viiest ühilduvuskriteeriumist, mis on eurotsooni sisenemiseks vajalikud, valmistab meile muret nn inflatsioonikriteeriumi täitmine. Vahepeal koalitsioonipoliitikute hellitatud lootus saavutada Euroopa Keskpanga ja Komisjoni tasemel inflatsioonikriteeriumi tõlgenduse muudatus oli naiivne.

Õnneks on sellest nüüd aru saadud. Ka peaministri seisukoht valitsuse täielikust mõttetusest inflatsioonikriteeriumi täitmise saavutamisel on pisuke liialdus.

Kui järgida peaministri arusaama, et valitsusel pole otseseid ja kaudsed inflatsiooni kontrollimise hoobasid, siis loodetava positiivse majandusarengu juures ei sisene me eurotsooni ka järgmise 15 aasta jooksul. Meie majanduskasv jääb kiiremaks ELi keskmisest ja sellega koos ka baasinflatsioon.

Eurotsooni sisenemiseks tuleb kasutada ühekordseid meetmeid. Kui eurotsoonis oleme, siis sealt välja ei viska meid keegi. Kõigi ühekordsete meetmete mõju eraldiseisvalt vaadelda pole mõistlik, aga majandustsüklite vastastikuseid faase õigesti hinnates ja korraga kasutades suudame täita inflatsioonikriteeriume.

Mida siis valitsus teha saab? Koalitsioonivalitsusel on võimalus suunata ja ajastada miljarditesse ulatuvaid Euroopa Liidu toetuste väljamakseid. Sisenõudlust ohjeldada valitsuse eelarvepiirangute kaudu, vähendades sellega ka majanduse ülekuumenemise riske.

Samuti on valitsuse käes võimalus käibemaksu- ja aktsiisipoliitikat, administratiivselt reguleeritavaid hindu kontrollida.

Analüütikud on ühe võimalusena välja pakkunud ka valitsuse võlakirjad, millega oleks turul olevat raha vähendatud. Lisaks saab Eesti Pank juhtida turule jõudvat rahamassi kommertspankade reservinõuete toel.

Lisaks loetletud otsestele meetmetele täiendavalt saab kasutada ka kaudseid. Et saavutada kokkulepe kommertspankade, ettevõtjate ja inimestega inflatsioonikriteeriumi täitmiseks vajaliku käitumise saavutamiseks, tuleb asja juhtida ja võtta initsiatiiv. Valitsuselt eurotsooniga liitumise eestvedamist riigis ootakski. Lõpuks võidavad liitumisest ju kõik, ja kõigi huvid on praegu ohus.

Selles valguses jääb mulle mõistmatuks valitsuse soov ajada rahaliiduga liitumise asju kabinetivaikuses. Erinevalt näiteks Sloveeniast, kus euroga liitumine oli üldrahvalik pingutus ja avaliku debati oluline osa.

Meil on avalikku debatti püütud igati vältida – koalitsioon pole pidanud küsimust isegi nii oluliseks, et seda riigikogu saalis arutada, kuigi opositsioon on selliseid ettepanekuid korduvalt teinud.

Saavutatav tase

Õigel hetkel teistsugust lähenemist ja varem loetletud meetmeid korraga kasutades oleks kriteeriumi täitmisest puudu jäänud protsendipunkt saavutatud.

Sellisele lähenemisele, tundub, ei julgetud isegi mõelda. Küllap oli see ebapopulaarne ning majanduskasvust laekuvat raha oli lihtsam ja mugavam enne valimisi jagada.

Mitu analüütikut on juba rääkinud Eesti kasvava laenukoormuse ja jooksevkonto defitsiidi taustal kasvavast kursiriskist. Teiste sõnadega – võimalikust krooni devalveerimise ohust, kui liitumine jääb pikalt venima.

Me võime oma valuutakomitee süsteemi küll uskuda, kuid seda ei pruugi teha enam rahvusvahelised analüütikud, investorid ega finantsturud, kui näevad, et oleme kursi kaotanud.

See tähendab automaatselt majanduse usaldusväärsuse ja sellega seotud riigireitingute langust, mille tõttu omakorda tõuseb meile laenatava raha hind. Kokkuvõttes peavad euro viibimise tõttu need, kes tulevikus tahavad endale kodu soetada või ettevõttesse investeerida, maksma praegustest tublisti kõrgemaid intresse.

Süsteemsusvajadus

Selge ja ühiskonnas läbiräägitud plaan, ambitsioonikas eesmärk, lai avalik konsensus on märksõnad, mida arvestades saame kiiremini EMUga liituda. Ja kui selgub, et liitumine on lootusetu ka astudes erakordseid samme enne 2010. aastat, siis annab see rahvusvahelistele finantsturgudele selge signaali, et meil ei ole siht kadunud, me ei lase ennast lõdvaks.

Siis antakse meile vast armuaega. Et vältida majanduse ülekuumenemist ja praegusel tasemel kinnijooksmist, on praegu riigisiseselt ühilduvuskriteeriumide täitmise poole püüelda sama oluline kui neid saavutada.