Samal teemal: Prokuratuur alustas Pohlaku juhtumis kriminaalasja (56) Ühe armastuse lugu (523) Prokuratuur uurib Pohlaku väidetavat vägivaldsust (30)

Pohlakute saaga lahkamisele hinnangu andmise muudab keeruliseks see, mis moodi nende pereelu varjuküljed üldsuse ette jõudsid. Need tilkusid meediasse kuu aega tagasi Eesti Päevalehe «Tervise» rubriigi perevägivalla-küljel, kus Agnese nime taha varjatud naine pihtis, kuidas tema avalikkuses tunnustatud mees teda kodus peksis ja alandas. Ent kaudsed tundemärgid – noorte tutvumislugu, elupaik, laste arv jms – ei saanud jätta kaksipidi arvamust, kellest naine rääkis. Nagu teatas eile suurelt SL Õhtuleht: väidetav vägivallatseja on Aivar Pohlak.

Stseenid ühest abielust, nii nagu neid esitasid Päevaleht ja Õhtuleht, tekitasid ilmselt igas vähegi kaastundlikus lugejas hoiaku, et jõhker mees tuleb oma troonilt kiiremas korras alla tirida ja fanfaaride saatel risti taguda.

Kuid ilmaasjata ei ütle nii ajakirjanduse kirjutatud reeglid kui kirjutamata tavad, et inimeste eraelu üksikasjade avaldamisel tuleb olla ekstra ettevaatlik. Selles, mis toimub kellegi koduseinte vahel, on isegi juristidel sageli raske õigust jagada, meediast rääkimata.

Hullem veel: meedias võrdub õigusemõistmisega ainuüksi emma-kumma abikaasa versiooni paiskamine rahva ette. Avalik arvamus on korra loetu-nähtu-kuuldu põhjal kiire lõplikke kontuure võtma, kuid põrgulikult vastumeelne neid pisutki revideerima.

Süütuse presumptsioon, mille järgimisest ei saa ka ajakirjandus oma käsi puhtaks raputada, eeldab ja nõuab, et alati tuleb ära kuulata ka teine, süüdistatud pool. Kelle tahes isiklikus elus, mis ju kõrvaliste pilkude eest kaitstud, ei saa ümberlükkamatu tõena käsitleda ühtegi ühe poole väidet, ükskõik kui traagiliste sõnade või kibedate pisarate saatel need on esitatud. Seetõttu ongi Lääne eeskujulikus meedias valusate pereküsimuste lahkamisel raudseks tavaks, et alati tuleb ära kuulata mõlemad, nii mees kui naine.

Seepärast peab nüüd, mil ajakirjandus on seni ulatanud ruupori üksnes Signe Pohlaku kätte, keegi andma sõna ka vägivallatseja templi saanud Aivar Pohlakule. Oma sõnaõiguse ta tänases Postimehes saabki.

Paraku pole kahtlust, et neid, kes on Päevalehest-Õhtulehest saanud topeltannuse Signe Pohlaku versiooni, on Aivar Pohlakul raske panna uskuma enda varianti. Mis tähendab, et isikliku elu klaarimine meedias on neetult hell teema, olgu pealegi tegemist tuntud ja elus karastatud inimesega.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.52