Signe Pohlak on süüdistanud oma nelja lapse isa Aivar Pohlakut kakskümmend aastat kestnud perevägivallas: peksmises, alandamises, mõnitamises.

Samal teemal: Prokuratuur alustas Pohlaku juhtumis kriminaalasja (56) Stseenid ühest abielust (34) Prokuratuur uurib Pohlaku väidetavat vägivaldsust (30)

Aivar Pohlak pole seni nendele süüdistustele avalikult vastanud. Samuti on ta hoidunud kõrvale tema eraelu vastu huvi tundvate ajakirjanike eest.

Siinne kirjutis pole valminud Postimehe tellimusel ega pealekäimisel. See on Aivar Pohlaku enda otsus. Küll aga pakkus Postimees Aivar Pohlakule hea ajakirjandustava kohaselt võimalust avalikele etteheidetele vastata.

Aga hoolimata ka kohustusest süüdistatavale sõna anda, kaalusime pärast Aivar Pohlaku artikli läbilugemist veel tükk aega, kas seda avaldada või mitte. Sest mööngem: niivõrd intiimsete üksikasjadega eraelulisi pihtimusi ilmub Eesti ajakirjanduses haruharva.

Me ei oleks seda tavatult isiklikku artiklit avaldanud, kui Aivar Pohlak poleks tuntud avaliku elu tegelane, kelle eraelu ei saa olla ainuüksi tema enda asi. Seejuures pole sugugi ainutähtsad tema ametikohad või riigiga kahasse sadu miljoneid kroone maksva esindusstaadioni ehitamine. Samavõrd tähtis või veelgi tähtsam on see, et jalgpallijuhina on Aivar Pohlak sadade väikeste poiste ja tüdrukute otsene või kaudne juhendaja, õpetaja, iidol. Ta peab olema eeskuju, kellel ei saa lasuda kahtlust, et ta on peksnud ja mõnitanud oma laste ema. Aivar Pohlak peab kas lahkuma Eesti jalgpalli tüüri juurest või kahtlused kummutama – ja see ei ole tema eraasi.

Teiseks argumendiks, mis veenis meid vajaduses avaldada see artikkel sõnagi muutmata, oli teadmine, et Signe Pohlaku süüdistused olid juba nagunii ületanud eraelu piirid ja saanud avaliku arutelu aineks. Juba ilmunud lehelood ja võimalik kriminaalasi prokuratuuris on avalikud asjad, mitte eraelu. Kui Aivar Pohlak otsustas nüüd lõpuks suu puhtaks rääkida, siis on meie kohus anda talle selleks võimalus ja ta ära kuulata.

----------------------------------------------------------------------------

Ma olin seitseteist ja Signe neliteist, kui ma Viru tänava alguses olnud juveelipoe ees mitu päeva edasi-tagasi käisin, lõpuks julguse kokku võtsin, sisenesin ja enda arvates kõige ilusama sõrmuse ostsin. See oli kallis sõrmus, sinise kiviga ja minu arvates kullatud; olin tükk aega raha kogunud ja rõõmustasin, aga kui ma sõrmuse üle andsin – see oli minu elu esimene kink talle –, viskas ta selle mulle näkku ja teatas, et kannab ainult hõbedat või kulda.

Mäletan, kuis tol päeval koju läksin. Olin süütundega poiss ja süüdistasin vaid iseennast – kuidas ma võisin olla nii rumal ja pidada väärtuslikuks midagi, mis seda tegelikult ei olnud, julgedes kinkida armastatud tütarlapsele labase asja.

Järgmisel päeval koolis võtsin Signe poolt lömmi muljutud ja kivita jäänud sõrmuse tunni ajal taskust ja pinginaabri pärimise peale rääkisin talle kogu loo. Poiss võttis minu käest sõrmuse, uuris seda lähemalt ja ütles, et see on hõbe, kullatud hõbe, ja minu küsimuse peale, kust ta seda teab, näitas mulle proovi – mina ise ei teadnud sellistest asjadest midagi.

Olin juba enne seda mõtelnud, et minu elu eesmärk on teha üks naine õnnelikuks, ja otsustanud, et selleks saab esimene, kellesse ma armun. Ma nägin palju vaeva selle läti tüdruku südamesse pääsemiseks ja selleks, et olla tema lähedal, ja kui ma väga tüütuks muutusin ja sellest probleem tekkis, ütles ta, et pole mind kunagi tahtnud ja esimesed viis aastat suisa ei sallinud mind, aga siis otsustas, et ma olen väga hea mees, ja kuna ma väga tahtsin, siis otsustas minuga abielluda ja see oli tema jaoks piisav õigustus ja lõplik argument, põhjendamaks kõiki olukordi, kus ta minu suhtes ebaõiglaselt käitus.

Jah, minu lähedusevajadus ja üksindustunne on terve elu olnud suured ja kuna ma ei ole eriline suhtleja ja ühtegi sõpra pole mul olnud, paneb see minu ainsale võimalikule kaaslasele suure koormuse, ma vajan hoolivust ja vajan ka minu hoolivuse ja tähelepanu talumist, ja suhe, kus lähedust nähakse nagu kaupa ja kus naine pakub lähedust vaid kingituste eest või siis, kui tal eriti hea tuju, on minu jaoks piinav, aga ma talusin seda peaaegu kakskümmend aastat.

Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui Signe lõi mind noaga kätte selle eest, et ma talle sõbralikult ja hellalt silitades veidi ootamatult lähenesin, ning kui ma teise tuppa sideme järele läksin ja laps mulle järele jooksis, siis tabas mulle järele visatud nuga ukse põrkest last – küll õnnelikult.

Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui Signe ründas mind raske keeglikurikaga – see oli kingitus, mis seisis meie magamistoas, ja ühel hetkel peitsid lapsed selle ära, sest kurikas oli liiga sageli ema käes. Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui naine lõi mind lähenemise eest kubemesse ja vigastas peenist nii, et see oli üleni tumelilla.

Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui ta üritas oma tahtmist saavutada sõitvast autost hüsteerilise väljahüppamise katsega, mis kestis kolme lapse juuresolekul teatraalselt terve tunni.

Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui minu arutluse peale, et äkki ei ole kaheksandat kuud rasedal naisel kõige mõistlikum minna vanaema matusele, hakkab see naine aknast välja hüppama, ja kui ma püüan teda kinni hoida, siis ta rabeleb ja lööb, lõpuks kukub meetri kõrguselt, ja kui kuu aega hiljem on sünnitus jämedama nabanööri tõttu raskem, siis järgneb igal võimalikul juhul kuni lapse suureks saamiseni talle kõvahäälne seletamine – ära unusta, et isa tahtis sind enne sündimist tappa.

Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui vestluse ägedaks minemisel kiskus Signe mind juustest või lõi, ise samal hetkel kisendades «isa peksab», et lapsed kohale jookseksid, ja jätkates seda kisa ka seejärel, kuigi lööja oli tema, mitte mina. Selliseid näiteid on sadu.

Kui ma seitse aastat tagasi paanikahoogudega psühhiaatrite poole pöördusin, selgus, et minu lähedusevajadus ei ole saanud vastust, lähisuhtes toiminud primaarne mehhanism on olnud minu tasakaalust väljaviimine, ma olen kaotanud usu sellesse, et ükski eluliselt oluline vajadus võib saada täidetud. Kui teatasin Signele oma otsusest lõpetada abielu, järgnes tavapärane reaktsioon – ta võttis esimese ettejuhtuva objekti ja ründas mind sellega.

Seekord oli objektiks meie maja remontinud töömees, kellega ta veetis järgnenud nädala, tuli siis keset ööd koju, äratas mind ja rääkis mulle detailideni seda, mida ta töömehega teinud oli.

Seejärel sõlmis ta teatavate tüüpidega lepingu, mille sisu seisnes selles, et nimetatud tüübid pidid minult peksma välja nii palju kui võimalik ja saama sellest poole endale. Loogiline, et mul tuli leping hiljem välja osta. See juhtus aastal 1997.

Täna tean, et armastuse aeda ei saa rajada sinna, kus puudub õunapuude õideminemiseks vajalik pinnas ja sobiv kliima, aga ma püüdsin tõepoolest kõike – kuni sinnamaani välja, et ma järjekordsele provokatsioonile, Signe detailsele kirjeldusele sellest, kuidas ta on poolteist aastat jaganud voodit koos kahe lesbilise naisega, reageerisin endast välja minemise asemel sellega, et kinkisin talle kalli auto ja ütlesin, et see on ausa ülestunnistuse eest, lihtsalt selleks, et maandada tema rahutus ja soov mind tasakaalust välja viia ebatavalise reaktsiooniga.

Tavaline oli ka see, et ta nimetas ennast erinevate perekonnanimedega, lastes need mingitesse dokumentidesse kirjutada, teades, et need jõuavad hiljem minuni – eesmärk oli lihtne, võõras nimi kui konkurent pidi mind ärritama.

Ma olen rahulik inimene, aga suutsin pidevaid provokatsioone taluda umbes kolm aastat meie suhte alguses, seejärel ei olnud Signel raske mind endast välja viia, sest ta teadis täpselt, kui oluline ta minu jaoks oli. Alates 1997. aastast hakkasin võtma erinevaid närvirohtusid ja muutusin ükskõiksemaks, mis tõi teiselt poolt kaasa provokatsioonide võimendumise ja rohuannuste kasvu.

Kevadel 2003 olin kahe paralleelse rohuga üsna maksimumannuste lähedal ja kui Signe umbes viiekümnendat korda teatas, et läheb kodust minema, tal mehekandidaate, häid töökohti ja raha pakkuvaid armukesi jalaga segada, ei olnud minus enam emotsioone, et teda veenda jääma – ikkagi kodu ja lapsed ja ega enne, kui lähed, ju ei tea, kas mujal on ikka parem – ja ta läks.

Mõni kuu hiljem märkas minuga tegelenud arst muutust ja tegi ettepaneku hakata tasapisi rohuannuseid vähendama – jaanuarist 2004 olen saanud vabalt hakkama ilma rohtudeta, üllatuseks iseendale, ja ma olen sama rahulik nagu kunagi noorena, rõõmustan ja kurvastan ja kirjutan nagu vanasti.

Tähelepanuväärne on ka see, et märtsis alustas Signe kohtulikku lahutust, muid vahendeid minu tasakaalust väljaviimiseks enam ei olnud...

Mul on kahju, et selle suhtega nii läks, kuigi vaatamata kõigele ei saa ma jätta arvamust, et see oli ilus elu kõigile – Signele, sest teda armastati ja ihaldati, lastele, sest said kasvada isa laulude ja luuletuste saatel romantilises keskkonnas ilma sunnita, minulegi, sest ka mina pidin kuidagi saama teada, et maailma muuta ei ole võimalik.

Kes mind lähedalt tunnevad, teavad, et ma loon hõbedat selleks, et maailma ilusamaks muuta. Mul on hea käsi rahateenimiseks, aga ma ei oleks iialgi hakanud ärimeheks, sest raha kui selline mind ei huvita, ja see, et olen rahateenimise pühendanud jalgpalli arendamisele, tõestab seda veenvalt.

Kohtuasi Signega ei ole lastest ega lahutusest, see abielu on lahutatud seitse aastat tagasi, ja kui üks isa on kolm last oma süles magama laulnud, siis need lapsed hoiavad ja armastavad ja toetavad teda – see kohtuasi on rahast, ja see naine ei saa aru ega usu, et sõrmus, mis talle kingitud, on taas hõbedast, ja see on palju rohkem, kui saaks ja peaks.

Ma ei allu väljapressimisele – see on Signe eest otsuseid tegeva advokaadi suur viga. Kulda mul ei ole.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.18