| Euroopa Liit on laienenud viimastel aastatel kaks korda – 2004. ja 2007. aastal. Kui vaatate sellele ajale tagasi, eriti kolmele aastale alates 2004. aastast, siis millisena te laienemist tajute? Kas see on olnud edukas? Jah, see on olnud kindlasti edukas kogemus. On kolm põhilist argumenti, mille põhjal saab öelda, et laienemine on olnud edulugu. Esiteks, Euroopa murrang pärast kommunismist vabanemist leidis aset rahumeelselt ja stabiilselt paljuski ka sellepärast, et Euroopa Liit pakkus liikmelisuse perspektiivi Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele. Sealhulgas Baltimaadele, kaasa arvatud Eestile.Teiseks on meil üha enam veenvat tõendusmaterjali sellest, et laienemine on olnud majanduslikult edukas. Seda nii vanades kui ka uutes liikmesriikides. Teisisõnu: kaubandus Lääne-Euroopa ja Ida-Euroopa vahel – kui tohib kasutada neid mõisteid – või 15 ELi vana liikmesriigi ja uute liikmesriikide vahel on kümne aastaga neli-viis korda kasvanud. See tähendab palju uusi töökohti nii vanades kui ka uutes liikmesriikides. Kolmas tegur on see, et ELi mõjuvõim üleilmses poliitikas on laienemisega tugevnenud. Suurus loeb. Meid on peaaegu 500 miljonit ja meil on kindel positsioon kaubandusläbirääkimistel ning kõikidel muudel tähtsatel läbirääkimistel. Ütlesite, et laienemine on olnud edulugu. Miks siis ikkagi paljudes ELi riikides, eriti vanades liikmesriikides, on hirm uue laienemise ees? Paljud poliitikud on seda ära kasutanud ja avalikkus nendes riikides ei soovi enam suurt midagi uutest laienemistest kuulda. Me oleme näinud, kuidas Poola torumehest tehti patuoinas Prantsuse referendumil (2005 – toim), ehkki ta polnud seda ära teeninud. Oleme näinud viimasel ajal, kuidas Itaalias on tekkinud pärast kahetsusväärseid sündmusi (rumeenlane tappis väidetavalt Itaalia ohvitseri naise – toim) debatt laienemise ja Schengeni alal vaba liikumise üle. On siiski tähtis, et selliseid asju, millel pole laienemisega pistmist, ei aetaks laienemise kaela ega tehtaks laienemisest patuoinast. Eriti oma sisepoliitilisi probleeme ja nõrka majandusarengut varjates, nagu me nägime 2005. aastal, kui Euroopas oli üpris suur majanduslangus ja tööpuudus. Olukord on selgelt kahe-kolme aastaga paranenud. On täiesti paratamatu ja see oli meie selle nädala (eelmise nädala – toim) laienemispaketi põhisõnumeist, et üritame paremini teavitada laienemise kasulikkusest ja väljakutsetest. Me töötame liikmesriikidega, need üritavad edastada oma sõnumit paremini, kummutamaks laienemisega seotud müüte ja rääkimaks laienemisest tõtt. Minu arvates on Eesti laienemise kohta hea näide kahel viisil. Esiteks, kasutan ise Eestit palju eeskujuna, iseloomustamaks laienemise edulugu. Eesti on viimase 15 aastaga suutnud end reformida nii poliitiliselt kui ka majanduslikult, tugevdada demokraatiat, saavutada kiire majanduskasvu, saada jõukaks. See on juhtunud kõigepealt muidugi eestlaste iseseisvustahte ja reformipüüdluste pärast, kuid ka ELi liikmelisuse perspektiivil on olnud oma tähendus. See on toonud stabiilsuse ja turvalise raami, milles neid reforme ellu viia. Teine näide on see, et Eestis ei ürita poliitilised liidrid ajada rahvuslikke probleeme Brüsseli kaela ehk ei otsita süüdlast Brüsselist, vaid üritatakse lahendada probleeme. See on üks põhjus, miks Eestis on toetus ELi liikmelisusele üsna suur. Kuidas teie Euroopa Komisjoni laienemisvolinikuna näete debatti ELi geograafilistest piiridest? Kas see on vajalik? Toetan vaba debatti ja ses mõttes võib ka selle küsimuse üle arutleda nii siin kui ka mujal Euroopas. Samal ajal, käsitledes Euroopa laienemispoliitikat, on põhimõtted paika pandud liidu aluslepingus, mis lähtub sellest, et iga Euroopa riik, mis võtab omaks euroopalikud väärtused – inimõigused, õigusriigi –, võib taotleda liidu liikme staatust. See ei tähenda seda, et iga riik Euroopas peaks seda taotlema või et EL peaks heaks kiitma iga taotluse. See tähendab, et kui oleme äsja, 10–15 aastat tagasi saanud lahti raudsest eesriidest, ei peaks me hakkama paksu tušiga tõmbama uusi jooni ja joonistama sameteesriiet või hõbe-eesriiet Euroopa kaardile. Selle pärast põhineb ELi laienemispoliitika stabiliseerumisel ja kinnistamisel nii, et oleme öelnud, et keskendume nüüd ja horisondil oleva aja Kagu-Euroopale, Lääne-Balkanile ja Türgile, nende lähenemisele Euroopa Liidule ja liikmelisuse realiseerimisele. Samal ajal ei sule me ust, öeldes «mitte kunagi» näiteks Ukrainale, kuid me ei hakka tulevikku ennustama ja töötame naabruspoliitika vahenditega, viimaks Ukrainat Euroopa Liidule lähemale. See on minu meelest palju parem lähtekoht kui piiride joonistamine. Seda selle tõttu, et suudame säilitada ELi mõjuvõimu niiviisi palju paremini oma lähinaabruses, ja lisaks sellele määratleb iga põlvkond ELi koosluse uuesti. Ma ei usu, et selles evolutsioonilises maailmas oleks midagi paratamatut. EL ei raiu kivisse mingeid karme piire. Niisiis peaks põhimõtteliselt hoidma lahti ELi liikmelisuse perspektiivi ka riikidele nagu Ukraina või Gruusia? On tähtis, et järgime ELi aluslepingu vaimu. Seda võiks iseloomustada nii, et katse joonistada lõplikud piirid on teatud mõttes eksklusiivne. Nii üritatakse mingid riigid EList täielikult välistada. See-eest meie lähenemisviis – konsolideerimine, stabiliseerimine – on inklusiivne ehk ütleme, et nendel riikidel on liikmelisuse perspektiiv. Me ei ennusta tulevikku, vaid jätame asja lahtiseks ja toetume ELi aluslepingule. Olete öelnud, et Lääne-Balkani riigid ei saa ELi liikmeks enne 2012. aastat, välja arvatud ehk Horvaatia, mis võiks ühineda 2010. aastal. Mis on suurim probleem seoses nende riikidega? Minu mäletamist mööda pole ma midagi sellist öelnud, kuid see võib olla oli ühes Reutersi loos ja kõike pole jõudnud korrigeerida. Horvaatia on ilmselt 28. Euroopa Liidu liikmesriik selle kümnendi lõpuks. Pärast seda ühinevad liiduga need riigid, kes täidavad liitumiseks vajalikud kriteeriumid. Töötame usinalt Makedoonia, Albaania, Montenegro ning Bosnia ja Hertsegoviinaga, toomaks neid riike liidule lähemale. Järgmisel aastal on meie eesmärgiks – ja see eesmärk on täiesti reaalne – kõikide nende riikidega sõlmida assotsiatsioonileping ning pärast seda hakkavad kriteeriumid täitnud riigid liitumise teemal läbi rääkima. EL on sõlmimas assotsiatsioonilepingut Serbiaga ja seal on küsitavaid asjaolusid kaks – sõjakurjategijad ja Kosovo staatus. Kui palju võiks Kosovo staatus olla otsustava tähtsusega ELi ja Serbia suhetes? See on väga tähtis küsimus ja on tähtis, et me peame Serbia ELi-pingutusi ja Kosovo positsiooni lahus vaatlema, sest need on kaks eri protsessi. Esmamainitu on liitu hõlmav protsess, mis toetub assotsiatsioonilepingule, ja teine on ÜROga seotud protsess, mis üritab lahendada Kosovo riiklikku seisundit. Ma ei usu, et oleks õige oletada, nagu oleks Serbia valmis mingiks vahetuskaubaks. Nagu annaks ta järele Kosovo koha pealt, saavutamaks lihtsamat teed Euroopa Liitu. See oleks tegelikult serblaste alahindamine. Kuid samal ajal üritame pöörata Serbia poliitilist debatti eemale natsionalistlikust minevikust ja Euroopa tuleviku suunas nii, et rahvas näeb oma strateegilist tulevikku Euroopa Liidus ja üritab selle järgi leida lahendusi. Kaasa arvatud see, kuidas suhtuda Kosovosse. Kui rääkida veel laienemisega seoses Türgist, on see raske küsimus nii Türgile kui ka mõnele ELi vanale liikmesriigile. Kuidas selgitada kõigepealt Türgile vajadust jätkata reforme ja kuidas selgitada teisalt mõnele ELi vanale liikmesriigile, et Türgi liitumine ELiga on hea asi? See on väga lahtine küsimus. Et saaksime nõuda Türgilt reforme, näiteks sõnavabaduse tugevdamiseks või suhete normaliseerumiseks Küprosega, peame olema usaldusväärsed ja oma sõna pidama ehk peame hoolitsema selle eest, et Türgi liitumisperspektiiv oleks jätkuvalt jõus. Kui Türgi suudab need nõudmised täita. Kui EL ei pea oma sõna, meie usaldusväärsus mureneb ja meil pole mingit mõju Türgi reformide üle. See on nagu meil Soomes Savo kandis öeldakse, kui külahull hüüab metsa poole – võib hüüda nii kaua, kui soovib, kuid sealt keegi ei vasta, isegi kaja ei tule tagasi. Tulemuseks on vaid pikk vaikus. Me ei soovi teha EList mingit külahullu. Me peame olema usaldusväärsed. Mida ütlete Eesti välispoliitika kohta – Eesti on alati toetanud ELi laienemist ja kas nii tuleks jätkata või peaks Eesti tegema siin mingeid korrektiive ses mõttes, kui meeleolud laienemise suhtes on Lääne-Euroopas muutunud? Kas Eesti hoiak on positiivne? Ei ole muidugi minu asi asuda nõu andma liikmesriigi otsustajatele, kuid väärtustan siiski Eesti pikaajalist toetust ELi laienemispoliitikale, kus Eesti rõhutab mõlemat poolt selles. Et peab olema aus ja peab olema kindlameelne – nii kohustuste mõttes kui ka lubaduste täitmise mõttes. Meil on olnud väga hea koostöö – ja on praegugi – Eesti valitsusega ning tänagi (eelmisel nädalal – toim) pidasin välisminister Urmas Paeti, president Toomas Hendrik Ilvese ja peaminister Andrus Ansipiga maha pika vestluse. Avastasin, et oleme täiesti samal lainepikkusel, mis lähtub kindlasti samadest kogemustest ja sellest visioonist, missugune tähendus ELi laienemispoliitikal on vabaduse seisukohalt. Käisin ise üpris tihti Eestis aastail 1986–1992, eriti 1988 ja 1992. Jälgisin lähedalt Rahvarinde tegevust ja laulvat revolutsiooni ja siis, kui Eesti sai iseseisvaks riigiks, oli Eesti horisont Euroopa Liiduga liitumiseks üpris tähtis tegur. Ka selle Euroopa nurga stabiliseerumise seisukohalt. Eesti Raadio toonane ajakirjanik Raul Mälk selgitas mulle, kuidas Rahvarinde meeleavaldused olid organiseeritud nii logistiliselt kui ka meediapoliitiliselt – bussid ja raadio tegid koostööd. 1993. aastal, kui Eesti liitus Euroopa Nõukoguga, tegin palju tööd Soome delegatsiooni juhina. Raul Mälk oli sellal Eesti delegatsiooni sekretär ja ehk oli nüüd tegemist kerge riigireetmisega, kuid ütlesin Raulile teda hästi tundes, et kasutan Soome kolmeminutilist kõneaega Parlamentaarsel Assambleel ja kui ta tunneb nii hästi Soome Euroopa-poliitikat ja Eesti asju, kas ta ei võiks teha kõne kava, mille Soome delegatsiooni juht võiks esitada. Raul ütles, et tal pole kirjutusmasinat. Ütlesin, et Soome büroos on kirjutusmasin, tal on pool tundi aega. Nii ta klõbistas natuke, tõi kava, lugesin selle läbi ja see oli väga hea ning kandsin selle ette. Nüüd olen aga rõõmus, kui Raul Mälk nimetati Eesti alaliseks esindajaks ELi juures Brüsselis. Seda ei oleks 20 aastat tagasi ette kujutanud, et üks meist on volinik ja teine alaline esindaja ELi juures. Nii see maailm muutub, kuid see on muutnud nii Soomet kui ka Eestit paremuse poole. Kuidas kommenteerite Gruusia olukorda? Gruusia olukord on muidugi üsna tundlik, kuid on tähtis, et Gruusias üritatakse asju lahendada kannatuse ja kokkulepliku meelega – seda nii presidendi, valitsuse kui ka teisalt opositsiooni poolelt – ja üritatakse lahendada probleeme demokraatlike mängureeglite järgi, mitte tänavameeleavaldustega. Ses mõttes on tähtis, et president Mihhail Saakašvili otsustas korraldada uued valimised, sest see annab võimaluse demokraatlike mängureeglitega kindlustada riigile suurem stabiilsus. Euroopa Liit ajab Gruusiaga asju naabruspoliitika raames ja üritab toetada demokraatiat ja inimõigusi, õigusriiki Gruusias ning riigi püüdlusi Euroopa väärtuste suunal. Olli Rehn Sündinud 31. märtsil 1962 Soomes Mikkelis Abielus Merja Rehniga, tütar Silva Õpingud 1996 – filosoofiadoktor Oxfordi ülikoolis 1989 – sotsiaalteaduste magister Helsingi ülikoolis 1982-83 – Macasteri kolledž Minnesotas USAs Peamine tegevus Alates 2004 – Euroopa Komisjoni laienemisvolinik Juuli-november 2004 – Euroopa Komisjoni volinik ettevõtluse ja infoühiskonna alal 2003-2004 – Soome peaministri majandusnõunik 2002-2003 – professor Helsingi ülikoolis 1998–2002 – Euroopa Komisjoni kabinetiülem 1995 – Euroopa Parlamendi liige 1992-1993 – Soome peaministri erinõunik 1991–1995 – Soome parlamendi liige 1988–1994 – Helsingi linnanõukogu liige 1988–1994 – Soome Keskerakonna aseesimees 1987–1989 – Soome kesknoorte esimees Muu Euroopa
Parlamendi liberaalide rühma aseesimees 1995-1996; Soome delegatsiooni
juht Euroopa Nõukogus 1991–1995, Soome Euroopa Liikumise asepresident
1996–1998 Mitmed raamatud ja artiklid Kolumnist mitmes ajalehes ja ajakirjas alates 1985. aastast Keeled: soome (emakeel), inglise (esimene töökeel), prantsuse, rootsi, saksa Allikas: Euroopa Komisjon |
