Jah, suuresti just ametnike haritusest, sisemisest kultuursusest sõltub ühe riigi, ühe linna vaimsus, sest nendega me puutume päevast päeva kokku.

Nagu lehtedest lugeda, on õiguskantsler Allar Jõks saatnud haridusminister Mailis Repsile juba kolm meeldetuletust, et temalt oodatakse kiiresti uue keeleseaduse eelnõu.

Vaadakem neid kõrvu – maadamlik minister ja pioneerijuhilik abilinnapea. Kumb neist vippidest on eesti elu edendaja, pole tarvis üteldagi.

Olga Sõtniku tegi haldusjuhiks TTÜ ja nüüd on ta abilinnapeade seas esimehe femina, kellele kuuletub maskuliinne kommunaalala. Tartu maantee lõigu avamise käik oli, jah, paberile pandud, aga vaevalt oleks mõni meesametnik selle nii hoogsalt ette kandnud, nagu nüüd juhtus. Üks, kaks, kolm ja sah-sah.

See pole veel kõik. Postimehest: «Kui emakeelena vene keelt kõnelev Sõtnik ametisse asus, oli ta vaieldamatult kõige parema eestikeelse jutuga abilinnapea.» Kõrgust lisab talle üleolek vastikust kantseliidist. Ta liigub ringi kui elav näitematerjal selle tõestuseks, et «Eesti parim keeleseadus on igapäise eesti keele headus» (Peep Nemvalts).

Jah, suuresti just ametnike haritusest, sisemisest kultuursusest sõltub ühe riigi, ühe linna vaimsus, sest nendega me puutume päevast päeva kokku. Rubriik «Postimees ajast aega» märkis 6. novembrit, Gustav Adolfi mälestuspäeva. Ka eelmisel aastal ei saanud sama rubriik «Vana head rootsi aega» meenutamata (14. okt 2005): kui Stahli grammatika ilmus (1637), «pidas Rootsi valitsus vajalikuks, et ametnikud oskaksid kohalikku keelt».

Samal kümnendil ilmunud rahvakeelegrammatikad (lõunaeesti, soome ja läti) olid mõeldud muulastele. Usuti, et emakeele õpib laps õpetamatagi. Nõnda kiputakse uskuma ka praegu. Kuidas muidu on isegi haridusametisse tõustud keeletult.