Kui Kristjan Jaak Petersoni sünnist täitus sajand, siis ilmus «Eesti Üliõpilaste Seltsi Albumis IV» unustusse jäetud geeniusest Villem Reimanni artikkel, kus esimest korda toodi avalikkuse ette Peterson luuletajana. See oli 1901. Victoria ajastu oli lõppenud koos kuninganna surmaga, eesti kõrgkultuur ootas alles pungumist, nagu ka Eesti poliitika. Läks neli aastat ja Noor-Eesti kultuuriplahvatus võimendus Vene revolutsiooni harjal. Gustav Suits tõstis Petersoni kultuurirevolutsionääri seisusse, eeskujuks, kelle elavusest toitub eesti kirjanduskultuur jätkuvalt.Suits ja Tammsaare Kui Gustav Suitsu sünnist möödus sajand, ilmus Keeles ja Kirjanduses Karl Muru elu- ja loomingulooline artikkel, Suitsu uurijalt Nigol Andresenilt artikleid Suitsust sisaldav «Suits ja tuli», aga kuna Suits oli olnud pagulane, siis ei saanud 1983. aastal Eesti NSVs riiklik tähistamine kõne allagi tulla. Elati külma sõja aastate ja süvavenestamise õhustikus, omamoodi vaikivas ajastus. Paremini oli läinud Tammsaarel, kelle sajandat sünnipäeva tähistati 1978. aastal koguni Nõukogude impeeriumi pealinnas Moskvas. Ilmus Leenu Siimiskeri ja August Palmi koostatud suurejooneline album, Eerik Tederi koostatud «Mälestusi A.H. Tammsaarest» ja Tammsaare «Kogutud teoste» I köide, kui nimetada tähtsamaid üllitisi. Need kolm nime – Peterson, Suits ja Tammsaare – pole Betti Alveri kontekstis juhuslikult mainitud. Alver sündis Noor-Eesti ajastu teisel aastal. Ja kui möödunud aastal Noor-Eesti sajandit tähistasime, kerkis enesestmõistetavalt küsimus selle põlvkonna loomingulise pärandi edasikandjatest. Nendeks olid Ants Orase «koostatud» ja esitletud Arbujad, kelle keskmeks omakorda oli Betti Alver. Alver on kirjutanud sama kirglikult eesti keelest nagu Peterson, ta on tõlkinud eesti keelde Petersoni saksakeelset luulet, mille mõned read võiksid sama hästi kõlada ka Alveri enda suust: «Su süda olgu su maailm! Löö lahku mullast/ ja vaata tähelaotust üle taevakalda./ Sa näed ehk ainult und. Eks näe siis ainult und!/ Su üürike ja tõttav elutund/ siit varjust ometi viib tõsiduse valda.» Kordan, see oli nüüd Peterson. Sakraalsus sõnades Ent loetagu kõrvale Alveri luuletust «Suured voogajad» või «Vanitas vanitatumit» või mõnda luuletust kogu «Üle aegade Assamalla» tsüklist «Vabaduse deemon», et mõista mõlema, nii Petersoni kui Alveri vaimupreesterlust. Suitsu loominguga seob Alverit – nagu on osutanud Alveri monografist Karl Muru – tuulekujund «Väikese perekonnaloo» sarjas ja eriti selle finaalis «Tuulelastes». Tammsaarega aga lakkamatu tõeotsing, iroonia, seesama sakraalsus, mis ilmneb suhtes sõnasse. Sakraalne sõna on olemust kandev sõna. Alver on koguni eesti sõnavarast leidnud Sõnarise, müütilise sõnaseadja, kes kutsub «Kuldalasse kuulma kukulindu». Alveri «Sõnarise» tõstis Karl Muru tähistama kogu eesti luule antoloogiat. Tunnetushurm, aegade kiuste truuksjäämine oma elu- ja kunstiveendumustele, usk õigluse triumfi ja julgus vastu minna mis tahes katsumustele («Ekstaas»!) – see on Alver. Kaotsiläinud luule Kas juletaks lugeda täna luuletust «Vaim, kandes kord triumfipärgi» teadmisega, et see ei puuduta Eestit, kui ometi puudutab? Lõpetagemgi siinkohal Alveri sajand sama prohvetlikult, nagu ta «Lauliku» lõpetab: Ta teab, et sama inimparv,/ kes, huulil vanded,/ nüüd kõike igavesti-kaunist trotsib, – / käes sooblinahad, kuld ja teised anded,/ kord nuttes kaotsiläinud luulet otsib. Alveri auhind • Betti Alveri testamendis väljendatud soovi kohaselt antakse igal aastal kirjaniku sünnipäeval, 23. novembril auhind aasta jooksul ilmunud silmapaistvama ilukirjandusliku debüütteose autorile. • Auhinna on saanud teiste hulgas Valeria Ränik, Jaan Undusk, Jürgen Rooste, Ülar Ploom, Leo Kunnas, Lauri Pilter, Mart Kangur, Ivar Ravi ja Jaak Rand. Kaduv käsi Mu kaduv käsi paberile valujooni veab. Neid loeb ehk ükskord see, kes tähtedest ja elust enam teab. Neid loeb ehk ükskord see, kes üle tuhamäe Näeb, mida siit mu valuhellad silmad veel ei näe. Betti Alver, 1986 Arvamus Kui lugesin kooli ajal Alveri luuletusi, tundus nende looja minust nii erineva natuurina, et ei saanud õieti arugi. Alveri elutunne ja keelepruuk olid mulle kaunikesti võõrad ja selle võõristuse kaudu ehk ongi Alver mind mõjutanud. Hiljem olen Alverit mitu korda üle lugenud. Nüüd mulle tundub, et saan temast aru küll. Kummastav ja erinev on ta aga endiselt, sõna kõige paremas tähenduses. Hasso Krull luuletaja |
kõik galeriid
