Tosinaks aastaks oli sel võlu McEwani enda ja kriitikute silmis (vt Ene-Reet Sooviku artiklit 2000. aasta novembri Loomingus), kuni 1987. aastal ilmub «Laps ajas». See toob McEwani tegelased pimedast välja, annab neile pretensioonika siseelu kõrvale tähenduse sõbra või isana ja paneb elama kindlasse aegruumi.
Päev veebruaris1998. aastal Bookeri võitnud «Amsterdamiga» (eesti keeles 2001) astub McEwan lugejale veel lähemale ja kirjutab rahvalikkust intellektuaalsusega kombineerides nagu Mihkel Mutt. McEwani järgmine romaan «Lepitus» (eesti keeles 2003), mille põhjal valmimas film, on valetavast lapsesuust ja iseendaga leppimisest, taustaks häärber 1935. aasta Lõuna-Inglismaal, sõja-aastate London ja 20. sajandi inglise kirjandus. 2003. aasta 15. veebruar oli laupäev. Sel päeval toimusid ülemaailmsed Iraagi sõja vastased meeleavaldused ligi 800 linnas, kus osales BBC Newsi teatel 6–10 miljonit inimest. Londoni väljaastumist toetas linnapea, politsei arvates oli tänavail 750 000, organiseerijate sõnul kaks miljonit meeleavaldajat.
BNSil oli öelda, et Tallinnas Ühendriikide saatkonna ees oli 40–50 eesti keelt kõnelevat punkari välimusega noort, käes loosung «Tere tulemast, vaikiv ajastu!» Kõva pähkel Ian McEwani «Laupäev» jutustab sellest päevast neurokirurg Henry Perowne’i elus. Perowne meelt avaldamas ei käi, aga uudistesaateid ahmib. Meediategelikkust küll omas formaadis reaalsusena võttes ei kahtle ta pärast 11. septembrit enam, et elab rindejoonel, ja «et ajalehed seda ütlevad, ei tähenda, et see ei ole tõsi».
Ise viiekümne ligi mees, kel kodus perega hea olla, on Perowne’i sotsiaalne närv tundlik, olemata asjatult pingul. Pere on tal muidugi eksemplaarne: naise punakaspruunide juuste küllus rabab, poja muusikamaitse on šikk ja tütar veidi Kristiina Ehini moodi. «Laupäev» on Henry Perowne’i elustiili ja õnne raamat, mis on tema enda sõnul kirjutamiseks kõva pähkel: traditsiooniliselt on humanitaaridel kombeks kaevelda inimelu viletsust, mis allub paremini analüüsile. McEwani peategelase professioon lubab temal tunnistada ka progressi: operatsioonide tänapäevane elegants, oskus tuua patsiente tagasi elule valu ja nakkuseta, veenab inimese taibukuses, heas tahtes ja julguses. Kui veel ei oska kõike seletada, on inimteaduste ajaloole jätku lootes alust uskuda: nagu geneetilised seaduspärasused, nii tehakse ühel päeval avalikkusele teatavaks ka see, kuidas aju, see umbes kilone rakukogum tegelikult informatsiooni kodeerib, kuidas säilitab kogemust. The mind is what brain does, mõtleb Henry Perowne.
Mõistus on tõepoolest see, mida teostab aju, aga meie mõistmisi ja reaktsioone kujundab müriaad muudki mõjurit. Sellega arvestavad Perowne ja McEwan, kes on kirjutatud «Laupäeva» matrjoškaks: me saame hüperrealistliku pildi sellest, mis toimub neurokirurgi peas, kes sae ja skalpelliga teed tehes saab pildi patsiendi peas toimuvast.
Tõlkimise keerukus 15. veebruaril Perowne valves ei ole, aga töise pilguga vaatab elu sellegipoolest. Päeva haigusloo avab ta käigu pealt, teel tennist mängima, diagnoosides kromosoomihälve mehel, kes teeb tema Mercedes S500-le kriimu. Kahjunõuded, mida kindlustusele esitada, on mõlemal poolel tühised. Mida aga raskem korvata, on Perowne’i väljaöeldud diagnoos. Ta näikse olevat osatanud haiget, kes teab niigi, et tulevikku pole. McEwan tänab raamatus tohtreid, kelle tööd ta mitmel aastal operatsioonisaalis jälgis. Ene-Reet Soovikule niisugust konsultantide õnne ei julge loota, kuigi see temagi töö tehnilist keerukust kirjeldab. Aju anatoomiale ja patoloogiale lisaks tuli tõlkides ikka ja jälle otsustada, mis siis on mind, see tõlkimiseks tõrges termin lingvistikas või filosoofias. Nii on «Laupäevas» huvitav muugi peale loo. Raamat Ian McEwan «Laupäev» tlk Ene-Reet Soovik Tänapäev 2006
|
kõik galeriid
