| |
|
 |
Eesti popis ja džässis on trummar Toomas Rull tuntud nimi.
Foto: Andres Teiss |
|
Sooja tundega Eesti hääled muusika sees ja helide vahel
(3)
16.11.2005 00:01
Immo Mihkelson, toimetaja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Aasta lõpus paistab siinsetel laiuskraadidel päike harva. Et sooja ja valguse
ligi pääseda, peame minema kas kuhugi mujale või panema tööle
kujutlusvõime.
Ajab naerma? Et nagu võiks suvest unistamine sooja anda? Kuid miks ka mitte. Suur osa kunstist ja kultuurist mitmesugustel kujutlustega tekitatud seostel ju põhinebki. Mõttel võib vahel olla vägagi võimas vägi. Aga konkreetsemalt. Trummar Toomas Rull on teinud heliplaadi «Eesti hääled», millel kõlav muusika on suviselt soe, inimlikult puudutav ja kohati suisa troopiliselt kuum. Mees muheleb, kui kuuleb selle kohta öeldavat, et tegemist on intelligentse popmuusikaga, tundmis- ja mõtlemisvõimelisele inimesele suunatud helidega. Väärikuse kõla Äratundmine olevat saabunud ühel autosõidul Lõuna-Eestis. Raadiost kostis üks Hääl. Oli jutusaade ning mitte ainult see, millest räägiti, vaid selle hääle lumm ja mõju tiris trummari nii endasse, et ühel hetkel tuksatas tema tähelepanu järsult – rool oli täiesti ununenud nagu ka fakt, et nõnda sõidu ajal ära triivida on eluohtlik. «See pani endamisi juurdlema, miks mõni hääl on selline, mis sind kohe köidab ning kaasa kisub, mõni teine aga pole. Just siis see häälte idee plaadi tegemisega seostuski. On ju nii loomulik, et kui ütled kellelegi, et sul on uus plaat, siis esimene küsimus on enamasti ikka: kes laulab? Kelle hääl kõlab?» Plaat on plaat, silmside rääkija või lauljaga puudub, oluline on muu. Tuntud näitlejahääled loevad Toomas Rulli plaadil spetsiaalselt selleks komponeeritud jätsuka muusika peale Fred Jüssi poeetilisi tekstikilde loodusest; mitme tuntud eesti laulja hääl kõlab latiinohõnguga lauludes, millest sugugi mitte kõik pole eestikeelsed. Omamoodi helgusetunne seob kuuldu tervikuks. Seal on tajutav nivoo ja väärikus. Just viimast rõhutab Toomas Rull eriti – ta otsis hääli, mille kõlas oleks alles just väärikus, hääli, mida pole lörtsitud näiteks Pampersi-reklaamiga. Toomas Rull, kes lisaks trummimängule on aastaid laulnud Kiigelaulukuuikus, ütleb, et hääl on inimestel sama isikupärane nagu sõrmejälg. Hääli on meie ümber kõikjal, kus leidub elu. Sellel teemal plaadi tegemine oli Rulli sõnul talle katsetus, kas saab ka teistmoodi kui muusikutel kombeks. Salvestamiseks kulus aega eelmise aasta novembrist kuni suve hakuni. Põhilised abilised olid Tiit Kikas ja Raun Juurikas. Plaadi nimes «Eesti hääled» leidub aga poolenisti naljatlev viide projektile Eesti Keeled, millest on viimastel aastatel olnud suhteliselt palju juttu. Kohtumiseni laval Kui Eesti Keeled otsib oma kohta d˛ässi ja rahvamuusika vahelisel tasakaalukeelel, siis Toomas Rulli mõte käib teisi radu. Mitte niivõrd keel kui kommunikatsiooni instrument ise, kuivõrd siinsed hääled on teemaks. Küllap on seda hääles peituvat sõnadeta «miskit» kogenud päris paljud inimesed. Seda on enamasti keeruline selgitada. Toomas Rulli plaati võib aga pidada üheks katseks väljendada, mida ja kuidas tunneb selle kohta tema. «Aga ma olen ennast püüdnud nende häälte taga nii väikseks teha kui võimalik,» selgitab trummar ja lisab: «Inimhääl on erakordne.» Kui näiteks Maarja laulab Dave Bentoni hispaaniakeelsele tekstile tehtud latiinolugu, siis on ikkagi ju tegemist meile tuntud häälega. Või Fred Jüssi hääl. Tema räägib loodustunnetuse hetkest. Muusika liigub tema jutu ümber ja järel. Hitivabriku plaadimärgi all jõuab «Eesti hääled» sel nädalal müügilettidele. Kahjuks näib olevat katkenud vaid kahe väljaandeni jõudnud plaadisari «Tõsiasi», mille all nägi ilmavalgust näiteks Eesti Keelte auhindu kogunud plaat «Sabaga täht». Toomas Rulli plaat sobiks sellesse sarja suurepäraselt. Küll aga on võimalik selle muusika ja nende häältega silmast silma kohtuda detsembri keskpaigas, kui Eesti Kontserdi korraldusel teeb Toomas Rull oma sõpradega miniturnee mööda väärikaid kontserdisaale. Et talves oleks rohkem helgust ja päikest.
Plaat
Toomas Rull
«Eesti hääled»
Hitivabrik, 2005
|
