Kolmapäeval Eesti käsipallimeistrivõistlustel Chocolate Boysi teist võistkonda juhendades läks Riho-Bruno Brama­nise veri mitu korda keema. Lõpuks tuli tema hoolealustel vastu võtta 18-väravaline kaotus. Foto: Toomas Huik

Kolmapäeval saite treenerina koduliigas esimesed tuleristsed. Chocolate Boys II kaotas HC Kehrale hävitavalt, 19:37. Kuidas end mängu järel tundsite?

Täiesti normaalselt, nii nagu treener tundma peab. Chocolate Boysi teises võistkonnas mängivad noored poisid. Lõppkokkuvõttes on parem, kui nad saavad ise tugevate vastastega mängida. Viletsam on, kui poisid istuvad pingil ja tulevad väljakule siis, kui kohtumise saatus on otsustatud.

Kolmapäevase mängu kulgu nägin tegelikult ette. Pallurid peavad aru saama, et osalevad oma võistkonnaga Eesti meistrivõistlustel. Ülesanne pole lihtne, sest meid, vanu mehi, kes appi tuleksid, ei ole enam kõrval. Mõnes olukorras jätan lahenduse otsimise nende hooleks, et kasvatada otsustusvõimet. See suur kaotus mõjub tulevikku silmas pidades ainult positiivselt.

Küllap hakkasite Jaapanis mõtlema, mis saab siis, kui Eestisse tagasi tulete. Mängijakarjääri võib ju koduliigas venitada aastaid. Mitut varianti kaalusite?

Üks variant, mida perekonnaga väga tõsiselt arutasime, oli veel paariks aastaks Jaapanisse jääda. Võimalus oli hakata seal treeneritööd tegema. Aga jäänuks ma veel kauemaks kodunt eemale, olnuks raske oma kohta Eesti ühiskonnas leida. See oligi põhipõhjus, mis sundis mind tagasi tulema. Üheks tõukejõuks kujunes Chocolate Boysi loomine. Eesmärk oli mängida ka Eesti kõrgliigas. Ja mitte niisama loksuda, vaid mängida ikka tipptasemel, tulla meistriks.

Tundsite, et juured hakkavad kaduma?

Täpselt nii. Edasi-tagasi loksumine, Jaapanist koondise mängudele tulemine, pole päris see. Ettevalmistusperioodi kontrollmängudel ma ei osalenud, tulin ainult valikkohtumisteks. Kuid Jaapanis ei osanud mõeldagi, et aasta pärast on asjad nii, nagu nad praegu on. Et Chocolate Boysil on kaks võistkonda, et kõik jookseb justkui mööda rööpaid paika.

Perekonnas võis tekkida heas mõttes kõva vaidlus, kas jääda Jaapanisse või naasta Eestisse? Teie abikaasa on jaapani filoloog. Kus oleks tal veel parem töötada kui samas keskkonnas! Rahvusvahelises koolis õpetajaametis oli ta ilmselt hästi sisse elanud. Palganumbrid on seal ka teised kui Eestis...

Ise küsisite ja täpselt ka vastasite. (Naerab.) Nii ta oli, vaidlused toimusid. Kerttul oli Jaapanis väga hea töökoht. Lapsed õppisid samas koolis. Kõik oli tipp-topp. Miski ei oleks nagu sundinud ära tulema. Aga mängisin seitse aastat Wakunaga võistkonnas, ei näinud arenguruumi. Elu hakkas muutuma igapäevaseks rutiinseks treeningulkäimiseks, mängudeks oli raske motivatsiooni leida. Ütleme nii: naine viis mu Jaapanisse, mina tõin ta sealt tagasi.

Jaapanist lahkumise eel rääkisite intervjuus SL Õhtulehele, et Eestis pakutakse teile 15 000-kroonist palka. Jaapanis teenisite mitu korda rohkem. Puhtmajanduslikult kaotasite Eestisse naastes kõvasti?

Eestisse tulles astusin majanduslikus mõttes kõva sammu tagasi, nii oma kui naise palgaga. Aga ma ei põe seda. Alustasime uue tee sillutamist, tuli end tõestama hakata ja ühtlasi oma põhimõtted paika panna. Ühe aastaga on väga raske sisse elada. Kuid asi läheb ja arvan, et kolme-nelja aasta pärast oleme väga õnnelikud, et tagasi tulime.

Teie lapsed omandasid võõrsil mitu keelt, peale emakeele ka jaapani ja inglise keele, see on tohutu pluss. Kuidas tütar Melissa ja poeg Jesper Jaapanist lahkumisse suhtusid?

Lapsed on lapsed, tüdruk 11- ja poiss 7-aastane. Neile tuli see ka laste keeles selgeks teha. Ütlesime, et meil on Eestis elukoht olemas ja et võtame koera, kellest olime juba kolm aastat rääkinud. Seletasime, et Jaapanis me koera võtta ei saa. Koera võtmine andis neile Eestisse tulekuks suure tõuke.

Lastele oli tagasitulek võib-olla isegi raskem kui meile. Sest neil jäi nii palju sõpru maha. Kooli- ja lasteaiakaaslased, mängupartnerid. Ja hea ning turvaline ühiskond. Aga Jaapani sõbrad saavad Eestis külas käia ja meie sinna minna. Tänavu suvel oli Melissa parim sõbranna koos emaga meil külas, järgmisel aastal plaanime sinna sõita.

Jaapanist Eestisse kolimiseks pidite tellima merekonteineri?

Lepingus oli punkt, et nemad aitavad kolimist korraldada. Ja nad tulidki meile pakkima. Eestisse võtsime kaasa kõik asjad, isegi külmiku ja televiisori. Meil on majas kahesüsteemne elekter, nii Jaapani kui Euroopa oma.

Midagi ostes arvestasin sellega, et võtan asja Eestisse kaasa. Meil on Viimsis maja ja paraja suurusega aed. Seal on ruumi joosta nii lastel kui koeral. Vajadusel saab ka spordivõistlusi korraldada.

Põhimõtteliselt võib vist öelda, et teie pere kodumaale sisseelamise protsess veel kestab?

Jah, kestab küll. See võtab veel natuke aega. Viisteist aastat eemal olla... Ega tagasitulek ja kõikidest asjadest õigesti arusaamine olegi nii lihtne.

Eks Jaapani ühiskond ole inimlikum ja palk kümme korda kõrgem kui Eestis. Samas näitab statistika, et natuke vanemad kui 40-aastased mehed sooritavad küllalt palju harakiri’t. Milles põhjus?

See on küll Jaapani ühiskonna viga. Kui seal suure prohmaka teed, siis ühiskond sind enam omaks ei võta. Sul ei ole kuskile pageda, sa oled fakti ees, et pead seda tegema.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.29