Kollektiivpuhkuselt naasnud Sirp on endiselt seda meelt, et just nemad peavad siinses meedias nalja viskama ning Eesti ainus kultuurileht pakub lugejatele ohtralt lustakaid lugusid. Ent miskipärast kannab esialgu veel täiesti tundmatu humoristi P.-E. Ast-Segi rubriik «Raamatututvustuse» nime.

Kui autor on Akadeemia tutvustamisega hakkama saanud, ei jäta ta teatamata, et suurest tööst käed värisevad ja laup on higine. Vaeseke! Värsket Vikerkaart lugedes ta minestas.

Kontserdikorraldajad on juba ammu aru saanud, et igavale kontserdile tuleb rahvast meelitada Valdurite ja Maiedega. Võib-olla pole Sirbi lugejatel huvi raamatute ja nende tutvustuste vastu ja seetõttu peab neid naljaga meelitama? Eelmisel nädalal alustas P.-E. Ast-Segi rubriiki kurtmisega, et sajad lugejakesed on nõudnud tema eemaldamist. Ühineks nende sadadega tellijatega, kellele ei sobi pingutatud naljatlemine ja blogija kirjutamisstiil.

Sirbi autoriks olemist, Akadeemia või Heini Paasi koostatud «Amandus Adamsoni albumi» tutvustamist ei tohiks häbeneda. Või kui inimene tahab raamatute üle ilkuda, tehku seda oma näo ja nimega. Praegu ei erine Sirbi raamatututvustused suvalise netikommentaatori üleolevast lahmimisest. Kui esialgu sarnanevad Delfi peldikuseinaga vaid raamatututvustused, kas siis mõne aja pärast on sellised ka Sirbi arvustused? Tõenäoliselt.

Sirp – rõhutan veel kord, et tegemist on ainsa kultuurilehega Eestis – ei peaks väärt lehepinda nõnda raiskama.