Kaante vahel on teatrihuviliste ringis kaua oodatud «Oxfordi illustreeritud teatriajalugu». Raamat annab ülevaate teatri arengust eri kontinentidel läbi sajandite ning on mahukaim ja soliidseim teatriajaloo ülevaade eesti keeles. Räägib eesti tõlke vastutav toimetaja Liina Jääts.

Seda oleks ehk õigem Reet Neimari käest uurida. Kuid mida ta ka ei mõelnud, on nüüd eesti keeles mahukas teos, mis on kasutatav ka õpikuna. See võimaldab üliõpilastel iseseisvalt töötada ning baasteadmised raamatust ammutada.

Samal teemal: Ivar Põllu: teatriajalugu valgetele

Otsustamise juures ma ei viibinud, kuid ilmselt langes valik selle raamatu kasuks, sest on mahukas ja ülevaatlik ning hõlmab ka teatripiirkondi, mille kohta eesti keeles seni materjal praktiliselt puudub – Aafrika, Aasia, Lõuna-Ameerika.

Kindlasti võinuks valida mõne teise käsitluse, kuid ideaalset teatriajalugu pole. Järgmine teatriajalugu võib anda uut infot või näidata teadaolevat uuest nurgast, avada uusi perspektiive või inspireerida uusi käsitlusi, kuid igal teosel on head ja vead.

Mis teemadele on raamatus enim tähelepanu pööratud?

Kuna tegu on traditsioonilise teatriajalooga, siis teemad on nagu teatriajalugudes ikka: teater kui institutsioon, näitlejate eluolu ja sotsiaalne staatus, teatriarhitektuur, tehnika areng, lavakujundus ja kostüümid, dramaturgia, teatri ja ühiskonna suhted.

Erinevaid teemasid on raamatus käsitlenud eri autorid ning nii on raamat subjektiivsete artiklite kogumik. Mida selline koostamise põhimõte annab, mida võtab?

Ühe autori käsitlus oleks ehk ühtlasem ja sujuvam. Eri autorite kaasamine toob stiililise mitmekesisuse, mõni peatükk on põhjalikum. Samas on huvitav käsitlusi ja stiile võrrelda ja saada ülevaade ajaloolaste lähenemisviisidest.

Mis artiklid kõige huvitavamad või üllatavamad olid?

Kõige huvitavamad olid peatükid teatri kohta Aafrikas ja Aasias, sest nende piirkondade teatri kohta on eesti keeles vähe materjali. Teatriajaloo traditsiooniline õpetamine ja õppimine Eestis hõlmab Euroopa ja Põhja-Ameerika teatrit.

Samas oli nende peatükkide toimetamine kõige keerulisem, mõisted olid tundmatud ja sisu hämar.

Nii mahuka raamatuga on seotud hulk inimesi ja ressursse. Kaua ilmumist ette valmistati?

Raamatu valmimine võttis tõesti aastaid. Tõlkimine eeldas teatriterminoloogia tundmist ja võttis mitu aastat.

Toimetamine vältas kolm aastat, kuid tegin paralleelselt ka muid töid nagu ka tõlkijad. Teksti tuli ühtlustada, kuid teksti hõlmamine selle ühtlustamiseks polnud lihtne, sest teos on mahukas.

Ebaühtlus algas sellest, et igal peatükil on eri autor ja jätkus sellega, et tõlkijaid oli neli. Keeruline oli ka see, et paljude mõistete või näidendite pealkirjade tõlkimiseks puudus traditsioon või näis eestikeelne pealkirja vaste vananenud või kohatu ja desinformeeriv. Näiteks kui tekstis mainitavat näidendit oli eesti keeles viimati mängitud 20. sajandi algul, sest tollal tuli ette näidendite pealkirjade mugandamist.

Mis oleks järgmine eestikeelset akadeemilist teatrimõtlemist täiendav tõlketeos?

Nüüd on olemas suurejooneline ja soliidne, traditsioonilise ülesehitusega käsitlus, mis annab ülevaate kõigi maailmajagude teatrist. Järgmisena võiks tõlkida mõne moodsa käsitluse, mis on üles ehitatud temaatiliselt.

«Oxford» on baasteos, mis võib luua konteksti uutele käsitlustele. Ilmumas on Richard Schechneri «Performance Studies», mille tõlkimist alustas Mati Unt ja lõpetas Laur Kaunissaare ning mis peaks teatri mõistet oluliselt avardama.

Uus raamat

«Oxfordi illustreeritud teatriajalugu»

(«The Oxford Illustrated History Of Theatre» Oxford University Press, 1995).

Tõlkijad: Anne Lange, Ilona Kolberg, Piret Kruuspere, Kristjan Jaak Kangur

Vastutav toimetaja: Liina Jääts

Raamatu andis välja Eesti Teatriliit koostöös lavakunstikooliga.