| Ehkki mõnedel vaalaliste seltsi kuuluvatel imetajatel on hambad säilinud kuni tänapäevani, peavad teadlased avastust üllatavaks, kuna leitud fossiil klassifitseeriti kiusvaalaliste alamseltsi kuuluvaks. Kiusvaalalised on tänapäeval suured rahumeelsed planktonisööjad, vahendavad BBC ja AFP.
Teadlased arvasid seni, et iidsed vaalad jagunesid kaheks täiesti
erinevate toitumisharjumustega grupiks – kiusvaalalisteks ja hammasvaalalisteks
– juba rohkem kui 34 miljonit aastat tagasi.
Tänapäeva kiusvaalalised on oma nime saanud selle järgi, et neil on lõugade
vahel sarvjad kiused, mille abil nad eraldavad söömise ajal planktoni mereveest.
Nende seast võib tänapäeval muuhulgas leida küürvaala ja sinivaala.
Teistest mereelukatest toituvate hammasvaalaliste alamseltsi kuuluvad
tänapäeval aga näiteks mõõkvaal, kašelott ja delfiin.
Eelajaloolist fossiili uurinud Monashi ülikooli teadlase Erich Fitzgeraldi
kinnitusel on leitud fossiili puhul kindlasti tegemist kiusvaalalisega.
Samas tuleb tema sõnul üllatusena, et kiusvaalaliste esmaseks tunnuseks ei
olnudki kiused, vaid neil olid hoopis küttimiseks mõeldud pikad teravad hambad
ja suured silmad.
See avastus võib tähendada, et ka praegused malbed ookeanihiiglased võisid
kunagi olla hirmuäratavad kiskjad, kes küttisid endast väiksemaid mereelukaid
sarnaselt oma praegustele hammastega sugulastele.
Avastatud eelajalooline merekiskja oli siiski võrdlemisi pisike – selle kere
oli vaid 3,5 meetrit pikk.
USA teadlase Mark Uheni sõnul on ammu teada olnud, et ka kiusvaalalistel olid
kunagi hambad, kuid leitud fossiil on oluline, kuna selle puhul paistab olevat
selge, et neid kasutati küttimiseks.
Teadlased nimetavad leidu senitundmatu eelajaloolise vaalaliigi Janjucetus hunderi esindajaks. Nime sai see liik Staumn
Hunteri järgi, kes teismelisena surfates fossiili ühelt merest välja ulatuvalt
kivirahnult juba 1997. aastal avastas.
Janjucetus hunderi liik arvatakse olevat elanud
25 kuni üheksa miljonit aastat tagasi, hiljem kui kius- ja hammasvaalaliste
ühised eellased.
Teadlaste arvates võis sellel vaalaliigil olla erakordselt hea kuulmine ning
ta võis sarnaselt hammasvaalalistega otsida oma saaki kajalokatsiooni abil –
tuues kuuldavale kõrgsageduslikke helisid ning seejärel nende kaja kuulates.
Tänapäeval on kiusvaalalised selle võime kaotanud, kuna nad ei küti enam suur
vee-elukaid. Selle asemel suudavad kiusvaalalised tänapäeval kuulda väga madala
sagedusega helisid.
Leitud fossiili kohta tehtud täpsem analüüs avaldatakse sel kuul
teadusajakirjas Proceedings of the Royal Society B. Toimetas Oliver Tiks, PM online |
