«Noh, su magav aju pingutas lihtsalt üle,» leidis Guido nende uue maja rõdul. «Siin on tõesti palju koeri.» Võib-olla ärritasid Ingarat ka eelmise päeva sündmused. Kõik oli alanud paljutõotavalt, sest võimalus olla saate «Elu isu» peakülaline ei langenud sülle just igaühele. Saatejuht Ingarale muidugi ei meeldinud; igavene mõrd, meesteõgija, hagija ja hageja, skandaalide jahtija ning nende aeglasel tulel praadija, kuid asi tuli ära teha. Pärast saadet teadis Ingara, et ega tal pole parimagi tahtmise juures süüdistada kedagi teist peale iseenda.«Sul on ka poeg,» ütles saatejuht ühel hetkel. «Jah, ta…» «Kuid sa ei kasvata teda ise, eks?» pistis saatejuht vahele. «Ma armastan iseseisvust, seda esiteks. Teiseks usun ma, et inimene peab elus ise hakkama saama. Kui mu poeg on määratud elus hakkama saama, ja ma usun, et ta on, siis saab ta hakkama ise, ilma kõrvalise abita.» «Julm,» teatas saatejuht kiretult. Vaat, kus tuli välja, mõrd sihuke, mõtles Ingara kibedalt. Kus su enda kaksikud praegu on? Kindlasti ütlevad lapsehoidjale juba «emme». Kuuldavalt vastas ta: «Ma armastan oma poega. Ma toetan teda ja tema isa, maksan korralikult alimente. Kuid ma tahan elada oma elu. Mul on missioon.» «Missioon?» pungitas saatejuht silmi. Vastik, mõtles Ingara, nagu lühinägelik konn, kes on segi ajanud silmade välgutamise ja punniajamise. «Jah, missioon rääkida inimestele ilust. Igaüks ju igatseb oma ellu ilu, ma arvan, et ma oskan seda inimestele õpetada.» «Vabanda, eks,» vastas saatejuht ning puudutas sõrmeotstega Ingara rannet, mis pani viimase võpatama. «Me oleme vanad sõbrannad, eks, seetõttu julgen sinult küsida, et Guido pole just ilu etalon, eks? Mehelik – jaa, edukas – kindlasti, kuid mitte ilus.» Oi, mõrd, kiristas Ingara mõttes hambaid, seda ma sulle ei andesta, sõõ-branna. «Jah, seda enam peaksid sa teadma, et Guido on isiksus,» naeris ta saatejuhile kaasa. «Ma hindan oma elus isiksusi.» «Seda ütlesid sa hästi,» leidis Guido hiljem, kui nad koos netist saate kommentaare vaatasid. Neid oli kogunenud ligi sada. Kui Ingara sattus kommentaarile, kus oletati, et ta näeb välja nagu vähihaige, tõusis ta närviliselt püsti: «Ma ei saa aru, kas need kommentaatorid on kõik haiged või! Nende seas pole vist ühtainustki normaalset inimest!» Guido tõmbas selja sirgu. «Mulle ei meeldi need sinu üldistused. Mõned neist võivad olla väga head inimesed, ainult elule jalgu jäänud.» Nüüd meenus Ingarale, et Guidolgi oli olnud harjumus kommenteerida. Suutmata täielikult oma närvilisust varjata, kõndis ta elutuppa. Hetke pärast tuli Guido talle sinna järele. «Tead,» ütles ta leebelt. «Tahtsin rääkida hoopis millestki muust. Mul on üks idee. Sa tead, et tahaksime hakata ajakirja tegema.» «Seda seksiajakirja või?» torkas Ingara. Guido neelatas, ilmselt püüdes end mingi hämara eesmärgi nimel vaos hoida. «Elustiiliajakirja, kallike, elustiiliajakirja. Seoses sellega mõtlesin reklaamikampaaniale.» Guido tegi pausi. «Noh?» oli Ingara kannatamatu. «Mõtlesin, et võiksime filmida oma seksi ja selle me väljaande netiküljele üles riputada. Saaksime sulli ja feimi, nagu noored ütlevad.» «Misasja?» hüüatas Ingara. «Hull oled? Mul on praegu ju pinged peal!» «Mõtle nüüd, mida sa räägid,» tumenes ka Guido hääl. «Sa oled ise öelnud, et sinu ametis on kõige olulisem pidevalt pildil olla, et nädal aega ilma fotota ajakirjanduses tähendab kui mitte katastroofi, siis kriisi.» «Ma pole midagi sellist öelnud,» vastas Ingara tusaselt. «Olgu, kuidas on,» kõrgendas Guido häält. «Kuid see oleks võimalus ajalugu teha. Me jääksime siinse meedia ajalukku.» «Meid süüdistataks pornograafias!» «Kõike annab ilusti teha, me saame anda meie seksile ülla sisu. Umbes et me tahtsime näidata inimestele, kui hea on armastust jagada, kui hea on olla koos, et seksi ei tohi karta, et seks on loomulik osa elust; minugipärast võime öelda, et seks võitleb kortsude vastu, et terve seks annab tervema keha.» «Põhimõtteliselt olen ma sinuga nõus,» lõikas Ingara ning jäi vakka. «Aga?» küsis Guido. Vaikus venis nagu näts. «Aga?» kordas Guido. Siis nägi Ingara, et Guido taipas. «Sa ei taha, et inimesed näeksid sind koos minuga seda tegemas,» surus ta läbi hammaste. Ingaral hakkas hirm. See hirm oli vastus küsimusele, mis jõud pani teda õieti Guido külge klammerduma. Mis teda nõrgaks tegi? Tänu tõsiasjale, et nad jagasid Guidoga elamist, hakkas ta iga kahe tunni tagant duši all käima. Ometi ei suutnud ta lahkuda. Ta ei tahtnud ennast koos Guidoga näidata, kuid ikkagi surus kirehetkel küüned mehe turskesse selga. Mis see oli? Oli see, mis oli, igatahes oli see näljane ning toiduks kõlbas vaid Ingara treenitud hing. Järgmises osas selgub, et sipelgapesa pole sugugi parim koht uinakuks ega peied parim koht armastuse avaldamiseks – eriti kui armastust avaldatakse teise mehe naisele. |
