Abikaasad Pärtel ja Ell, Gert Raudsepp ja Carita Vaikjärv Foto: Andres Keil

On üldlevinud arusaam, et britid ja eestlased on sarnased. Huumorimeel olla kuidagi sama – veider, küüniline ja valus. Sel suvel on saabunud ilmselgelt ka teine eestlasi saareriiklastega ühendav joon.

Jututeema, mis me meeli seob, on ilm. Et kas on või ei ole. Ilmaga või ilmata. Sestap siis ainult tugevamad julgevad minna laiule suveteatrit vaatama, kuigi laid, väike tükk keset merd, on nagu pliidiplaat. Temast kerkiv soojus tõuseb noolena taevasse ja saadab vihmapilve kus kuuskümmend.

Vähemasti väitis seda, Suvitaja. Ugala näitleja Karol Kuntseli kehastatud roll selle suve tõenäoliselt sulnimas suveprojektis, Saaremaa serva taga Pöide vallas Udriku laiul ängitavas tükis nimega «Relvad vastamisi».

Linnavurled laiul

Vastselt lavaka lõpetanud ja uuest hooajast Tallinna Linnateatris toimetava lavastajanna Eva Klemetsi ettevõtmine – Peet vallaku novell, näitlejaiks saatusekaaslane Mart Koldits ning ugalalased Kuntsel, Gert Raudsepp ja Carita Vaikjärv.

Tegevus selline. Kaarli ja Pärtel on saunas, Kaarlil naise surma-aastapäev, Pärtli naine Ell parajasti poe manu lännu. Sel hetkel juhatab Suvitaja publikumi õuele. Teatrilavale. Sel hetkel peaks hakkama teater. Aga võta näpust, tuhkagi! Teater on juba ammu käimas.

Tükk hakkas tegelikult pihta Kübassaare sadamas, kui veidi viltuse ja väga romantilise näoga tuletorni kõrvale pargivad autod, linnavurled ronivad neist välja ja jäävad kohmetunud moega varbaga liiva kaevates masinate kõrvale seisma. See on koht, kuhu teatripilet, voldik, millele ka kaart on trükitud, nad juhatanud on. Siit algab etendus, algab meri, lõppeb Saare manner. Mis edasi?

Paadisõit teatrisse

Sadam on selle kohta muidugi palju öeldud. Sadamas peaks olema vähemalt kai. Seal pole – on sopike, kuhu podiseb paat, millel omakorda teine kablaga slepis. Seesama paat, mis kohmetunud vurledele viimased minutid kõneainet andnud. «Ei tea, kas sellega viiaksegi?» küsib võõras võõralt.

Viiakse. Viimist korraldavad kaks valge kaptenimütsiga kõhukat meest. Nad on täpselt sellist tegu ja nägu nagu me saarlast endale ette kujutame. Käärime püksid põlvini ja ronime paati. Mehed muhelevad, naised kilkavad. See on hetk, mil piletiraha «tööle hakkab», rutiin mureneb.

Läbi veepritsmete jõuavad elevil vurled Udrikule. Tõmbavad jalga sokid ja kingad. Laiu serval on surnuaed, seal istub mees. Mõtlik ja kurb. Ütleb neile, et mingu me rada mööda edasi. Me läheme, hein sahistab teksaspükse, olemine on äraolev, teater on vist alanud, aga milline see on ja millest see räägib, me ei tea.

Kergendus ja omalaadne turvatunne tuleb hetkel, mil kaugelt kadakate vahelt karjub valges linases ülikonnas mees: «Tulge siiapooo-leeee!». See kõlab juba teatri moodi. See ongi Suvitaja. Seisab kivil ja räägib meile lugu. Et ta puhkab siin linnast ja laeb akusid, et laiul on üheksa noort täkku ja lugematu hulk puuke.

(On jah – õhtul korjan ma oma põlveõnnaldest neid kolm. Kuklast ühe.)

Suvitaja pakub sakstele lutsukommi, siis kutsub endaga kaasa. Läheme mööda kadakavahelist rada, kohmetus kaob, mõnus hakkab. Sisuliselt oleme ju kuskil Norras või Ecuadoris – paigas, kuhu me tavaliselt ei satu.

Suvitaja ja lutsukomm

Suvitaja räägib meile taimedest ja lindudest. Sellest, et iga kuivanud kadaka alla on kedagi või midagi maetud. Viib meid taluõuele, annab istumise alla baikatekid, pakub kooguga kaevust vett.

Kaarli ja Pärtel on saunas, Ell on poes. Aga see kõik ei ole niisama lihtne. Või siis, tegelikult just on. Neil on kolmnurk. Armastuse kolmnurk ihub oma nurgad teravaks Kaarli naise surma-aastapäeval.

Linnavurled «lebotavad» tekkidel ja vaatavad teatrit. Linnavurledel on kaasas üks laps, üks koer, üks sakslanna ja palju fotokaid.

Lugu saab lõpu. Et ta üksiti lahenduse leiab, seda ma ei julge väita. Teater, selline interaktiivne ja kaasasolev, sellega ei lõppe. Teisisõnu, meie hellitamine ei lõppe. Meid juhatatakse mere veerde, kus pikk, valge linaga lookas laud. Kartuli-tangupuder, kappadega koduõlut, viinapudelid ja pitsid ning suitsuahjukuuma tuulehaugi.

Laulupeo kaasaandena istutati miljon puud. Paljud neist võeti maha, et saaks igale istutajale Partsu allkirjaga diplomi anda. Tõstame pitsi terve mõistuse terviseks. Söök saab söödud.

Suvitaja annab prillidega noorsandile, sellelesamale vurlele, kes laiule koera tõi, lutsukommi ja kirja. Kirjas on juhendid – minge vasakule, jalutage tunnike mööda merekallast, jõuate sinna, kust paat Saare mandrile viib.

Läheme, tuul puhub sigareti suust, meri on hülgehall. Täis merekarpe ja adru. Veel enne paati on luht. Luhal on üheksa noort täkku. Vurledel hakkavad põlved värisema ja nad teevad ringi.

Kõik, peale ühe. Ühe noore ja ilusa. Ta läheb hobuse juurde ja teeb talle pai. Hetk hiljem on kõik täkud ta ümber. Topivad nina taskusse, on uudishimulikud ja sõbralikud. Mul hakkab soe. Igas mõttes. Sõbrad, asfalt ikkagi ei ole normaalne elukeskkond.

Suveteater «Relvad vastamisi»

• Peet Vallak «Relvad vastamisi» Udriku laiul

• Teatrireis söögi ja kadakatega

• Lavastaja Eva Klemets

• Kunstnik Jaanus Laagriküll

• Osades Carita Vaikjärv, Karol Kuntsel, Gert Raudsepp ja Mart Koldits

• Viimased etendused 17. ja 18 juulil (et siis täna ja homme). Ühele etendusele lastakse kuni 50 inimest

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.2