Aastaga on kolm Eesti filmi olnud lähedal ärakeelamisele. Kõusaare «Magnus» ootab kohtulahendit, vallavalitsus püüdis takistada Keeduse «Jonathan Austraaliast» filmimist ja Maimiku «Müümise kunsti» saboteeris Ameerika müügiorganisatsioon. Vestlust vedas Urve Eslas.

Pärast filmi «Jonathan Austraaliast» linastumist ETVs leiti, et ju see Keedus ikka kohalikke jootis. Teeme asja selgeks – mitu pudelit viina Mustjala elanikele viisite, et selliseid kaadreid saada?

Ja Eti oli kopsupõletikus. Ta oli kukkunud ja roomanud koju üle põllu, põlved marraskil. Trepi peal oli veel selili käinud ja ribi murdnud. Viisin talle pudeli. Ma ei näinud, kas ja kellega Eti viina jõi. Aga ta elab üksinda, arvan, et ta üksinda oma külmas toas seda jõi. Ma ei filminud sellel päeval.

Pärast sain aru, et isegi haigetele meestele ei tohi viina osta. Mingi jutt hakkas kohe levima ja keegi küsis, et kas tood ikka viina ka. Ei too, mingisugust viina ei too. Lastele viisime komme. Kui lähed täiesti võõrasse kodusse ja tead, et istud nende inimeste juures päev otsa, siis võtad ju koogi kaasa. Ja pärast ei saa öelda, et sel on alatu eesmärk inimene ära osta. Pigem jääb endal võlatunne, justkui kasutaks teisi ära.

Kas viinapudeli viimise komme on Eestis dokfilmi tegemisel levinud vahend, et kõnekaid kaadreid saada?

Andres Maimik: Minu meelest on tegemist pseudoprobleemiga. Eestis on hulgaliselt tehtud dokfilme inimestest, kes on sinasõbrad alkoholiga. Meenutagem Tõnis Lepiku «Pigilinde» või Edvard Oja «Autoportreed emaga», kus filmirežissöör oli peategelaseks ja kallas endale filmi jooksul ohtrasti viina sisse. Tõsi küll, Sulevi filmis on üsna räigeid kaadreid, aga ma arvan, et elu mängis ise need hetked kätte. Tuli lihtsalt olla kaameraga õigel ajal õiges kohas.

Loomulikult on lõpptulemus reaalsuse manipulatsioon, aga mis siis dokfilmi lavastaja ülesanne on, kui mitte välja selekteerida kõige iseloomulikumad hetked. Need ei pea kujutama portreteeritavat groteskses võtmes või armetus valguses, vaid esitama karakteri olemust kõige iseloomulikumast küljest. Ja minu meelest on Sulevil need hetked väga hästi tabatud.

Kadri Kõusaar: Viin on üldse eesti kultuuri suur osa.

Maimik: Viina on kasutatud ka vahendina inimeste avamiseks kaamera ees. Ma mäletan, et isegi saates «Kahvel» pakuti enne stuudiosse minekut konjakit. Vahest on 50 grammi vajalik, et maha võtta esinemiskramp ja et keelepaelad saaks õlitatud, eriti neil tüüpidel, kes esimest korda astuvad otsesaates kaamerate ette.

Jaan J. Leppik: Muidugi need inimesed ei tea, et see 50 grammi konjakit võib prožektorite ees anda täiesti vastupidise tulemuse – nad ei räägi seda, mida nad peaksid rääkima.

Maimik: Ma olen ise kah alkoholi ostnud oma filmi kangelasele, ega näe selles probleemi. Filmis «Elav jõud» oli portreteeritavaks kirjanduskriitik Peeter Küntsler, kaunis kiuline ja tugeva enesekontrolliga vend, ja üldsegi mitte...

Kõusaar: ...kaamerasõbralik

Maimik: Jah, kaamerasõbralik. Üldse mitte klassikaline dokfilmi tüpaaž, ekstravertne, avatud ja siiras. Et teda emotsionaalselt avada, pidime talle järjest uusi õllesid ette tarima, kuni Peeter ütles, et nüüd on õige aeg kaamera käivitada.

Leppik: Ma olen Sulevi filmi teemaga hästi kursis, täpselt samasuguseid tüpaaže leidub väga palju ka Hiiumaal.

Inimestel, kes elavad Karu-Vibulas, on kaugelt tulijate suhtes kõrgendatud ootused. Tulijad sümboliseerivad tegelasi, keda kainushetkedel naise kõrval diivanil istudes telekast vaadatud on. On oht, et kui üks külamees saab au olla tähelepanuobjektiks linnameestele, siis teine külamees võib selle peale väga kergesti solvuda.

Armsad sõbrad, sellises saarelikus ühiskonnas on intriigid ülikerged tulema. Igast väiksemastki liigutusest, mida linnamees teeb, võidakse puhuda selline mull, millest mulli puhujad pärast ise ka enam aru ei saa, aga millele saab kindlasti ajakirjandus oma jala taha. Ja seetõttu tekib see, mida Andres ütles – pseudoprobleem.

Kõusaar: Küsimus on, kas inimestele meeldib pilt, mis neile peeglist vastu vaatab. Dokumen- talisti ülesanne on valida õiged hetked. Sõna «manipuleerima» kõlab kurjalt, aga montaaž on sada protsenti manipulatsioon. Film on režissööri nägemus ja hiljem tuleb kiidukoor neilt, kes temaga samamoodi arvavad, ja hädakisa neilt, kes režissööriga ei nõustu.

Inimene ei pruugi end ära tunda ega tahagi end ära tunda– «ma olen ju ilus, tark ja hea», aga ekraanilt vaatab vastu hoopis keegi lolli juttu rääkiv ja vilava pilguga tegelane... Reaalsus ja see, mida inimene peab reaalsuseks, ei pruugi kattuda. Ja tõde on ju enamasti uskumatum kui väljamõeldis.

Olukord «Jonathaniga» meenutab kaheksakümnendatel tekkinud probleeme ETV ja Sulev Keeduse vahel.

Keedus: Eesti Telefilm pakkus mulle Võru linna juubeli puhul teha 20-minutilise filmi. Teema ette antud ja inimesed ka – loomulikult sotsialistliku töö kangelased, kohalik parteirakuke.

Mina aga filmisin hoopis teisi, neid, kes mind võlusid. Sellest tekkis selline skandaal, et sain päevapealt vabakutseliseks. Ja olen siiamaani. Mul rebiti töötõend käest ja ETV kõrgim isik karjus – kui sa teed filmi punase raha eest, peavad su filmid olema punased. Sama punased nagu su töötõendi kaaned.

See juhtum tuli meelde, kui lugesin Saaremaa lehest kohaliku omavalitsuse suhtumist meie filmi kohta. Inimesed lubavad endale sellist... aga ei tahaks hakata seda meele tuletama.

Et kord on muutunud, aga plakatlikkus on sama?

Keedus: Valla üks mõjukatest inimestest tahtis filmimise ära keelata – ütles, et ma ei tohi selle maja juures enam filmida, et tegemist on asotsiaalidega. Minu jaoks nad ei olnud asotsiaalid ega ole seda ka praegu.

Ja kus on stsenaarium? Me tahame must valgel näha, mida sa filmiga öelda tahad. Too stsenaarium, kutsume Mustjala rahva vallamajja kokku, loeme ette ja siis ütleme, kas sa tohid siin filmida või ei. See näitab, millised on rahva esindajate ootused – millisena peaksime oma elu ja riigikest telepildis või kinos näitama. Miks sa ei filmi koolimajas, meil on uus spordisaal, miks sa ei filmi käsitööringi? Ma ei tundnud, et peaks seda tegema.

Arvatakse, et kui filme tehakse maksumaksja raha eest, siis peavad need olema sellised filmid, mis maksumaksjale meeldiksid. Inimesed tunnevad, et kulutatud on nende raha, režissöörid peavad tegema filme, mis neile meeldiks. Punase raha eest punaseid filme, maksumaksja raha eest maksumaksja filme. Ja filmitegijatel on paine sees.

Kas filmiga «Müümise kunst» oli sama probleem?

Maimik: Osalejate poolt vastuseisu ei olnud. Meil oli probleeme Ameerika müügiorganisatsioonidega, kes käsitlesid meie projekti samasugusest mainekujunduse aspektist, millest Sulevgi rääkis. Aga esilinastuse järgset rusikatega vehkimist ei meenu. Ameerika firmad on piisavalt nutikad, et vältida negatiivset tähelepanu; nad saavad imehästi aru, et parem avalikult mitte sõjajalale asuda ja loota, et küll unustab publik selle filmi peatselt ära ega õpi sellest midagi.

Leppik: Eetiliselt väga suure küsimärgi all oleks asi olnud siis, kui režissöör jätab kajastamata ajahetke dokumentalistikas, mille elu talle annab. Sel juhul teeks režissöör plakatliku filmi, mis rahuldaks abstraktset mõistet avalik eetika ja läheks vastuollu oma sisemise eetikaga. See oleks režissööri surm, kui ta kajastaks elu üksnes nendes värvides, mida tahab näha omavalitsus või huvigrupp, mis arvab, et režissöör peaks jätma valulise osa kajastamata. Niipea kui ta hakkab tegema kompromisse, muutub ta tootjafirmaks.

Sulev, kas te ei teinud kordagi kompromisse eetilistes küsimustes?

Keedus: Ei teinud. Põhiline on, kuidas sa inimestele, kellest filmi teed, saad otsa vaadata. Kui nemad sind usaldavad, siis sa ei tohi petta. Mitte ükski film ei õigusta pettust. Ma võin nendele inimestele, kes selles filmis on, rahulikult otsa vaadata, ma ei ole neid ära kasutanud.

Mustjalas esilinastusel ei tulnud keegi halvasti ütlema. Kahe nädala pärast, kui ETV filmi näitas, tekkisid etteheited.

Maimik: Dokfilmidega ongi see jama, et kui läheb huvitavaks, tuleb kaamera sageli kinni panna ja kõik mis sa salvestad, on ainult ettevalmistav materjal. Mitmed tegelased, kes oleks võinud «Müümise kunsti» pääseda, jäid välja, sest ei nõustunud oma elu kaamera ees piisava avameelsusega laiali laotama.

Peamine küsimus on leida balanss selle vahel, mida sa saad kujutada ja millele ainult viidata. Kuidas leida materjalist selliseid kaadreid, mis esindaks ka seda osa, mida kaamera eest kiivalt varjatakse.

Kõusaar: Samastun olukorraga, kuna mul on kümneaastane ajakirjanduskogemus. Kui kirjutan artikli ja inimene palub võtta lause välja, olen alati võtnud. Aga kui igaüks tuleks režissöörile õlale koputama, ei tekiks filmil mingit visiooni ega stiili. Supil olgu üks kokk.

Maimik: Minu meelest on küsimus fundamentaalsem kui paaris kaadris. Olemaks kommunikatiivne, peab filmi autor jutustama lugu. Lugu aga eeldab konflikti kangelase ja keskkonna vahel, erinevate tegelaste ja nende elulaadide vahel, nende ootuste ja võimaluste vahel.

Paraadlikule poolele, kuidas tegelane tahab iseennast näha, peaks vastanduma peidetud pool, see millisena mina kui autor näen teda. Kui sellist pinget ei teki, siis ei ole võimalik ehitada ka haaravat jutustust.

Keedus: Arvan, et dokumentaalfilmi ja artiklit võrrelda ei saa. Kui teed filmi kogukonnast, on mõeldamatu, et küsid igaühe käest, kas võin sind nii näidata.

Kui istun neli kuud montaažis, iga päev kaheksa tundi, siis loomulikult mõtlen iga päev nendele asjadele. Kui on mingi plaan filmis sees, siis olen enda jaoks väga täpselt ära põhjendanud, miks ta seal on. Ses mõttes ei saa pärast keegi sekkuda.

Maimik: Ükskõik kui üksikasjalikult sa portreteeritavale ei seletaks, millist filmi teed, tekib tal ikka teistsugune ettekujutus kui see, mida ta lõpuks ekraanilt näeb. Dokumentalist sulandub sisse, võidab usalduse, ja lõpuks muutub omaks. Hiljem, kui film valmis ja rahvas näeb end kõrvalt, võib see esile kutsuda šoki. Meie usaldasime sulle oma elu ja sina kuritarvitasid seda. Meie andsime sulle oma parima osa, miks võtsid sa hoopis selle teise, mida me nii varjata püüame?

Ja püüa sa siis seletada, et filmijutustus vajab positiivse ja negatiivse, üleva ja madala, hiilgava ja armetu vahelist duelli.

Leppik: Eesti on väga väike ühiskond. Väikses ühiskonnas tunnevad elanikud kaude kõiki. Tabloidajakirjanduse võidukäigu tõttu on kõik muserdet. Ühes väikeses külakeses võib intiimsus ja kartus olla veelgi suurem. Siis tuleb nõutus ja inimesed ei tee vahel tabloidajakirjandusel ja dokumentaalfilmil. Ja need, kes tahavad seda tabloidi edasi ajada, võtavad mõnuga meisli ja taovad.

Andrest ja Sulevit süüdistatakse, et nende dokfilm on liiga mängufilm, Kadrit aga, et tema mängufilm on liiga dokfilm. Kus piir on?

Kõusaar: Piir on tegelikult lihtne ja selge. Dokumentaalfilmis astuvad tegelased üles iseendana ja autor ei saa sündmusi-tegelasi välja mõelda. Mängufilmis võib küll aga olla inspireeritud tegelikest sündmustest, neid võib aga endale sobivas suunas väänata ja muuta ning lisada ka puhast fiktsiooni. Mängufilmis on autoril suurem vabadus.

Sulev, kas olete midagi lavastanud, provotseerinud?

Keedus: Väga vähe. Dokkide puhul olen viimasel ajal nagu loodusfilmide tegija, istun ja vaatan. Mind on üllatanud, et minu filmide puhul on kahtlustatud lavastust. Vanglates tehtud filmis «In Paradisum» saadab kogu filmi peategelase monoloog. Hiljem süüdistati, et olen monoloogi ise kirjutanud, sest filmis jutustajat ei näidatud. Kui teen dokfilmi, siis ma ei provotseeri ega kasuta mingisuguseid nippe või kavalaid võtteid. Aga kahtlustajaid leidub alati.

Leppik: Paranoia, paranoia...

Kõusaar: Kieslowski ütles, et hakkas dokkide asemel mängufilme tegema, kuna liiga palju tekkis probleeme. Ta lihtsalt ei jaksanud enam vaielda... Ka iseendaga vaielda: kui pead dokumentalistina kujutama tõde, aga see tõde on mõnele asjaosalisele väga valus ja võib lausa nende elu ära rikkuda.

Sulevi juhtum meenutab Kieslowski mängufilmi «Amatöör», kus partei ja tehase juhtkond olid häiritud, et dokumentalisti huvitasid reaalsed inimesed oma kortsude ja probleemidega rohkem kui lipsudes onud, kes räägivad, kui hea kõik on. «Amatöör» tugines Kieslowski enda kogemustele...

Keedus: Siiski, keegi ei ole oma alateadvuse eest kaitstud. Võelda, et olen nagu Rein Maran, istun telgis ja filmin loodust; ainult seda, mida juhus mulle kingib, aga ei ole nii. Maranil ka mitte.

Mustjala filmi ühe episoodi puhul andsin ise tõuke kahe inimese kohtumiseks. Ilmselt ei oleks nad muidu kokku saanud, vähemalt kaamera ees mitte.

Ma ei tee midagi, mis inimesele endale on vastumeelt. Dokkide puhul oma kinnisideede läbiviimine — mul on neid juhtumeid olnud, tavaliselt lõpevad sellega, et need ei jõua filmidesse, ei realiseeru loomulikult, ei haaku, hakkavad segama ja saad aru, et neil pole filmis kohta.

Maimik: Mida aeg edasi, seda enam on dokfilmi ja mängufilmi vahel tekkinud hübriidžanre. Ei saagi enam rääkida, kus lõpeb sõltumatu dokumentaalfilm ja algab mängufilm või telesaade. On reality TV, aimefilm, repor- taaž ja paljud muud žanrid, mis tegelevad samuti reaalsete situatsioonidega ja mille skript ei ole sõna-sõnalt ette kirjutatud.

Paljukirutud tõsielusarjade metoodika on sama, mis doku-mentaalilgi – pääseda lähedale ning esile kutsuda siiraid emotsioone. Klassikaline dokfilm on hakanud järjest enam mängulisematele žanritele alla jääma. Meie peamiseks trumbiks ongi jäänud ainult see, et me saame esitada oma subjektiivset nägemust läbi objektiivse materjali. Ning nagu näha Keeduse juhtumist, kutsub seegi väike privileeg esile pahameeletormi.

Palju te ise provotseerite?

Maimik: No on ette tulnud. Esto TV saated ja filmid olidki üles ehitatud suure provokatsiooni peale.

Mööngem, et ka klassikalistes dokkides oleme filminud episoode, mis ilma meie sekkumiseta poleks ilmselt toimunud. Meil on dramaturgilised ootused, millele sageli elu järele ei jõua.

Sellesama Peeter Küntsleriga oli meil keskustelu, et mis oleks ometi see tõukemehhanism, mis ta tegutsema paneks. Et me ei saa normaalset materjali, kui sa istud kogu aeg Kuku klubis ja rüüpad õlut. Küntsler ütles, et keegi peab teda sõimama. Siis me kutsusime kutselise sõimaja Juku-Kalle Raidi, kes võttis mehe korralikult letti.

Point oli aga selles, et Juku-Kallel oligi vaja Küntslerit sõimata, sest Küntser oli jätnud talle mingi artikli kirjutamata. Seetõttu me ei eksinud elutõe vastu, me lihtsalt tegime ühe modaalse situatsiooni reaalseks.

On olemas selline asi nagu elutõde, reaalsed asjad ja asjad, mis võiksid tegelikult juhtuda, kuigi pole veel juhtunud. Ja kui me kasutame väikest manipulatsiooni nende esile kutsumiseks, siis me ei ole väga rängalt eksinud elutõe printsiibi vastu.

Sageli ei peagi võtteplatsil manipuleerima, õige manipulatsioon algab alles montaažis. Doki materjal on väga aldis tähenduste nihestamiseks, sest vaataja usaldab siin jäägitult seda, mida näeb. Kuulsad propagandameistrid on seda ära tabanud, näiteks Joseph Goebbels, kelle näpunäitel monteeriti ringvaates vaheldumisi Varssavi geto juute turuplatsil ja viljakotte purevaid rändrotte.

Siin on tegu nähtusega, mida nimetatakse Kuleshovi efektiks - monteerid ühe ja sama näo järele kaadri nutvast imikust, surnud inimesest või leivatükist ja sellega muutub ka esimese kaadri tähendus - kas kaastunne, lein, nälg või mis iganes.

Keedus: Montaaž on vältimatu iga filmi puhul, see, mismoodi montaažis oma filmi ehitada, on väga individuaalne.

Meie õnnetus on, et Eesti vaataja eriti filmikeelt ei loe. Oleme oma eetri ära risustanud. Filme, mida inimene peaks vaatama, näidatakse öösiti. Praegusel ajal on film TV-s tapeet. Kurb, teed filmi, see jookseb korra telekast läbi, ja rohkem seda ei ole, pole olemas. Keegi ei kirjuta, keegi ei räägi. Et märgataks, peab filmile järgnema mingi skandaal.

Naer

Leppik: Mida on näha juuresolevalt pildilt.

Naer

Keedus: Noored filmitegijad, kes õpivad, teavad – esimene punkt on skandaal.

Leppik: Sulev, sul ei tekkinud kaadrite ülesvõtmisel mõtet, et see võiks tekitada skandaali?

Keedus: Mõne kaadri puhul oli tunne, et peaks kaamera seisma jätma, aga ma ei teinud seda. Aga skandaali... mul ei olnud sellist eesmärki.

Maimik: Kas isikud on ka kommenteerinud su filmi?

Keedus: Nüüd käidi Kihnus pulmi filmimas ja käijad rääkisid, et peaaegu võimatu on viinavõtmist filmida, sest kõik küsivad: kas tahate Jonathani teha või?

Maimik: Ongi nii või?

Keedus: Jah, et keerake kaamera ära.

Maimik: See võib uus pretsedent olla, kõik vaatavadki nüüd selle pilguga.

Keedus: Viimane uudis Mustjalast on selline, et Marika ja Toomas, kes on meil filmis, saavad omaette elamise mõne kuu pärast. Vald remondib ühte maja neile. Nii et midagi on hakanud seal muutuma.