Kaugel kolhoosiajal saabunud maaeluga tutvuma grupp piiritaguseid asjamehi.
Külas väheke ringi vaadanud, pöördusid üllatunud välismaalased kolhoosirahva
poole küsimusega:
«Kas teil siin nisu ei kasva?»
«Ei, nisu meil küll ei kasva!» vangutasid kohalikud kurvalt päid. «Aga rukis kasvab siin ju siiski?» uurisid võõrad. «Ei – ka rukis siin ei kasva!» oli nukker vastus. «Aga kuidas on lood kaeraga?» «Ei, kaera pole meie kandis ollagi...» «Milles asi?» imestasid külalised. «Kas väetate maad halvasti või ei oska õigel ajal külvata?» «Külvata?» tegid kolhoosnikud suured silmad. «Ei noh, kui külvata, siis kasvab siin muidugi nii nisu, rukis kui kaer!» See pilalugu meenub mulle alati, kui tähtsad täiskasvanud kõnelevad sellest, et tänapäeva noored ei oska midagi hinnata – ei haridust, esivanemate pärandit ega kultuuri. Käitumisest ei tasu rääkidagi! Oleks kui enesestmõistetav, et noorsoopõld peaks vilja kandma iseenesest – külvamata ja väetamata! Ja mis kõige kummalisem: mõnikord kannabki! Tean nägu- ja nimepidi paljusid häid õpetajaid, kes mingite «külvamisdirektiivideta» vaikselt töö- ja loovuseseemet laotavad – vaatamata sellele, et igasuguste paberite (mis justkui laste harimise-kasvatamise eesmärgil leiutatud) täitmine tahab teinekord silmanägemise ära võtta. Bürokraatias pole need pedagoogid enamasti kuigi tugevad, seepärast ei kuulu nad juhtkonna lemmikute hulka, küll aga jäävad lastele alatiseks meelde. Mõnegi tšilliva ja hängiva koolipoisi-tüdruku meelest on nad tüütult vanamoodsad, sest muudkui nõuavad midagi: korda, viisakust ja isegi raamatute lugemist! Iga laps teab, et «Jumalaema kiriku Pariisis» on Disney-poisid ammu mõnusaks multikaks ja lõbusaks pildiraamatuks kokku surunud – mis mõttega kulutada aega Hugo paksu (ja täitsa ilma piltideta!) raamatu lugemiseks? Pealegi pole prantslase kirjeldatud Quasimodo pooltki nii lahe tegelane kui vinge joonisfilmiküürakas ja vastupidiselt filmistoorile ei saa ilus Esmeralda romaanis mehelegi! Kus siin see point siis on? Eesti klassikaga on lood veel hullemad: ei prohvet Maltsvetist, Mahtra-meestest ega väikesest Illimarist ole tehtud ühtki koomiksit ega multikat... Raamatud ise on aga parajad tellised, kes see neid jõuab läbi lugeda! Mis seal ikka ironiseerida, tegelikult on nende «vinguse» ja «megalaheduse» tagaajajate kõrval ikka päris palju neid, kes on võimelised lugema, kirjutama ja arutlema ka tõsistel teemadel. Ainult kas täiskasvanud seda respekteerivad? Olen tähele pannud, et need asjamehed, kes lastest ei hooli, on noorte ees hirmul. On see bioloogiline hirm endast füüsiliselt tugevama ees või kartus, et keskealine ei oska uue aja nippe ära tunda ega neile soliidselt reageerida – mine võta kinni. Tihti sunnib see kartus igaks juhuks uue põlvkonna ees pugema, noorte tahtmisi ette ära aimama, vahel sellega teistele lausa karuteenet osutades. See, et 16. mail 2006 kehtestatud vabariigi valitsuse määrus nägi ette, et kolmanda kooliastme (7.–9. klass) õppekavas pole ainsatki kirjandusetundi (emakeeletunde oli ette nähtud nädalas neli), tekitas kooliga seotud eestlastes sellist hämmeldust ja protesti, et nüüdseks on tehtud kavas parandus ning selle kohaselt õpivad näiteks kuuenda klassi õpilased nädalas kolm tundi eesti keelt ja kaks tundi kirjandust, üheksas klass – põhikooli lõpetajad – saab nii kirjandust kui ka eesti keelt aga ainult kaks tundi nädalas. Väidetakse, et sisuliselt oli määruse esialgses variandis eesti keele tundidena kirja pandud neljast 9. klassi tunnist kaks niikuinii mõeldud kirjanduse õpetamiseks, kuid – andke andeks! – seda on siiski liiga vähe, kui mõelda, et päris paljude 15–16-aastaste jaoks lõpeb nende kirjanduslik harimine põhikooli lõpetamisega. Patuga pooleks tehakse ära eksamitöö – ja hüvasti, raamatud, tere, täiskasvanuelu, täis lõputuid seebioopereid ja klatšiajakirju! Mõni hea onu või tädi võib öelda, et mis me ikka pingutame: lapsed ei hooli kirjandusest, lapsed ei taha lugeda. Oleme nii kenad ja tuleme neile vastu, eks ju! Kümne aasta pärast tulevad vilistlased pedagooge kättpidi tänama: küll on tore, et mul pole aimugi, mida need uued ja vanad literaadid kokku on kirjutanud! Mõned onud ja tädid kinnitavad, et lapsed ei taha putru ega suppi süüa ja piima või mahla juua. Oleme nii kenad ja pakume neile ainult hamburgereid ja kokakoolat! Kümne aasta pärast tulevad mitmekülgse patsiendiharidusega kahekümneviiesed õpetajale patsi lööma (kui jaksavad)! Peaasi, et hariduselu oleks noortepärane ega tekitaks probleeme. Aga probleemid tekivad siiski, ükskõik kui suurt «paindlikkust» pedagoogidelt ka ei nõuta. Ühte kenasse kooli kohtuma minnes kuulsin üle maja rõkkavat sõimu – kõlav poisihääl sajatas seal kõiki nii eesti-, inglis- kui venekeelsete sõnadega. Kõige leebem väljend oli «kuradi lasteahistajad, te veel kahetsete!». Välisuks paugatas ja õpetajad ohkasid kergendatult. Selgus, et tegu oli poisiga, kellele oli kodu- ja närviprobleemide tõttu antud õigus käia koolis siis, kui ta soovis. Noormees soovis kooli tulla söögivahetunniks ja vahel tuli tal tuju kauemakski jääda.
> Loe edasi |
kõik galeriid
