Rutiinse ja hulgi lugemise kõrval, milleks amet ja koolitatud kutsumus kohustavad, on üha harvemaks jäänud hetked, kus tunned end unustatuna raamatusse, õhinaga kaasa minemas autori jutulõnga või kommentaariga.

Mõlemad viimased lugemiselamused olen saanud soomlastelt, kahelt Erkkilt. Esimene neist, Erkki Toivanen on andnud tõlkija Piret Saluri vahendusel meile Euroopa-impressioonide raamatu «Õhtusel jalutuskäigul Euroopas» (Varrak, 2004), teose, mis toob Euroopa emotsionaalselt vastuvõtlikule ja teadmishimulisele eesti inimesele kümme korda veenvamalt lähemale kui kes tahes eurosaadik või -misjonär.

Teine Erkki on Soome välisminister Erkki Tuomioja, keda siinkohal küll hoopis kütkestava ajalookirjutaja ning professionaalse jutustaja ja portreteerijana esile tõstaksin, kelle raamat oma vanaemast, eestlasest (H)ella Murrik-Wuolijoest, Eesti-Soome silla ületajast, peaks mõjuma eesti lugejale igati meeltülendavalt.

Mängis ju see Eesti-Läti piiri lähedalt Alalt pärit ja Noor-Eesti vaimus sirgunud eesti naine dramaatiliselt vastuolulist, aga Soome 20. sajandi ajaloos kahtlemata värvikat ning soome kirjandusloos lausa peavoolulist rolli.

Elu kui põnevik

Ma ei saa jätta väljendamata oma vaimustust Tuomioja ainetundmise avaruse ja inimesekujutuse stiili üle (mille vahendamises eesti keelde on kindlasti teene ka tõlkijal Riina Jesminil ja kirjanikust keeletoimetajal Kärt Hellermal).

Raamatu lugemise lõpetanud, tunnen lausa liigutatust (küllap ka uhkust), et meie rahva ellujäämise «halli keskpärasuse» strateegias on leidunud ka selliseid erandeid, nagu seda Hella Murrik-Wuolijoki ja tema õde Salme Murrik-Pek-kala-Dutt on olnud.

Wuolijokede biograafia rullub lugeja ees lahti 20. sajandi ideeajaloo ja hulluste taustal, ent leiame siit ka tagasivaateid ja hinnanguid Soome, Eesti, Rootsi, Venemaa ajaloole ning mentaliteetide eripärale.

Õeksed Hella ja Salme vaimustusid marksismist, andsid end maailmarevolutsiooni teenistusse, esimene rohkem mänguliselt, teine lausa ortodoksse kirega, sattudes eri riikide salateenistuste leivale kas objekti või kaastöötajana.

Elegants ja iroonia

Tuomioja jälgib keskselt Hella saatust, alates sellest, kuidas haritud ja kütkestav nümf ajas segi Jaan Tõnissoni pea, kuidas sellele järgnesid teised rohked vallutused ja armumised, kuidas Hellast sai soomlane, soome soositum näitekirjanik, poliitikategelane, avantürist, salongiemand (madame Wuolijoki), Soome sõjajärgse valitsuse «hall kardinal», Yleisradio juht.

Oma surma eel heitis Hella ise oma elu ühe naljakalt tabavama ja prohvetlikuma repliigi: tema, keda kõik ateistiks pidasid, lõpetab kirikliku õnnistusega ning kirstu ümber kohtuvad Soome äärmused.

Hella Wuolijoest kujuneb mulje kui eesti naisdeemonist, Soome ühiskonda pool sajandit kääritanud pärmiseenest.

Tuomioja esitab oma vanaema ja suguvõsa lugu nagu põnevikku, eksimata seejuures teadaolevate faktide vastu, olles allikakriitiline ja selle kõige juures teadlikult hinnanguline.

Mind võlus elegants, millega õeste elulehekülgi vahendatakse, rikkalik nüansseeritus, alates (rahvuslikust) eneseirooniast ja lõpetades poleemiliste, puhuti sarkasmini ulatuvate irooniliste märkustega.

Tuomioja paistab nautivat ajalugu kui suurt näitelava. Ta ei pretendeeri kõiketeadja üldistustele, teda huvitab ajaloopsühholoogia, see, kuidas inimene satub ajaloosündmuste keskpunkti ning kuidas ta selles käitub.

Tuomioja raamat kõneleb hinge ideele müümise fenomenist ning selle hinnast. Temal oli tänulik näide tuua omaenda lähisugulaste näol, eestlastel on aga võimalus tänu Tuomiojale õppida nüüd lähemalt tundma oma rahva kuulsa tütre saatuselugu.

Raamat

Erkki Tuomioja
«Õrnroosa»
Hella Wuolijoe ja Salme Dutti elu revolutsiooni teenistuses
tlk Riina Jesmin
Varrak 2006