Teekonnal Sadamasse
17.05.2008 00:01
Verni Leivak, Postimees
Olla aina teel ja seisatada suvalises paigas, 20 eurosenti taskus, on igal
juhul parem kui veeta üks rasvane pühapäev teleka ees vormelit vaadates. Nii
leiab praegu USAs õnne prooviv tantsumuusikaartist N-Euro, kodanikunimega Marek
Sadam.
Marek Sadam, endine ansambli N-Euro liige ja nüüdne sama nimega
sooloartist, on juba paar aastat üritanud rahvusvahelises muusikatööstuses kanda
kinnitada. Osalt on see tal ka õnnestunud – Euroopas on ilmunud kaks edukat
tantsusinglit, mis jõudnud mitme maa edetabelitesse.
Kogumikplaatide kokkulugemiseks, kus näiteks «Lover On The Line» ilmunud, jääb aga kahe käe sõrmedest väheks. Kui varem veetis Marek olulise osa ajast Saksamaal, Šveitsis või Austrias, aga ka Norras või Soomes aktiivselt kontserte andes või ühes Inglismaa stuudios lugusid salvestades (ja neid on ta seal sisse laulnud terve plaadi jao), siis nüüdseks on ta kontinenti vahetanud.
«Mul on ju rändurihing, üks asi võib end minu jaoks kiiresti ammendada,» põhjendab ennast samas põliseks Suure-Jaani maapoisiks pidav Marek.
Nüüdseks hakkab tema Miami ja Los Angelese klubituur juba otsa saama, ja kuigi meil näitab kell kümnendat hommikutundi, tabame Mareki ikkagi keset LA pilkast ööd. Korteriaknast, mille lähedal hiiglaslikke sarvi meenutava soenguga Marek istub, paistavad puud, taevas siravad tähed, ning arvukad oravad, kes päeval aktiivselt aias ja basseinide vahel lippasid, on juba unne suikunud.
Ütled, et lähed soenguga magama – järelikult on sul palju esinemisi?
Päris igal õhtul ma ei esine, aga soeng on põhimõtteliselt kogu aeg peas. Mõned ütlevad, et sul ongi lihtne – soeng peas, viibid kümme minutit tänaval ja inimesed tulevad vaatama. Aga kui oled sama soenguga laval ja esined kümme minutit järjest halvasti, lähevad inimesed saalist minema.
Kui tohib küsida, siis kuidas sa sellise soenguga magad? Istudes?
Padi rinna all ja kõhuli. Selili magamist ma endale ilmselgelt lubada ei saa, nagu ka näiteks sportimist ja trenni tegemist, sest soeng on mul peas vähemalt kaks nädalat.
Kaks nädalat?!
Muidugi. Mul ei ole mõtet seda maha võtta, sest on liialt väsitav jälle kaheksa tundi uut teha.
See on ju terve tööpäev?
Ma teen seda öösiti. Hiired seal esialgu veel ei ela. Tõsi, kunagi kudus ämblik sarvede vahele võrgu. Üleüldse olen rohkem öine kui päevane inimene.
Mida sa siis öösiti teed?
Noh, praegu räägin sinuga, aga ka kirjutan, mõtlen mingeid asju välja... Kirjutan lugusid suurtele ja väikestele. Mõned isegi juba ilmuvad, ainult et keegi ei tea, et just mina neid kirjutan. Vahel lähen lihtsalt välja, ujun basseinis, kui soengut parajasti peas pole, ja vaatan tähti.
Vahepeal tuleb soengukandmisel siiski ka pause sisse. Varsti tulen Eestisse, siis olen täitsa ilma. Lähen metsa ja jooksen koeraga.
Iseennast avastamas
Kui kaua sa seal Ameerikas olnud oled?
Praegu vist ainult kaks kuud, aga üldse oleme siin seda N-Euro asja ajanud umbes aasta. Mitte et ma vihkan, aga mulle üldse ei meeldi, kui räägitakse, et ma hullult vallutan Ameerikat. Ei valluta! Olen lihtsalt viimastel aastatel saanud väga palju ringi rännata ja see on kaasa toonud ka iseenese avastamise.
Võtsin pärast hiljutist Miami tantsumuusika talvemessi soengu maha ja sõitsin kolm ööpäeva läbi kuue osariigi tavalise bussiga, mille akna vahelt sadas vihma sisse. Miamist Los Angelesse. Kui sellist asja teed, näed ühtaegu nii Ameerika ilu kui ka inetust, meeletut vaesust, milles elavad lihtsad inimesed... Mida vanemaks saan, seda enam võtan elu kui teekonda.
Kui Eestis 90ndate lõpul alustasin, mõistsin, et siin piisab kolmest esinemiskorrast, ja kohe oledki jube äge mees. Mida ma praegu kogu protsessi juures kõige rohkem naudin – seda, et kui lähed eri maades lavale, pead oskama ka eri publikut tajuda. See pakub mulle pinget. Aga minu kooliks oli eesti publik.
Algkooliks?
Ei, nii pole õige öelda, sest sellest võiks välja lugeda, nagu ma arvaks, et eestlased on mingi algtase. Keegi ju kunagi isegi ütles, et kui artist satub põrgusse, peab ta elu lõpuni eesti publikule esinema...
Mina seda ei arva, inimestel pole mitte kusagil maailmas mitte mingit vahet. Tean, mida räägin, sest olen tõepoolest saanud aastate jooksul väga, väga palju reisida. Just nimelt üksinda. Ja kui reisid üksinda, on sul palju aega mõelda. Võib-olla liigagi palju. Vaatad Šveitsis mägesid või mida iganes – neil hetkedel tahaksid seda kangesti kellegagi jagada. Ja need on kehvad hetked. Sest sul pole, kellega, ja pilti teha pole ka mõtet. Pilt ei anna ju kunagi edasi asjade tõelist suurust...
Allakäigutrepist üles
Proovid rahvusvahelisel areenil läbi lüüa juba kaks aastat?
Jah, just nimelt proovin. Ja see proovimine käib edasi.
Ma polnud kunagi varem nii mõelnud nagu nüüd, et parem olla kogu aeg teel kui olla omadega kogu aeg kuskil lõpus. Ja enesega lõpus olen ma elus ju olnud. Selles mõttes, et pole kuhugi liikunud, vaid aina üht ja sama rada käinud. Mul polnud enam endaga huvitav. Vaatad hommikul peeglisse, aga sulle vahib vastu vananev show-mees autoliisingu ja majalaenuga. See ei ole minu tee, ma ei tahtnud sihukest elu! Ja tõesti, seista Hamburgi keskväljakul, 20 eurosenti taskus, on parem tunne kui rasvane pühapäev teleka ees vormelit vaadates. Ja öeldes naisele, et too õlut!
Kõlab ülbe jutuna, aga inimene peab rutiinist loobuma, ta elab ju üks kord. Ja isegi kui reisimine ja seiklemine jääb ainsaks asjaks, mida ma elus saavutan, on see ikkagi minu elu ja teen sellega, mida ise tahan. Õnneks sekkun aastatega ka järjest vähem teiste inimeste ellu. Püüan vähemalt.
Lõpus olemine tähendas sinu puhul ka alkoholismi?
Põhimõtteliselt küll. Ega ma praegugi joomisest loobunud ole, aga teen seda väga mõõdukalt. Vanasti esinemisbussis istudes oli mul Kose-Ristile jõudes liiter martiinit sees ja sealt võtsin näiteks keskmise jäägermeistri või kange džinni... Nüüd ikka vaid üks väike õunamartiini LA parimas kohas – ja isu täis.
Osa inimesi hakkab jooma, et uputada muresid, aga mina otsisin alkoholist põnevust. Et kui ma veel rohkem joon, kas ma siis ühe või teise asjaga hakkama saan.
Millega näiteks?
Esinemistega. Ikka pakub ju põnevust. Aga lõpuks sattusin haiglasse. Selleks ajaks oli just selgeks saanud, et seda Eestis tuntud N-Eurot me enam ei tee. Viimane esinemine jäigi sellepärast ära, et olin haiglas.
Aga kui midagi läheb elus halvasti, läheb teisest küljest jälle hästi. Nüüd olen kindlasti rahulikumaks muutunud, varem olin veel arrogantsem kui praegu. Ja seda just tänu reisimisele. Ehkki mitte miski ei keelaks mul kas või kohe minna tagasi oma kodukohta Suure-Jaanisse, süüa ema valmistatud toitu ja minna vanaisale ning sõpradele külla.
Vanadus ja elutarkus
Eestlastega ikka suhtled?
Varsti on siin Ameerikas filmi «Hired Gun» esilinastus, mille jaoks on ühe loo kirjutanud meie Terminaator. Ka nemad käivad siin, ja on teisigi tegijaid. Näiteks Maarja Roxx (laulja Maarja Kivi – toim), kes esineb LA suuremates rokiklubides ja kelle kohta on Eestis möginat kuidagi liiga palju olnud. Õnneks see teda kohe üldse ei morjenda, sest inimene tahab kaugele jõuda. Ja eelmisel nädalal juhtusin kohtuma Andrus Kasesalu ja tema Boogie Companyga. Boogie Company on teinud väga laheda kaveri Rammsteini «We All Live In Americast» ja seda mängivad paljud raadiojaamad. Või võtame Priit Jürjensi, kes teeb Hollywoodis filme. Eestlasi on palju, nad kõik ajavad siin oma asju, aga ei eksponeeri seda.
Anyway, miks näiteks mina eriti oma asjadest kõnelda ei taha – sest ükskõik, mida ma ka Eesti ajakirjanduses ei räägiks, keeratakse kõik kohe pea peale. Et nõme mees, kiitleb niisama, ja küll ta sealt kohe tagasi tuleb.
Sa ju tuledki tagasi?
Muidugi tulen. Ja elan siis rahulikult, nii nagu olen mõtelnud, maal. Ning suhtlen lihtsate ja lahedate inimestega. Eestisse tahangi nende inimeste ja looduse pärast, Eesti seltskonnaelu ei koti mind aga karvavõrdki.
Millegipärast arvan, et kurjust täis kommentaatorid, kes muusikuid mustavad, ei olegi tavalised lihtsad inimesed, vaid kipun arvama, et kohalikud Eesti muusikud.
Ei usu?
Kindlasti on. Sest keda lihtsatest inimestest peaks näiteks minu isik häirima? Ma olen ju vaid üks vananev mees, kes ajab oma asja.
Sa pole ju veel kolmkümmendki?
Kuule, ma tean inimesi, kes on juba 80 ja nad on ülinoored. Kõik oleneb sellest, kuidas oled oma elu elanud. Laval ma muidugi vanadust veel ei tunne, aga lavalt eemal kogungi jõudu, et seal vastu pidada, ja tühjalt ei raiska enam miskit.
Vana tähendab siis, et piisavalt elutark?
Kindlasti pole ma elutarkuse poolest vana. Selles suhtes olen lausa loll. Samas olen ma kindel – vahel olen ühes päevas näinud rohkem kui mõni inimene terve kuu jooksul. Olen ju suurepärane unustaja, võin unustada passe, rahakotte, lihtsalt raha kaotada. Olen võimeline kogu oma raha pangaautomaadist välja võtma ja lennukitest mahajäämisi ei jõua kokkugi lugeda. Või päevade viisi lennujaamades ootamisi ja metsikult pikki magamata olemisi.
Mäletan, kui tegime paar aastat tagasi laulule «Lover on the Line» videot. Ärkasin hommikul üles, siis tegime 24 tundi tööd ja läksime hotelli tagasi. Sealt panime Münchenisse, Berliini ja mina edasi Inglismaale. Lõpuks olin üle kahe ööpäeva magamata, aga need seisundid, kuhu sellises olekus satud, on eufooriline rõõm või täielik väsimus. Tänu eri olukordadele olen pidanud ka keelega hakkama saama, sest koolis ma ju ei viitsinud käia.
Ei viitsinud?
No ma ikka käisin, isegi ülikoolis õppisin veidi telerežiid. Ma olin sellal hoopis teistsugune inimene, ja olen õnnelik, et nii läks, muidu ma ei teeks ju seda, mida praegu teen. Ja eks ole nii, et koolis käies ei pea sa ju otseselt midagi õppima. Minu kooliks on eluülikool. Eluülikooli lõpetamine tähendaks vast surma, aga ega ma saa öelda, et ma selleski koolis ülihea õppur oleksin.
Üksikute ala
Kas sind üksindus ei piina?
Piinab küll. Aga seda rõõmsamad on kohtumised Eestisse tagasi tulles. Muusikatööstus on ju üksikute inimeste ala.
Kurb, eks ole?
Jah, aga mida sa nutad, kui oled ise selle valinud? Seegi ju ei teeks kedagi teist õnnelikuks, kui istuksin kodus ja närveldaksin, et tahan kuhugi reisida ja laval olla. Ja võib-olla just sellest üksindusest sünnivadki laulud?
Vene ajal öeldi, et laulud sünnivad hoopis sõprusest?
Vaat lõbusaid laule mina kirjutada ei oska. Esinemistel saab publik millegipärast alati kõvasti naerda, ehkki ise ma ennast väga naljameheks ei pea. Olen ikka traagik! Aga üht head inimest tahaksin küll tänada. Tema nimi on Paul Valliveere, ta on mind alati aidanud, kui mul raske on.
Üksindus on mind nii palju muutnud, et ega ma enam väga koos teiste inimestega esineda oskagi.
Süvenenud on isekus?
Mitte isekus, aga aastatega armastan üha enam rahu. Jah, ühest küljest tähendab üksindus nukrust, aga ma naudin seda. Vahel, mitte kogu aeg. Veel kümme aastat tagasi oli kõik vastupidi.
Kes sulle seltsi pakub?
Võin üle pika aja tõdeda, et isikliku eluga on kõik väga hästi. Vahepeal läks see küll täiesti käest ära – ei taha sellest rääkidagi. See käib nende paragrahvide alla, kuhu käib täielik lollus ja mille pärast on tagantjärele kohutavalt häbi. No kuidas artistidel ikka asjad käivad – kujutatakse endale asju ette ja arvatakse, et kõik on lahe. Õnneks on see minevik, praegu on mul parim vorm ja meeleseisund kui kunagi varem. Ma ei ole enam nii noor mees, et peaksin kogu aeg ringi kargama. Ma ei otsi enam uusi tutvusi ega uusi sõpru, olen senistes kindel, ehkki neid pole palju. Mul on Eestis lähedane inimene, kelle juurde minna, ja olen selle üle õnnelik.
Ma ei salga midagi, mida olen elus valesti teinud, ja olen ka selline inimene, et kui olen midagi valesti teinud, siis kõrgemalt antakse kohe latakas vastu. Aga arvan, et kõik isiklik on isiklik seni, kuni kirjutan ausa raamatu kõigest, mida olen teinud, ja seal on kõik sees. Ausalt ja alasti.
Aga ikkagi on kõik alles algus. Sest mis saab siis, kui on käes see, mida inimesed peavad tipuks? Mis ma siis edasi peaksin tegema? Parem ikkagi teel olla. Mis sest, et
N-Euro võib end minu jaoks kunagi ammendada. Siis teen midagi muud – kui elan.
CV Marek Sadam
Sündinud 20. oktoobril 1978 Suure-Jaanis
Lõpetanud Kolga-Jaani põhikooli ja Carl Robert Jakobsoni nimelise gümnaasiumi Viljandis, õppinud telerežiid Tallinna Ülikoolis.
Tegutsenud õhtujuhina, telesaadete publikusoojendajana ja aastal 1999–2005 ansamblis N-Euro.
N-Euro alias Marek Sadama kui solisti karjäär algas 2006. aastal, ilmunud kolm singlit, mis figureerinud paljude Euroopa maade tantsumuusika edetabelites.
Lisaks mitmele N-Euro plaadile on Eestis ilmunud Marek Sadama autoriplaat «Tuulemaa».
Õde Piret Sadam on õpetaja, vanemad Reeda ja Peeter Sadam samuti õpetajad.
Pikaajalises kooselus naisega, keda Marek kutsub Kuningannaks. Lapsi pole.
Teised Marekist
Eric Burns
promootor
Esimest korda tutvustas mind N-Euroga Renee Meriste Eesti Artistide Agentuurist. Arvasin kohe, et ta on väga andekas, sest kõik artistid, kellega Renee seotud, on kõrgema kvaliteediga.
Mind võlus tema muusika – kaasakiskuv ja lõbus, energiast tulvil laulud on ideaalsed USA turu jaoks. Pärast tema videote vaatamist ja live-show nägemist taipasin, et tegu on valmisproduktiga.
Olen firmas 4Entertainment teinud koostööd maailma suurimate staaridega (Janet Jackson, Tina Turner, Sean Paul jt – toim) ja meil pole kahtlustki, et tal on kõik eeldused saada staariks nii Ühendriikides kui ka kogu maailmas.
Oma tööd teeb ta suure andumusega, ja see on muusikatööstuses peamine. Ja veel – tema seltskonnas saab end alati hingetuks naerda.
|
