Siinsesse kino- ja videolevisse jõuab üha enam loodusfilme, viimase näitena prantslase Luc Jacquet’i mängufilm «Rebane ja laps». Kas kõik on kuld, mis hiilgab, uurib Rein Maranilt Tiit Tuumalu.

«Laanetaguse suvi».
Foto: Kaader filmist

Tore on tõdeda, et teie film «Laanetaguse suvi», mis on mõjutanud olulisel määral vähemalt minu põlvkonna suhet loodusega, ennetas «Rebast ja last» ligemale 30 aastat. Kas «Pingviinide marsi» autori uus teos pakub teile üldse midagi?

Pakub küll. Pakub sellepärast, et see on ju absoluutselt teistsugune film, mis sest, et idee on minu filmiga sama. Tegu on ilmselt Saint-Exupery «Väikesest printsist» mõjutatud ilusa ja mõjuva muinasjutuga, mis näitab inimese ja metslooma suhet – mida see enesega kaasa võib tuua ja kuidas selle suhte kaudu on võimalik õppida nägema loodust.

Filmis sõbruneb tüdruk täiskasvanud rebasega – kas selline suhe on ka tegelikult võimalik?

Ärge jumala pärast võtke seda kui tegelikkust. See on poeesia. Enamik asju, mis selles filmis on, ei ole reaalsuses võimalik. Täiskasvanud rebast kodustada, seista silmitsi karu ja huntidega, Prantsusmaal veel eriti, metsloomade omavahelised kokkupuuted, see, et ilves jälitab saaki... aga muinasjutufilmil on omad reeglid ja sellises võtmes on see täiesti aktsepteeritud.

Filmi idee ise on ju üllas ja ajatu. Ma olen alati arvanud, et inimene on pime. Selleks, et ta nägema hakkaks, on vaja ajendit. Ja miks ei võiks selleks olla rebane?

Kas te ei karda, et selline loodusfilm, kus segunevad pealtnäha usutaval viisil reaalsus ja fantaasia, võib olla liigselt desorienteeriv, kui loodusest puuduvad põhjalikumad teadmised?

Jah, selline kartus oli mulgi. Sellepärast on oluline juba eelinformatsioonis rõhutada, et tegu on muinasjutulise filmiga. Tegelikult on raske öelda, kuidas laps selle üldse vastu võtab, sest lapse jaoks on muinasjutt üks osa reaalsusest. Usun samas, et väiksemaid seda filmi siiski vaatama ei viida ja suurematele suudavad juba vanemad selgitada, et kõike selles ei saa võtta puhta kullana.

Ilmselt tuleb üha enam harjuda ka sellega, et loodusfilmides rakendatakse loomi näitlejatena. Nagu siin see kodustatud rebane.

Teie kasutasite «Laanetaguse suves» hundikutsikaid – loomi nii, nagu nad naturaalselt on.

Toona (film on valminud 1979 – TT) oli võimalik teenida hundikutsikaid püüdes head raha, majandid maksid selle eest ja tegutses terve hulk jahimehi, kes ainult sellest elasidki. Jahimees, keda te filmis näete, oli ka tegelikult päris jahimees, kes kutsikate püüdmisest elatus.

Ostsime tema käest kaks ära – muidu oleks nad läinud hukkamisele, ja lavastasime situatsiooni, kus poisid peavad nad üles otsima. Edasi hakkas film juba ise arenema, pooleldi improvisatsioonile tuginedes. Poisid kasvasid koos kutsikatega, keda nad teiste eest peitsid – kõik oli nagu päris.

Tagantjärele – kust oli pärit filmi impulss?

Toona hämmastas mind, ja ma usun seda siiamaani, et metsloomad on teatavatel tingimustel võimelised inimest omaks võtma ja isegi truud olema. Oma-, mitte inimese moodi mõistagi. Inimene ise polnud paraku selleks valmis – tavaliselt inimene reetis looma, kelle oli enese juurde võtnud, kas siis tüdines temast või oli mõni muu põhjus...

Eesmärk oli välja tuua inimese vastutuse teema.

Mul on siiani silme ees ühe jääkaru saatus. Üks esimesi ja tuntumaid polaaralade filmijaid Juri Ledin jättis orvuks jäänud jääkarupoja ekspeditsiooni laagrisse. Terve suve kasvas karupoeg ta väikese tütre mängukaaslasena. Hiljem tõi Ledin juba üsna suureks sirgunud jääkarupoja Peterburi kaasa. Kõndis temaga isegi mööda Nevskit ringi ja karu talus selle kõik ära. Kuna linna tingimustes ei olnud kuidagi võimalik suurt looma pidada, otsis ta karule ka avarate tingimustega loomaaia, see oli veel Berliinis.

Paraku suri karu sellele vaatamata ära – kurvastusest! Lihtsalt, loom ei võtnud võõraid omaks.

Suhtlesin tollal teiste loodusfilmitegijatega, keda toonases N Liidus oli ainult kuus või seitse – hull elukutse, mida normaalne inimene ei pea, vähemalt nendes tingimustes -, ma teadsin palju selliseid lugusid. Teadsin, kuidas inimesed tõid kiskjaid koju, kuidas vahekorrad läksid sassi, kiskja ei saanud inimesest aru ja vastupidi...

Kure koht on soos, nagu ütleb «Laanetaguse suves» metsavaht Vidrik?

Jah!

Erinevalt «Rebasest ja lapsest» jätate teie konflikti lahenduseta.

Ega sellistel puhkudel ei olegi ühtki head lahendust, rõhuga sõnal «hea». Ainult halvad on.

Mis Bellast ja Donnast edasi sai?

Mõtlesin toona tõepoolest naiivselt, et meil õnnestub hundid ära isoleerida ja siiski üles kasvatada. Aga ei õnnestunud. Kummagi elu lõppes Riia loomaaias – surid loomulikku surma

Kõlab veidi küüniliselt, aga... Kas te tagantjärele pole mõelnud, et äkki olnuks kutsikate jaoks parem, kui te poleks neid välja ostnud, et nad oleks kohe hukatud?

Ma ei ole selles päris veendunud. Lõpuks andis see neile elu pikenduse. Ma ei arva, et surm on kõige parem lahendus. Ma olen ikka mõelnud, et ka kõige keerukamas situatsioonis võib leida midagi sellist, mis annab elule mõtte. Kuna Bella ja Donna olid püütud kutsikatena, siis see oligi nende elu. See, et nad poisse siiralt hoidsid, et nad suhtusid võttegruppi kartuseta. Kui tegu olnuks täiskasvanud loomade ja nende allutamisega, siis seda nimetaks küll piinamiseks.

Kas loodusfilmitegija eetika seisukohast võiks «Rebane ja laps» tekitada mingeid küsitavusi?

Praegu valitsev hoiak looduse suhtes on üldse äärmiselt ebaeetiline. Vaatamata üksikutele vastuhäältele ja ponnistustele lakkavad vihmametsad olemast, see, et metsanduse ümberorganiseerimise tulemusena on Eesti mets puutunud peaaegu et kaitsetuks, see, et korallrahusid jätkub vaid kümneks aastaks...

Minu jaoks on vaimseks õpetajaks loodus ise. Loodus ise ei too rohkem ohvreid kui vaja on. Kui sul on võimalik mitte tappa, siis ära tapa. Iga tegevuse juures on kõige paremaks näitajaks see, kas sa oled kedagi ohvriks toonud. Näiteks loodusfilmi puhul on juba suur õnnestumine see, kui sa võid raporteerida, et seekord ohvreid polnud.

Ses mõttes pole «Rebane ja laps» kindlasti ebaeetiline, kasutatakse siin ju kodustatud looma, küll võiks olla ebaeetiline üks teine loodusfilm, «Sissepiiratud kindlus», mis värskelt ka siinsesse DVD-levisse on ilmunud. Selles tuuakse ilmselt küll ohvreid, mis ei õigusta ennast.

«Sissepiiratud kindlus», mis on üles võetud Aafrikas, räägib termiitide ja sipelgate sõjast ning määratleb end dokumentaalfilmina, ehkki manipulatsiooni ja lavastuslikkuse osa selles tundub olevat üpris suur. Kuuluvad sellised teosed üldse loodusdokumentalistika alla?

See film istub, jah, pisut õnnetult, kahe nähtuse vahel. On see lavastuslik, mängufilmielementidega dokumentaalfilm, või vastupidi, dokumentaalne mängufilm? Kummagi võimalused on jäetud paljuski kasutamata.

Domineerib sulepeast välja imetud naiivne pseudosaagalik dramaturgiline skeem, millel pole tegelikkusega mingit pistmist.

Tegelikkus on palju huvitavam, aga seda ei osata või ei taheta ära kasutada nii, et tulemus oleks lööv – ükskõik, kas siis dokumentaalselt või ka mänguliselt.

Näiteks rändsipelgad – iseenesest kohutav nähtus, olen lugenud, et isegi suured loomad ja inimelamised metsas on hävinud, kui nad laviinina ründavad. Isegi tuletõke ei pea neid alati. Nad rajavad elusa silla, mass pääseb üle ja need tuhanded, kes silla moodustavad, hukkuvad, ohverdavad ennast. Milline dramatism ainuüksi selles peitub?

Või ringkaitse, pöörlev rõngas, mille termiidid oma kuninganna kaitseks moodustavad – see võtab ju hinge kinni... dokumentaalselt oleks võinud seda jälgida ja selle välja arendada, sündmuseks mängida. Selle asemel käib üks pidev üsna üksluine sebimine.

Tundub ka, et filmi tegijad pole looduse mõttes piisavalt intelligentsed, küll aga agressiivsed. Kui välk lööb puusse, see põlema lahvatab ja täpselt termiitide pesale kukub, aiman ma selle kõige taga süütevedelikku ja tikku.

Sellised asjad juhtuvad, aga sagedusega üks miljonist. Tõenäosus, et just see on filmi jaoks kinni püütud, ei kõla kuigi usutavalt.

Dramaturgiline ülesehitus, tõepärasus, tehislikkus, eesmärk, operaatoritöö kvaliteet – kõiges on küündimatust.

Siiski, kuidas on võimalik sellist asja üldse filmida, näiteks seda, et kaamerad suumivad kitsastes käikudes termiitidele otse näkku?

Eks ikka ohvrite hinnaga. Raske öelda, kuidas täpselt. Ma ei usu hästi, et võimalik on teha kunstlik pesa ja panna termiit sinna sisse elama – ei õnnestu. Küll on võimalik teha nii, et lõigata tükk pesa küljest ära, panna klaas ette ja filmida läbi selle või siis lihtsalt ära lõigata ja kohe filmida.

Ma kardan, et selle filmi tegemise jaoks oli vaja õige mitu pesa ohvriks tuua – seda näitab ka see, et kaamera tegutsemine on korratu, ükski tegevus ei jõua lõpuni.

Ma ei saa sinna midagi parata, aga iseenesest head «Rebast ja last» vaadates kisub mind ikka sinna Laanetaguse kanti tagasi. Kui suureks sõbraks võiks üks maavillane eestlane selliste prantsuspäraste tundlevate loodusfilmidega, mis meie kinoekraane viimasel ajal on valitsenud, üldse saada? Kuidas neid filme hinnata?

Arvan, et lihtsalt kui ühte nähtust, suundumust loodusfilmi valdkonnas. Samas ei saa neid kõiki kuidagi ühte katlasse panna. Erinevused on liialt suured. Halvemal juhul ei tunne või ei usalda tegijad loodust. Kassaedu nimel mõeldakse välja kunstlik skeem ja püütakse see ellu viia. Seda näitab ka termiitide-film.

Kui rääkida konkreetselt «Rebasest ja lapsest», siis minu hinnang on igati soosiv – see on ilus muinasjutt, milles on sügav ja oluline iva. Inimlikke muinasjutupäraseid lastefilme on ju nii vähe.

Kuna tänapäeval, ja mida edasi, seda rohkem, on film peaaegu ainsaks sillaks looduse ja sellest irdunud inimese vahel, pean isiklikult kõige õigemaks sellist suunda, mis püüab avada ümbritsevat loodust võimalikult tõepäraselt ja sugestiivselt.

Kolm loodusfilmi

«Rebane ja laps»

Režissöör Luc Jacquet
Prantsusmaa 2007
Tallinnas Sõpruse kinos alates 8. maist

«Laanetaguse suvi»

Režissöör Rein Maran
Eesti Telefilm 1979
Tasuliselt vaadatav
www.etvpluss.ee

«Sissepiiratud kindlus»

Režissöör Philippe Calderon
Prantsusmaa-Kanada 2006
DVD levitaja ACME

Toeta loodusfilmi!

Eesmärgiga toetada Eesti põlisloodust jäädvustavaid filmiloojaid on Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde asutatud spetsiaalne Rein Marani Fond, kuhu on võimalik teha annetusi (Eesti Rahvuskultuuri Fond, arveldusarve 221001101347, juurde tuleks märkida «Annetus Rein Marani fondi» ja lisada nimi, isikukood ja aadress).