Suurbritannias valminud filmi autoriks on 44- aastane John Burgan. Ta soovis oma filmis näidata, et põgenikke nähakse tihtipeale kui koormat, kuid tegelikkuses annavad nad oma uuel kodumaal suure panuse.

«Põgenikesse suhtutakse alati põlgusega. Olles uue riigi ühiskonnas kõige madalamal astmel, kasutavad nad kõik pakutavad võimalused ära ja lõpuks saavad neist oma uue kodumaa jaoks väga väärtuslikud kodanikud,» selgitas Burgan.

Burgani kinnitusel on see lugu Austraalias laialt tuntud. Suurbritannia riigisaladuste seaduse järgi on aga kõik, mis puudutab juudi haritlaste Austraaliasse väljasaatmist, 2040. aastani riigisaladus.

Pärast Prantsusmaa vallutamist Hitleri vägede poolt pidas Briti valitsus Austriast ja Saksmaalt natside eest põgenenud juudi teadlasi, akadeemikuid ja kunstnikke riigi julgeolekule ohuks.

Briti peaministri Winston Churchilli käsul paigutati 2500 inimest 1940. aasta juulis Liverpooli sadamas sõjaväelt renditud laevale Dunera. Inimestele öeldi, et nad saadetakse Kanadasse.

Pärast 57-päevast kohutavates tingimustes sõitu jõudis laev hoopis Austraaliasse. 

«Laeval elati nii kohutavates tingimustes, et isegi ülesanne minna kartuleid koorima oli  elupäästev tegevus,» ütles selle põrgu läbi elanud ja praegu Berliinis elav Walter Kauffmann.

Saabunud paigutati kinnipidamislaagritesse, kus nende ajaviitmise jaoks loodi improviseeritud ülikool. Neid valvas 309 kehva ettevalmistusega Briti sõdurit.

Austraaliasse väljasaadetute hulgas oli ka esmakordselt miili vähem kui nelja minutiga läbinud Briti jooksja Roger Bannisteri treener Franz Stampfl, sünteetilise kamperi looja Wolf Klaphke ning fotograaf Henry Talbot.

Pärast jaapanlaste rünnakut Pearl Harbourile klassifitseeriti väljasaadetuid kui «sõbralikke vaenlasi», kellest sajad astusid Austraalia armeesse.

Toimetas Inna-Katrin Hein