Tema eelmine ja üle-eelmine fotonäitus toimusid Moskva kohvikus, restoranifotograafi-toiduraiskaja tiitli on Laura niisiis ammu auga ära teeninud. Kas ka söögiisupeletaja, see on vaieldav. Minu meelest on kõik Laura pildid sedavõrd esteetilised, et söögiisu ei õnnestu tal nendega kohe kuidagi peletada.

Seekordsetel näitusel on toiduga vähem pistmist kui ühelgi varasemal. Välja arvatud üks vana hea Barbie oakastmes, töös «Vormiroog».

Ühe Barbie uputamiseks kulub purgike «saledaks söömise möginat» ja Barbie-lihast pole seni vist veel keegi söönuks saanud. Minul igatahes ila tilkuma ei hakanud ja hirmsat himu Barbie’le hambaid kintsu lüüa ei tekkinud.

Laura maadleb moekunstnik Ester Kannelmäe abiga ahistamise teema ja müütidega. Esmapilgul ütleksin, et liiga trafaretselt ja ootuspäraselt.

Selles mõttes ootamatult, et julgesin oodata palju suuremat nihestatust. Mida edasi, seda rohkem veendun, et vajalik nihestatus on paljudel asjadel tegelikult ikkagi sees, aga see on väga korralikult ära peidetud.

Tedagi, et ükski femme fatale ei saa hakkama ilma killerkontsadeta. Ja killerkontsaliste stiletto’de sisse tuleb otse loomulikult väänata tumepunaste küüntega varbad.... Kunagi oli mul unistus sellises väändes jalga röntgeniaparaadiga uurida.

Ja siis astub selline jalg väikese valge käekese sisse, sellise kontsaga ei astuta mitte käe peale, vaid käe sisse või siis konidesse.

Programmiliselt valus... aga sellepärast, et kõik detailid on nii puhtalt ja perfektselt paigas, minu jaoks see asi ei tööta. Ületatud ei ole ka seda piiri, kus asi iseenda paroodiaks üle läheks ja camp’i võtmes tööle hakkaks.

Ülemisel korrusel on tüdrukule selga pandud igat sadat pidi kinni käivad liibuvad riided, midagi Jean Paul Gaultier’ ja pornoteatri vahepealset.

Tüdruk ise on raami väänatud. Kas saab veel hullemat ahistamist olla kui kinniköitmine ja raamidesse surumine?

No aga ei ahista see krempel teda kuskilt otsast, tütarlapsele näkku vaadates näen ma, et tal on sügavalt savi. Nii ära ahistatud, et enam ei saa ise enam arugi? Zombistunud? Vot see juba läheb...

«Matrjoškade tants» oli tõeliselt suurepärane seeria. Matrjoškade tantsu saab tekitada nii: lähed Viru tänavale, ostad Matrjoška (väikse ja alt ümmarguse) ja paned keerlema nagu vurri ja siis muudkui klõpsutad. Nii saadki multika sellest, kuidas Matrjoška tantsu lööb, rohelised varjud jalge all.

Ja siis oli Laura veel ninasid pildistanud. Tegelikult nägusid, aga kõigil meist on ju nina keset nägu. Suud-silmad-ninad.

Kõige iseloomulikumad näodetailid justkui, 130 naisenägu, mis mingil hetkel küll korduma hakkasid. 130st Tallinnas liikuvast mitte just tundmatust näost tundsin ma ära neli ja neist neljast ühe esmalt selletõttu, et grammike juukseid oli kuidagi kaadrisse jäänud. Ninadetapeedi ees sõitis viimaks katus...

Fotonäitus

Laura Kallasvee ja Ester Kannelmäe

«Vaheta poolt»

Tallinnas restoranis Pegasus 21. maini