| |
|
 |
Riigikogulane ja ajakirjanik rassivad ehitada Šoti moodi karjaaeda: postid peavad 30 aastat vastu pidama, et oma eluajal enam uut poleks vaja teha.
Foto: Ove Maidla |
|
Ivari Padar peab talus võitlust Nõukogude korraga
(32)
16.05.2005 00:01
Villu Päärt, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Telefonis osatab Ivari Padar, et eks ta teatab päästeametile ja kiirabile – tulevad appi, kui uuel sulasel peaks nihestus juhtuma.
Padar lubab sõnnikuvedu. Aga laupäeval, mil Võrumaal Navi külas tema Võisilma taluõuele jõuan, on Padaril selg haige ja pooleteise aasta lambasõnniku hunnik – lühemale mehele rinnuni – jääb puutumata. Teiseks, ütleb ta, on laupäev Võrumaal «puulpäiv», siis ei sobi suuremaid töid ette võtta. Aga terve küla müristab, nii ei kõlba tal erineda. Nohune poni Selg on haige, sest Padar vedas poollahtise autoga poni. Uhke tukaga Maria on Navi küla lammastega koos elanud kaks nädalat ja on Padari tütre Nora Helena vaieldamatu imetlusobjekt. Autosõit ei läinud ka ponil jälgi jätmata. Nora Helena tuleb uudisega: «Marial on nohu!» Nädalavahetuseks on Padar saanud koos lastega linnast tulema, ainult naine jäi töö tõttu pealinna. Äsja juhiload saanud poeg Siim kasutab päeva, et isiklikku Nivat mõista. Talupidamise Võisilmal võttis Padar tõsiselt ette nelja aasta eest, sest nägi põllumajandusministrina Euroopas nii palju ilusaid talusid, et pani oma sünnimaja ümber talu käima. Tema isa oli siinmail kunagi Stalini kolhoosi esimees. Aga siinsamas Navi külaski on iga maatükk ammu hinnas, näiteks Padari naabrimehe sigala ees kasvavad ilupuud. Muru niidetud. Nagu välismaal. Padaril on 46 hektarit külvi all, õhinal räägib ta seitsmetoalisest külalistemajast, mille ostule saab mõne päeva pärast käsi alla. Too on üle järve – järveks paisutas Padar Piimaoja. «Korraliku auto raha läks.» Nüüd on järve ääres supelrand ja Padari lapsed käivad seal lennuki bensiinipaakidest tehtud katamaraaniga laevasõitu harjutamas. Teine oja on Padaril veel, Kokakoolaoja, virtsane ja võsas. Maja juures aias on pardid, peremees kutsub neid partsideks. Tiigiäärne pardikuut on Stenbocki maja. Sealt ümber nurga on Kreml, mille sees, peal ja ümber jookseb ja haugub Vladimir Volfovitš, Žirinovski järgi nime saanud koer. Partse oli veel mullu 16, aga jaanipäeva hommikuks oli kass neljal kaela katki hammustanud. Nii said ühte auku karistuseks eksekuteeritud kass ja ilma peata pardid. «Partsi ja kassi sõprus ei too midagi head.» Padari päris-sulane sai paar vaba päeva. Kui peremees pealinnas poliitikat teeb, peab sulane talu. «Mina olen Toompeal hobusevargaks,» suurustab Padar. Ja siis helistab sulane vahel Toompeale ja küsib, kui ise enam ei oska. Sulase naine on Võisilmal ametis üle kahe nädala, selle aja, mis ta Soome laeva pealt vaba on. Sulase naise pidada on talu jõudluskontrolli kaustad, tema teab, palju mingi pudulojus juurde on võtnud. Ükskõikne Soome pull Navi küla mehed on Padarit ikka rumalaks pidanud, et too eurosaadiku koha ära ütles. Suur raha ju. Aga Padar ütleb, et ta ei saa minna, tal on lehmad. Ja ega Brüssel ei ole jänes. Lihaveised elavad vanast kolhoositöökojast kohandatud laudas. Praegu on neid neljakümne ringis, aga paraku ei suurene kari oodatud tempos. Soomest toodud tõupull oli ilus loom, kõrvarõngad mõlemas kõrvas ja puha. «Paraku ei tundnud naissoo vastu üldse huvi.» Lehmad puha kargamata ja oodatud vasikad tulemata. «Ilma riigikogu palgata oleks pankrot.» Viimasel ajal võib pulli huvis lehmade vastu siiski täheldada elavnemise märke. Peremees arvab, et ju on siinse söödaga ära harjunud. Soomes ju hoopis teised söödad ja tõupull sööb vaid vahukoort ja vahvlitorti. Nii ta räägib. Veiste söötmine on esimene töökohustus, mis tuleb ära teha. Viglaga silorullist kõigile ninaesist. Rullist pääsenud silo lehkab nagu sõnnik ja näeb välja nagu sõnnik. Aga Võisilma veised nohistavad mõnuga. Vasikad murravad lausa aiast välja otse rulli kallale. Eks nad tea, mis hea. Seejärel tehakse sulane tuttavaks sepikojaga, kus linttraktoritele teeb juppe Padari sugulane Kalev. Tanel Padariga lepiti ka kokku, et ollakse sugulased, kui Tanel kuulsaks sai. Vene kraami muuseum Vanast kolhoosikeskusest on jäänud küll mõned hooned, aga Padar räägib, et peab oma maa peal pidevalt võitlust Nõukogude võimuga. Kus siit on sitakoormaid minema veetud! Nüüd lubab, et teeb õue peale muuseumi, kus Vene aja kraam väljas. GAZ 63, vaid 7500 kilomeetrit sõitnud, ootab juba sara all. Pärastlõunal võtab peremees sirkli, mulle jääb kirves ja elektrikarjuse postid. Läheb karjaaia mahamärkimiseks. Aed tuleb selline nagu Šotimaal, peab 30 aastat vastu, nii et oma eluajal enam uut tegema ei pea. Padar mõõdab sirkliga tee keskkohast ja postivahest, mina löön märkposte maasse. Pärast puurib sulane maa sisse augud, paneb postid ja tulevad aiad, mida lennuki pealt ilus vaadata. «Mina pean suunad ette andma, et teised saaks tööd teha.» Siingi ei pääse Nõukogude korrast. Aed peab olema otse, aga kolhoosi õue asfalt on pandud nii, nagu jumal juhatab. Padar taob kirvega asfalti puruks ja kiidab ise: «Nii ta mureneb.» Seda mõtleb ta Nõukogude korra kohta.
|
