Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esinumber, endine välisminister Toomas Hendrik Ilves kinnitab, et Eestile toob kasu, kui olla Euroopa poolt, mitte vastu. Foto: Peeter Langovits

Sotsiaaldemokraatide programmi lugedes jääb mulje, et kuna teil Eestis kuigi palju jõudu ei ole, tahate te Euroopas suure mõjuga sotside väe liberaalse Eesti vastu üles ässitada ja sealsete sotside kätega hakata siinset valitsust ja poliitikat murdma.

Samal teemal: Ilves tõusis valimiste favoriidiks (25)

See on pisut jõhkralt öeldud. Kuid kui nii paljudes teistes valdkondades – tarbijakaitses, tööohutuses, põllumajanduses ja keskkonna alal – on ELiga liitumine olnud see, mis on vägisi sundinud Eestit üle võtma Euroopale omaseid standardeid, poliitikaid ja lähenemisi, siis miks ei peaks me seda tegema sotsiaalsfääris. See on lausa hädavajalik, sest Eesti sotsiaalpoliitika on läinud niivõrd äärmuslikuks, et riigi raha läheb põhiliselt selleks, et abistada rikkaid.

Sotsiaalpoliitikat ju EL praegu riikidele kuigivõrd ette ei kirjuta.

Seda me tahaksimegi muuta. Oleks vaja, et ka sotsiaalpoliitika alal oleksid teatud ELi ühised kõrged standardid, millest tuleb kinni pidada. Teatud kriteeriumid on ka praegu olemas, aga need on kahjuks väga madalad.

Kui vaadata raha suurust, mida riik üldse võib EList saada, siis see limiit on natuke alla nelja protsendi SKTst. On olemas sotsiaalfond, mitmesugused muud struktuurifondid, kust saab raha taotleda. Me plaan on järgmine: selleks et liikmesriigi valitsus saaks kasutada ELi struktuurifondide toetussummasid, peab ta kõigepealt ise täitma teatavad investeerimiskohustused, mis on ette kirjutatud kõigile kohustuslikes ja ühetaolistes ELi nõuetes. See tähendab, et valitsus on sunnitud sotsiaalpoliitikat euroopalikumaks muutma.

ELis läheb keskmiselt 28 protsenti SKTst sotsiaalsfääri, Eestis on see näitaja 14,2 protsenti. Vahe on seega kahekordne. Ma ei räägi absoluutarvudest, kus see vahe on veelgi kohutavam.

Ja sellises olukorras kuulen ma Eesti valitsevaid erakondi rääkimas, et tehku ka teised Euroopa riigid nagu meie. Absurdne. Ma arvan, et tuleks unustada upsakas ja enesepetlik retoorika, nagu teaks Eesti meist kümneid kordi rikkamatest riikidest paremini, kuidas oma majandust ja sotsiaalpoliitikat korraldada.

Te soovite, et rohkem raha suunatakse sotsiaalsfääri, kuid ELis on majandusseisak ja just need riigid, kus on võimul sotsiaaldemokraadid, näiteks Saksamaa, rabelevad, et surutisest välja tulla. Kas te ei leia, et sotside poliitika tõmbab meie noorel majandusel hinge kinni?

Võtkem näiteks Suurbritannia, kus on võimul sotsiaaldemokraatlik valitsus...

...britid küll ise ütlevad, et see on hirmus parempoolne sotsiaaldemokraatia, mida Tony Blairi valitsus esindab.

Nojah, see on subjektiivne hinnang. Eesti sotsiaaldemokraatide ja Briti leiboristide vahel on väga vähe vahet. Ja brittidel läheb väga hästi. See vana sotsiaaldemokraatia, mis oli väga ettevõttevaenulik, on ammu välja surnud. Ja kui see ka kuskil siiski elab, siis mitte meie, Tony Blairi, Göran Perssoni või Paavo Lippose mõtlemises.

Selle uue sotsiaaldemokraatia vaimne isa on Bill Clinton, kes on sisuliselt sotsiaaldemokraat. Clinton arvab, et mida paremini läheb eraettevõtlusel, seda paremini läheb ka sotsiaalsfääril. Me ei taha kiusata neid, kes toodavad seda raha, mida sotsiaalsfäär vajab. Me pigem soovime luua tingimused, et seda raha sotsiaalvaldkonda suunataks.

Miks siis Saksamaa hädas on, seal on ju sotsid juba teist valimisaega järjest võimul?

Saksamaa probleem tuleneb sellest, et nii sotsiaaldemokraatide kui ka sellele eelnenud 16 aastat kestnud konservatiivide võimuloleku ajal suurendati pensione ja muid hüvesid nii palju, et see ei ole jätkusuutlik.

Läksid liiale?

Läksid jah. Ning probleemi võimendab veelgi raske demograafiline olukord, kus pensionäre on üha rohkem ja maksumaksjaid üha vähem. Selles mõttes oli väga hea, et just Eesti sotsiaaldemokraatide juhtimisel käivitus nn pensionisammaste süsteem.
Teine sammas oli väga julge samm, aga ma usun, et kõik, kes on teise sambaga ühinenud, on 15 aasta pärast väga õnnelikud. Eriti võrreldes nende riikide elanikega, kes ei ole suutnud sellist süsteemi luua.

Te lubate tuua EList Eestisse rohkem raha kui seda suudavad teised sinna pürgivad erakonnad. Millel teie selline veendumus põhineb?

Meil on oskused ja me oleme adekvaatsed. On tähtis, keda Euroopas kuulatakse. Eestil on kuus kohta, kuid inimeste arv tegelikult ei loe. Ükski riik ei suuda üksi midagi läbi suruda. Kõik sõltub sellest, kas me suudame veenda teisi meid toetama. Ma usun, et meie suudame teisi veenda. Ma ei ole ülejäänud erakondade nimekirju vaadates veendunud, et seal on väga palju inimesi, kel on see võime mõjutada.

Need argumendid, et see või too kandidaat näeb hea välja või muu säärane, ei oma mõju. See näitab, et mõnel kandideerijal on väga naiivne arusaam sellest, kuidas asi töötab. Tegelikult on Euroopa Parlament nagu parlament kõikjal. Ka Eesti parlamendis pole keegi saavutanud edu selle pärast, et ta näeb hea välja.

Seega tuleks valida neid, kes oskavad seda tööd teha, kelle sõnal on kaal. Näiteks Mart Laar on kindlasti üks neist vähestest eestlastest, keda võetakse Euroopas väga tõsiselt.

Te lubate programmis, et sotsiaaldemokraadid suurendavad järgmisel eelarveperioodil ehk aastail 2007–2014 sotsiaalfondi teistest struktuurifondidest vähemalt kümme protsenti kiiremini. Kuidas see läbi läheb?

See läheb läbi, kui üle Euroopa saavad sotsiaaldemokraadid piisavalt palju hääli. Jõudude seis on selline, et keegi ei saa üksinda midagi teha, kõik tuleb läbi koostöö. Sotsiaalfondi on aga kindlasti vaja suurendada. Juba praegusest sotsiaalfondist saab Eesti aastatel 2004–2006 ligi miljard krooni toetust, mis kulub näiteks kutseharidussüsteemi arendamiseks ning täiend- ja ümberõppesüsteemi loomiseks.

Kui me saame Euroopast rohkem raha, jätab see Eesti enda riigieelarves rohkem võimalusi investeerida raha neisse valdkondadesse, mis EL ise ei rahasta.

Üks teie programmilistest lubadustest on luua 10 000 uut töökohta. Mil moel?

See 10 000 tuleneb sotside üleeuroopalisest programmist, mille eesmärgiks on luua ELis viis miljonit uut töökohta, kümme tuhat on Eestit arvestades optimaalne. Üldse on töökohtade loomine kõikjal Euroopas sotsiaaldemokraatide peamine eesmärk.

Meie eesmärk ei ole meelitada Euroopast firmasid Eesti maksusüsteemi ja odava tööjõu kaudu. Meie eesmärk on meelitada siia firmasid, kes otsivad häid töötajaid ja on selle eest valmis ka maksma.

Aga lisaks uute töökohtade loomisele tuleb säilitada olemasolevaid ja vaadata, et meil ka inimesi oleks, kes neid kohti täidavad. Seetõttu tuleb radikaalselt tõsta nii erasektoris kui avalikus sektoris palku, sest kui me jätkame samas vaimus, lähevad hea aju ja osavate kätega töötajad siit lihtsalt minema. Ja nii ongi kolme-nelja aasta pärast arstid ja õed läinud ja ehitusmehed tulevad siia Venemaalt ja Ukrainast.

Praegu on eraldi võetuna sotside fraktsioon Euroopa Parlamendis kõige suurem. Kui hindate situatsiooni Euroopas, siis kas praeguse europarlamendi jõudude proportsioonid saavad olema samasugused ka uues koosseisus?

Enamasti jääb jõuvahekord samaks. Ilmselt tuleb Itaaliast ja Hispaaniast sotse juurde, Saksamaalt ja Suurbritanniast tuleb juurde konservatiive jne. Oluline tegur on, kuivõrd on rahvas rahul parasjagu võimul oleva valitsusega.

Nii et europarlamendi valimised on nagu omamoodi usaldushääletus?

Jah. Ka minu ennustus põhineb sellel, kuid ühes või teises riigis valitsusel läheb. Hispaanias on äsja valitud ametisse uus sotsiaaldemokraatlik valitsus, mis on väga populaarne. Saksamaal on teist perioodi võimul sotsiaaldemokraatlik valitsus, mis ei ole enam nii populaarne. Prantsuse kohalikud valimised näitasid, et neil oli parempoolsetest villand jne.

Eestis toimivad siiski hoopis teistsugused tegurid.

Mitte päriselt. Ma arvan, et siiski mängib üldine suhtumine – kui mulle meeldib see valitsus, siis ma toetan selle valitsuse kandidaate. Kui ei meeldi, kui ma tunnen end petetuna, siis ma hääletan teiste poolt. See on paratamatu.

Kui vaatate seda võimalikku elektoraati, kes võib olla pettunud, siis jääb neil valida kas Keskerakond või Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

See osa Keskerakonnast, kus meie valijaskond kattus, haihtus Keskerakonna nimekirjast. Need, kes mõtlesid, kas toetan Ilvest või Kreitzbergi, kas toetan Mikkot või Mikserit, need inimesed toetavad Euroopa Liitu. Selliste vaadetega inimestel on ilmselt nüüd palju raskem valida Heimar Lenki kui...

...kui Ilvest?

Näiteks Ilvest. Muide, mulle jääb üldse mulje, et enamik Eesti erakondi noolib Euroopa Parlamendi valimistel just nende 33 protsendi hääli, kes ütlesid ELile «ei». Res Publica muudkui ütleb, et läheb Eesti huve kellegi eest kaitsma, Isamaaliit samuti, Rahvaliit on juba kaevikus kaitsepositsioonil ning Keskerakond lehvitab mingi reliikviaga ja on peletanud endast eemale seitse-kaheksa tublit inimest. Usun, et Jaanus Marrandi, Peeter Kreitzberg, Sven Mikser, Liina Tõnisson ja Harri Õunapuu oleksid Euroopas palju efektiivsemad, kui Heimar Lenk, Marika Tuus ja Vilja Savisaar.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond on täiesti ELi-meelne erakond, me oleme kõige lõimumismeelsem partei. Meie oleme Euroopa poolt, mitte vastu. Need, kes räägivad pidevalt seda riikide liidu juttu, ei saa tegelikult aru, mida see tähendab. Nende eelistatud riikide liidu puhul on rõhk valitsustevahelisusel. Selles töövormis loeb riigi suurus. See tähendab, et Berlusconi lepib mõne teise riigi juhiga vaikselt kusagil nurga taga kokku.

Ja millist varianti teie eelistate?

Ühenduse meetodi kasutamist. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele on just Euroopa Komisjonile toetumine kõige tulemuslikum. Just komisjon olnud see, kes on kaitsnud väikeste riikide huvisid. Venemaal oleks juba ammu olnud läbi Leedu Kaliningradiga viisavaba ühendus, kui komisjon ei oleks kätt ette pannud. Suured riigid oleksid valitsustevahelist meetodit kasutades Venemaale meeldimiseks asja kokku leppinud ja selle Leedule peale surunud.

Venemaa on alati üritanud ajada asju mitte komisjoniga, vaid üksikute riikidega, ja need meie poliitikud, kes pooldavad seda nn valitsustevahelist ELi, toetavad just suurriike.

Meie välispoliitiliseks väljakutseks ongi vältida üle meie peade tehtavaid deal’e Venemaa ja üksikute ELi liikmesriikide vahel.

Kui vaadata Euroopa Parlamenti, siis 1979. aastast on see küll iga uue lepinguga võimu juurde saanud, aga seda pole ka ülemäära palju. Millised on üldse võimalused europarlamendi kaudu nii Euroopa kui sinna kuuluva Eesti heaks midagi ära teha?

Euroopa Parlamendil on kaasotsustamise õigus, kuigi ei ole algatamise õigust. Komisjon algatab eelnõusid ja europarlamendi liikmete asi on anda neile rahva mandaat.

Kõige olulisem seadus, mille europarlament kinnitab, on eelarve seadus. Selle puhul on väga oluline, millise kaaluga inimesed üht või teist riiki esindavad. Eesti 6 häält ei ole ju kuigi palju, aga ka Saksamaast ja Prantsusmaast koos ei piisa, et midagi läbi suruda.

Selleks on vaja tohutult lobbytööd teha. Käib diilimine, nagu ka Eesti parlamendis – mina toetan, et Reini äärde saaks selle ja sina toetad omakorda, et mina saaks Emajõe kaldale tolle. Nii see käib. Vaadeldes europarlamendi liikmeid kui piirkonna esindajaid on näha, kas nad suudavad oma valimispiirkonnale ehk kogu Eestile raha tuua. See on samamoodi kui USAs või Suurbritannias – kas sa suudad seista oma valimisringkonna huvide eest.

Kas sarnase kriteeriumi järgi võime me näiteks aasta-kahe pärast hinnata ka Eesti valitsuse efektiivsusest Euroopa suunal – vaadates mitu krooni per capita on üks või teine uusliige EList saanud?

Jah, see on valitsuse tegevusele kõige objektiivsem mõõdupuu – kui palju keegi koju tõi. Umbes pooleteise aasta pärast selgub, palju on iga riik raha saanud. Siis võtame selle summa, jagame elanike arvuga ära ja saame, kui palju ühe elaniku kohta on saadud. Siis saab valitsused pingeritta panna – kes on olnud efektiivsed, on esireas.

Sellise hindamise tulemusena väheneb järgmise viie aastaga loll populism Eesti poliitikas tunduvalt ja see sunnib valitsust olema tunduvalt professionaalsem ning ka uuendusmeelsem.

Praeguse valitsuse hoiak on, et kui sa ei kuulu valitsusse, oled sa a priori lollpea. Rootsis näiteks oli sotsiaaldemokraadist peaministri Göran Perssoni sisepoliitiline vaenlane nr 1 konservatiiv Carl Bildt. Ometi kasutas Rootsi valitsus hea meelega Bildti, et ajada rahvusvaheliselt Rootsi asja või veel suuremat asja.

Need valitsused, kes suudavad tegelikkuses, mitte ainult retoorikas, olla koosmeelsed, need valitsused on ka ELi eelarvest saadavat raha mõõtes tipus per capita.

Lapsemeelne boybänd ei too Eestile edu, kuid siin me ei ole erand, sest sama mentaliteet domineerib ka paljudes teistes Ida-Euroopa riikides.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.38