«Euroopa ja kogu maailma parim riigijuht». Nii tabavalt ja
tagasihoidlikult on ennast kirjeldanud ilmselt mais kolmandat korda Itaalia
peaministriks tõusev 71-aastane Silvio Berlusconi.
Pärast vasaktsentristliku valitsuse sunnitud tagasiastumist
erakorralised valimised võitnud Berlusconi on oma oodatavat ametiaega alustanud
sama bravuurikalt kui oodatud. Esmalt lubas ta Napoli linna ja ümbruse pikaks
ajaks matnud prügiprobleemi hoobilt lahendada nii, et juhib esialgu riiki kolm
päeva nädalas sealt, siis nimetas illegaalseid immigrante «kurjuse armeeks».
Selle väljaütlemise üle rõõmustab kindlasti üks Berlusconi liitlasi,
Lega Nord. Nende üks seekordseid valimisplakateid kujutas muu hulgas Ameerika
põliselanikku, kes kirjade järgi ei suutnud õigel ajal illegaalse
immigratsiooniga võidelda, kirjutas New York Times mõnevõrra nördinult.
End nii Itaalia poliitika Jeesus Kristuseks kui Winston
Churchilliks nimetanud Berlusconi on hoolimata reformija sildist, mida ta
endale külge kleebib, julgetest poliitilistest lahendustest enam tuntud
unustamatute väljaütlemiste ja klounikäitumise järgi.
Kuidas küll suhtutaks mõnes teises riigis poliitikusse, kes
hiljuti mürgituskahtlustuste võrku sattunud mozzarella-juustu söömise järel
endal rinnast haarab ja surijat mängib? Või kindlatesse väidetesse, et tema
(parempoolse) partei naised on ilusamad kui vasakpoolsete parteide omad?
Samal ajal kui Itaalia jagunes Berlusconi vihkajate ja
pooldajate vahel umbes pooleks, on ta leidnud vaenlasi mujal Euroopas. Üks
neist oli näiteks briti ajakiri The Economist, kes kuulutas varem, et mees ei
ole sobiv riigijuht. Berlusconi ei ole kahtlemata ka Saksamaa eurosaadikute
parim sõber, ühel neist soovitas ta mängida filmis koonduslaagri valvurit.
Tõsi, briti leht The Guardian kiitis teda sarkastiliselt
vähemalt sellegi eest, et säravvalge naeratusega mees ei häbene oma mitmeid
iluoperatsioone, samal ajal kui kohalikud poliitikud kipuvad vananema mitu
korda kiiremini kui aastad nõuaksid.
Itaallased on seekord oma valiku aga teinud.
Kuid see on alles algus. Nagu kirjutas ajaleht Financial
Times, Berlusconi ees seisavad nüüd väljakutsed, millest ta valimiskampaania
jooksul eriti rääkida ei tahtnud. Madal majanduskasv, liiga suur avalik sektor
ja madal konkurentsivõime – see on Itaalia tegelikkus.
Kuigi ülirikas meediaärimees tuli omal ajal poliitikasse
väitega, et päästab maa, on vähemalt välismaiste ekspertide silmis tema maine
praeguseks ammu kadunud ja asendunud suurkorporatsioonide korrumpeerunud
toetaja omaga. 12 eri kohtuasja taagaga Berlusconi valimisvõitu tervitatakse
pigem vaikse ohkega: see on ju Itaalia.
|
