Kavalehel on ära toodud kümme ühikut kasutatud kirjandust – enamik (populaar)-teaduslikud artiklid ja raamatud geneetikast. Seega – autorid valdavad teemat? Eks ikka, eks ikka paremini kui keskmine teatrisaalis istuv inimene.

Nojah, muidugi, baasinformatsioon meenub bioloogia koolikursusest, sügavamatelt pindadelt on ka erinevaid infojuppe silma-kõrva puutunud, aga süstematiseerituma pildi annab näitemängu tekst küll. Teistpidi tahaks teksti kallal norida.

Ses mõttes, et ega see nüüd mingi dramaturgiline kõrgpilotaaž just ei ole. Ei julgeks loo pöördeid ja ettearvatavust isegi nõksudeks-knihvideks nimetada. Lugu on selleks liig banaalselt konstrueeritud. Esimestest taktidest saati on teada, mis edasi saab, kuhu lugu pöördub ja lõpuks välja viib.

Nagu kehv film

Noh, hollywoodlikes stsenaariumites on tavapäraselt sisse kirjutatud rusikareegel – vaataja peab loost sammukese võrra ees olema. Peab ette aimama, mis paari kaadri pärast juhtub. Peab olema «targem» kui filmi tegelased.

Nii saavutatakse, et vaataja loo külge «kinni jääb». Ennast armastavana, oma tarkust iseendale kiitvana loo lõpuni vaatab. Sellise nii-ütelda enesekeskse põnevusega – enese väärtusest teadlik olles.

Suht peened alateadlikud mängud, eks ole. Selles mõttes, et eks see piir, mil määral infi ette anda, on peen tunnetada. Ja eks selle järgi saab ka stsenaariumi headust mõõta – mingites kategooriates.

Lisaks veel, heas põnevusfilmistsenaariumis söödetakse vaatajale aeg-ajalt ette valeinformatsiooni – juhitakse ta ebaadekvaatsele rajale. Hoides temal olevat infohulka siiski suuremana kui (pea)tegelastel.

Vaataja võib küll koos kangelasega mööda põhimõtteliselt vale rada astuda, kuid teab siiski, et mingi «kala on sees». Peategelane saab selle hiljem teada. (Selle kohta on muuhulgas heaks näiteks Robert Ludlumi romaanid, mis oma kompositsioonilt on ülimalt dramaturgilised või stsenaarsed, ainult palju suuremas mahus.)

Halva, igava, mõttetu (filmi)stsenaariumi puhul teab arukas inimene algust vaadates lõppu. Ja kõike, mis sinna vahele jääb. Tegelikult teab ka vähem arukas inimene, kui tal natukenegi empiirilist ja sotsiaalset (elu)kogemust, aga ei analüüsi tavaliselt. Laseb ennast vabalt ja laisalt vooluga kanda. Ega muuga ei saagi seletada, et aastas toodetakse tuhandeid ühe ja sama stsenaariumiga filme.

«Genoom» on kahjuks üks tuhandest. Tegelikult ega ei saagi aru, mis on autorite eesmärk. Mis tekst siis ikkagi on kirjutatud.

Kas on tegemist infodraamaga, kus peamine on meid küll ümbritseva ja nagu ülal viidatud ka, küll häguselt ja seostamata, teada oleva teema süstematiseerimine? Sellega kaasnevate ohtude ette toomine? Inimese teemasse paigutamine? Seega ka ohudraama? Mõneti küll.

Või on peamine siiski põnevusloo näitamine – selle kaudu vaataja olulise teema külge sidumine? Mõneti samuti.

Kellele ikkagi?

Või on eelkõige eesmärgiks lihtne lugu mitte nii omasel ja igapäevasel teemal – et ka muidu mitte eriti süvenev vaataja mõtlema ärgitada? Mõneti ka.

Ja siis veel esimesel hoobil värskendavalt mõjuv, aga seejärel venivaks, ülepaisutatuks ja -pingutatuks, ka mõistetamatuks muutuv siire Marlowe’ «Doktor Faustusest» teise vaatuse alguses. See tõmbab pooltel vaiba alt, teistel teki pealt. On sadul, mis esimestel hetkedel kenasti hobuse turjal, sealt paraku sea selga libiseb.

Nii ongi «Genoom» lõppkokkuvõttes tekstina «üks, ei ühtki, tuhat tükki».

Lisaks veel midagi, mis on minu jaoks täiesti mõistatamatu – kui lavastaja on teksti kaasautor, kuidas on siis võimalik, et kirja pandud sõna usaldab ta rohkem kui laval kõlavat? Teisiti pole võimalik seletada, et aeg-ajalt, ja mitte harva, kostavad lavalt repliigid, mis on näitlejaile suhu väänatud ja millede välja ütlemisega nad kurja vaeva näevad. Ja paljaks vaevaks see jääbki. Kui tekst ikka ei ole orgaaniline, siis pole midagi teha.

Jaanus, Triin, tõepoolest oleks oodanud rohkem nõudlikkust ja ambitsiooni teksti tootmisel. Ma muidugi saan aru, et enese võõrasse teemasse viimine võtab palju vurtsu, ja ehk sedagi, et teatri tähtajad võisid kuklasse pressida, aga mis siis! Sellest materjalist, ka sellesama süžeepõhjaga, oleks saanud korraliku(ma) lugutüki.

Ning kahjuks kanduvad siit alguse saanud vead ka lavastusse. Eks ma mõistan ka selle vea kodeeringut – kui ise tekst kirjutada, siis tundub, et teksti on pool lavastust sisse kirjutatud ja tuleb ise välja Eriti veel, kui valmis tekst ette võetakse ja seda siis otsast lavastama hakatakse, nagu siin paistab (vt märkust orgaanitu dialoogi kohta). Aga ei tule. Umbseks ja igavaks jääb ning tekstikonstrui traagelniidid tõusevad veel eriti esile.

Näitlejatööde kohta pole muud öelda, kui et Indrek Ojari laiendab ennast mängulise siiruse mängumaadele ja vastpärjatud Rein Ojal on «käsi lahti» – teeb küll hea rolli. Mõnede tekstist ärarippuvate tagasi- või väljakukkumistega.

Lavastus

Jaanus Rohumaa / Triin Sinissaar «Genoom»

Lavastaja Jaanus Rohumaa

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1