Sattusin üleeile õhtul ühes Tallinna restoranis olema tunnistajaks Eesti suurima panga täielikule väljalülitumisele. Kõik algas viisaka teenindaja vabandussõnadest, et kaardimakset pole võimalik teostada Hansapanga deebetkaardiga. Selgus, et ka mitte krediitkaardiga. No ikka juhtub, küll leiame lahenduse.

«Meil on kõik serverid maas... Tund aega võib veel minna.»

«Kõlab nagu maailma lõpp.»

«Meie jaoks peaaegu et ongi...»

Tavaliselt reibas ja optimistlik klienditeenindus rääkis, hääl värisemas. Issanda loomaaed on teadagi kirju. Inimesi, ka kliente, on igasuguseid – võib ainult ette kujutada, mida sel neiul neil pingelistel minutitel taluda tuli.

Meil restoranis lõppes juhtum sõbraliku kokkuleppega, et esimesel võimalusel teeme sobivale kontole ülekande. Kas teema on siis üldse kõneväärt? Oli selline õhtune seiklus. Või mis seiklus – väike mõttetu vahejuhtum.

Jah, üle dramatiseerida ehk tõesti ei maksaks. Aga häirekell ei tohiks selliste juhtumite puhul kindlasti vaikida.

Me oleme harjunud riigilt nõudma valmisolekut igaks olukorraks. Loodame kiirabile, politseile ja päästjatele, et nad tulevad hädas appi; loodame lasteaedadele ja koolidele, kes hoiavad-harivad meie lapsi.

Ent samavõrd loodame ju erasektorile. Sideettevõtetele, kes tagavad meile ühenduse ümbritseva maailmaga. Pankadele, kelle käes on meie raha, kindlustusseltsidele, kes peaksid tagama turvalist homset. Igapäevaelus loodame kümnetele firmadele, kelle valdusse usaldame oma isikuandmed.

Ja korraga – krõps! Hetkega lendab kõik vastu taevast. Ning selleks ei ole tarvis terroriste, kelle taga seisavad hiiglaslikud ühendused ja miljardid dollarid. Põhimõtteliselt pole vaja muud kui üht kõhna näljast rotti, kes alajaamas juhtme isolatsiooni närides elektrikatkestuse tekitab.

Kas siis pank ei kindlustagi tagalat? Miks on kasutu krediitkaart, millega maksame ju tihtipeale (näiteks internetipoes) seda üleüldse masinasse pistmata?

Meenuvad mõne häkkeri praalimised, et mõõduka tasu eest suudaksid nad teha ükskõik millise riigi kurdiks, tummaks ja pimedaks. Kahtlemata pidades silmas nii avalikku kui ka erasfääri. Kuid – kas see ikka on ainult praalimine?

Kas pole nii, et tegelikult kõnnime iga päev piltlikult öeldes nagu märtsikuu meediastaarid, «hullud» kalamehed, kevadisel hapral jääl, kus iga samm võib kaasa tuua traagilisi tagajärgi?