Hea tava nõuab, et eesti keele väiksusest ja teda ähvardavatest ohtudest on kombeks rääkida emakeelepäeva paiku. Ei ole kahtlust, et ka kõige vägevamad keeled ja kultuurid hääbuvad varem või hiljem, nagu on näiteks juhtunud ladina keelega. Kuid on ka vastupidiseid näiteid. William Vallutaja ajal oli inglise keel väike ja väljasurev, seda kõneles vaid alistatud lihtrahvas. Ometi tõusis ta mõnisada aastat hiljem tähtsaks maailmakeeleks. Niisiis võivad keeled niihästi puhkeda õitsele kui ka hääbuda.

Keeled ja kultuurid ei ole seega nagu organismid, mis käivad läbi oma loomuliku elutee, millel on paratamatu õitsengu, küpsemise ja hääbumise faas. Keeled ja kultuurid on rohkem nagu bioloogilised liigid, mis püsivad seni, kuni suudavad muutuvate keskkonnatingimustega kohaneda. Püsimise võti on niisiis kohanemisvõime. Täpsemalt küll mingit keelt ja kultuuri kandvate inimeste kohanemisvõime, võime vaatamata muutuvatele keskkonnatingimustele käituda jätkuvalt ühtse kollektiivse jõuna.

Selle kollektiivse jõu üks paremaid kujundlikke väljendusi leidub Andrus Kivirähki uues romaanis «Mees, kes teadis ussisõnu». Vanadel eestlastel oli oma salarelv – Põhja Konn, kes magas oma ürgkoopas, kuid ärkas ja tuli oma rahvale appi, kui kümme tuhat meest teda üheskoos ussisõnadega kutsusid. Siin on ilusasti esile toodud kollektiivse elujõu kaks vältimatut tingimust: jagatud keele- ja kultuurikood (ussisõnade valdamine) ja rühmasisene koordinatsioon (10 000 meest korraga), mis võimaldab ühiselt toime panna eesmärgistatud tegusid. Põhja Konn ei ole niisiis muud kui latentne kollektiivne tahe, mida hästi toimiv etnos on võimeline otsustavatel hetkedel väljendama. Millised on ussisõnad, millega Konna kutsuda, sõltub muidugi rahvast, kuid põhimõtteliselt on igal rahval oma Konn olemas. Ka eestlastel, ja viimati tuli ta meie kutse peale appi laulva revolutsiooni ajal.

Samas ei ole muidugi mingit tagatist, et rahvas suudab läbi aegade säilitada kollektiivseks tegutsemiseks vajaliku elujõu. «Mees, kes teadis ussisõnu» kirjeldab tüüpilist ja kurba juhtumit, kus traditsiooniline kultuurikood ei suuda enam inimesi mobiliseerida, sest uued efektiivsemad elatumismeetodid toovad endaga kaasa hoopis teise väärtussüsteemi ja elulaadi. Tavaliselt on sellised muutused tingitud kokkupuutest tehnoloogiliselt ja kultuuriliselt kõrgemalt arenenud kultuuriga. Halbade asjaolude kokkusattumisel viib see nõrgema rühma assimileerumisele, aga ka õnnelikumal juhul toob endaga kaasa kultuuri põhiväärtuste üsna valulise ümberhindamise.

Iiri ja eesti kultuur on siin mõlemad heaks näiteks. 19. sajandi algul olid need talupoegrahvad, mida domineerisid majanduslikult ja poliitiliselt tugevad, kuid väikesearvulised eliitrahvad – inglased Iirimaal ja sakslased Eestis. Rahvusliku organiseerumise eel tegid nii iirlased kui ka eestlased läbi radikaalse kultuurimuutuse.

Eestis algas see 18. sajandi lõpul vennastekoguduse liikumisega. Seda võiks pidada eestlaste tegelikuks lahtiütlemiseks oma traditsioonilisest elulaadist – kaasajastumise alguseks. Vennastekoguduse levipiirkonnas hääbus regivärsiline rahvalaul, vajusid unustusse hiiekohad. Selle asemel tuli vaimulik koorilaul, mis vaieldamatult oli hiljem seemneks meie kõige efektiivsemale rahvusliku mobilisatsiooni vormile – laulupeoliikumisele. Ühes euroopalike väärtuste vastuvõtmisega algas ka üsna loomulik assimileerumisprotsess – Euroopa oli toona saksakeelse kultuuri- ja majandusruumina otse meie koduõues ja ümberrahvastumine näis vaid mõne aastakümne küsimusena. Ometi leiti otsustaval hetkel piisavalt pealehakkamist, et hiiliv assimilatsioon peatada ja rahvuslikule ülesehitustööle asuda.

Sarnane kultuurimuutus leidis aset ka Iirimaal, kuid keeleliselt, mitte religioosselt – iirlased olid juba 19. sajandil väga vana kristliku traditsiooniga rahvas, kelle kultuuriline võimsus inglise ülemvõimu all tasapisi oli hääbunud. Samas oli iiri keel kuni 19. saj alguseni nii elujõuline, et inglise ülemkihid pidid nägema vaeva, et läänihärrad ajapikku iiri keelele üle ei läheks. 19. sajand tõi aga Iirimaale kiire industrialiseerimise, mis muutis suurte hulkade traditsioonilist elulaadi. Sellele lisandus sajandi keskel raske näljahäda. Võõrandumine traditsioonilisest elulaadist ühes majandusliku lootusetusega viis iiri keele hääbumisele sisuliselt ühe põlvkonna jooksul.

Eesti rahva suhteliselt õnnelikum areng oli tingitud eelkõige sellest, et säilis traditsiooniline tootmine ja elulaad, mis pani aluse jõukale talupoegkonnale, kellel tekkis ressursse, mida suunata rahvusliku mobilisatsiooni saavutamiseks – ärkamisaeg ei oleks saanud teoks, kui eesti talupoegkonnal ei oleks olnud aega, raha ja tahtmist seltsiliikumise ja poliitilise tegevuse arendamiseks. Iirlastel sellised ressursid kriitilisel perioodil puudusid. Nende rahvuslik ärkamine sai hoo sisse alles hiljem, kui majandusolukord paranes, kuid keelevahetus oli selleks ajaks juba toimunud.

Ülaltoodud näited on nii mõneski mõttes õpetlikud. Esiteks selle poolest, et kultuuriline ja tehnoloogiline moderniseerumine on tegelikult ainus väljapääs rahvale, kes ootamatult satub kontakti suurema, jõukama ja laieneva kultuuriga. Oma vana elulaadi külge klammerdumine tähendaks küll oma näo säilitamist, kuid sedavõrd, kuivõrd traditsiooniline elulaad kaotab oma konkurentsivõime, kaotaks ka sellega seotud kultuur oma mõtte. Selline rahvas võiks mõnda aega säilida küll kuskil reservaadis vaatamisväärsusena, kuid elu käiks temast kaarega mööda. Ning varem või hiljem hülgaks nooremad põlvkonnad oma põliskultuuri ja keele ning eelistaks sulanduda valdavasse kultuuri.

Teiseks tuleb arvestada, et tehnoloogiline ja kultuuriline moderniseerumine tähendab paratamatult oma endise näo kaotamist. See hetk on kultuurilise kohanemise jaoks kriitiline – kas lasta minna ja assimileeruda või näha vaeva oma identiteedi restruktureerimisega, et püsida ühtselt käituva kollektiivse jõuna. Nii mõnigi rahvas on kaotanud kiirete muutuste tuules oma kultuuri ja keele, kuid märganud seda alles siis, kui on saavutanud majandusliku stabiilsuse ja hakanud muret tundma oma identiteedi pärast. Paraku on siis enamasti juba hilja, endisest kultuurist ja keelest ei ole palju alles jäänud ja lootus seda taaselustada on veelgi väiksem.

Eesti on juba viimased 15 aastat olnud samasuguse kiire moderniseerumise teel. Võib isegi öelda, et oleme selles arengus praegu jõudnud üsna otsustavasse etappi: kiired majanduslikud ja elulaadilised ümberkorraldused on ähmastanud meie identiteeti, samas on hakanud tekkima ressursse, mida saaks kasutada rahvuslikuks ülesehitustööks. Ise küsimus, kas jõuame konsensusele, et selle eesmärgi saavutamisse tasub investeerida.

Põhimõtteliselt on tegu küsimusega, kui õhuke peab meie riik olema. On selge, et õhuke riik ergutab majandust, mille edukus on eeltingimuseks, et mingeid ressursse üldse tekiks. Teisest küljest tähendab õhuke riik seda, et oleme otsustanud investeerida võimalikult vähe oma ühiskonna kui kollektiivselt teguvõimsa terviku taastootmisse. Minimeerides investeeringuid rahvuse kultuurilisse taastootmisesse, määrame ette tema teguvõimsuse kahanemise tulevikus.

See poliitika ei vii kiire katastroofini, kuid ühel hetkel, kui on vaja mobiliseerida ühiskonda kui tervikut, märkame, et osa selle liikmeist ei tunne ussisõnu ja osa ei näe üldse mõtet Põhja Konna kutsuda. Siis jõuab kõigi teadvusse, et hiiliv assimilatsioon on ära söönud etnose elujõu ja kollektiivseks tahteavalduseks puudub organiseeritus. Sel hetkel on valida vaid kiire ümberrahvastumise või lootusetu hääbumise vahel.

Selles ongi praegu Eesti dilemma. Me soovime majanduslikku jõukust, aga kui me ei raatsi seda investeerida oma keele, kultuuri ja identiteedi taastootmisse, siis oleme varsti silmitsi olukorraga, kus me ei ole enam kollektiivselt võimelised muutuva keskkonna väljakutsetele vastama.

Martin Ehala on Tallinna Ülikooli Eesti filoloogia osakonna juhataja.