Lennart Meri surm jättis Eesti ilma mehest, kelle isik sümboliseeris riigi õigusliku järjepidevuse põhimõtet, kuid nagu lahkunu ise oleks seda soovinud, avab tee võimule uuele eestlaste põlvkonnale, kes ei vaevle minevikukütkeis.

Samal teemal: Riigisekretär: Meri matused lennu-ummikut ei too Valitsus kuulutas Meri matusepäeva leinapäevaks Perekond Meri avaldus Järelehüüded Meri matusele tulevad riigijuhid veel teadmata Ta elab edasi meie mälestustes. Üllatav, naeratav, võimas... President Meri ärasaatmine jaguneb avalikuks ja perekondlikuks osaks

Eesti ühe teenekaima sõjaeelse diplomaadi pojana kasvas Lennart Meri üles Eesti diplomaatilistes esindustes Berliinis ja Pariisis – oma isa töökohtades –, omandades seejuures täiuslikult mitte ainult asukohamaade, vaid ka inglise keele ja demonstreerides oma tähelepanuväärset võimet saada sõpradeks pea kõigiga, kellega elu teda kokku viis.

Pärast Eesti okupeerimist arreteeriti kogu Meride perekond ning saadeti seejärel asumisele Sverdlovski lähedal asuvasse külakesse. Sõbrunedes kohalike lastega, korjates oma pere toitmiseks kartuleid, õppis 12-aastane Lennart seal ära vene keele.

Pärast sõja lõppemist naasis Meri koos perega Eestisse, kus ta asus õppima Tartu Ülikoolis, saades seejärel nii raadioajakirjanikuks, filmimeheks kui ka kirjanikuks – kuid igas neist situatsioonidest kasutas ta nii oma silmapaistvat keeleannet kui sõbrunemisoskust, mängimaks oma «väikseid mänge» eesmärgiga tutvustada Eestit ja eestlasi laiemale maailmale.

Riskidega elu

Sarnaselt teistele okupatsiooni all elavatele eestlastele seati Lennart Meri olukordadesse, kus tal tuli valida kas avalikust elust tagasitõmbumise – mis poleks olnud talle loomuomane – või teiste võimaluste vahel, millest enamik, kui mitte kõik, kätkesid endas riski saada ära kasutatud Eesti rahva ja riigi vaenlaste poolt.

Nende riskide tõttu süüdistati teda korduvalt valede inimeste heaks töötamises. Kuid kuna ta oli nutikam neist, kes ihkasid teda ära kasutada, õnnestus tal viimaste kavatsused alati nende endi vastu pöörata – tavaliselt ootamatul moel ja alati Eesti hüvanguks.

Kui 1980. aastatel liikus Eesti oma iseseisvuse de facto taastamise poole, ei kandnud Lennart Meri mitte ainult õigusjärgluse põhimõtet, vaid täitis ka asendamatut rolli Eesti välisministrina, kes koos oma Läti ja Leedu kolleegidega reisis mööda maailma pealinnu, otsides riigijuhtidelt toetust Baltimaade sõltumatuse taastamisele.

Pärast 1991. aasta augustiputši Moskvas jätkas Lennart Meri esmalt välisministri ametis ja pärast lühikest perioodi Eesti suursaadikuna Soomes – veel üks maa, mille keelt ta valdas hiilgavalt – valiti (ning taasvaliti) Lennart Meri oma riigi presidendiks.

Selle tulemusena sai Eesti endale ühe vanema presidendi Euroopas – mis sümboliseeris sõjaeelsest vabariigist lähtuvat õigusjärglust –, samal ajal kui Mart Laar ühe noorema peaministrina kehastas Eesti ihalust saada üle Nõukogude okupatsioonist ning vaadata mitte ainult minevikku, vaid ka tulevikku.

Lennart Merist on juba praeguseks kirjutatud mitu biograafiat ja neid saab olema veelgi, sest tema saavutused kõikides tema mitmekesistes tegevusvaldkondades on lihtsalt liig suured selleks, et see saaks olla kuidagi teisiti.

Kuid on üks tahk tema elust, mille jäädvustamise eest peavad hea seisma need meie seast, kellel oli au teda isiklikult tunda – enne, kui inimesed jõuavad unustada.

Mul oli au tunda Lennartit (nõnda kutsusid teda muutumatult kõik sõbrad ja seda sõltumata tema ametist) rohkem kui 15 aastat. Kohtusin temaga esmakordselt 15. augustil 1990. aastal Kopenhaagenis, kui tema töötas Eesti välisministrina ja mina olin Raadio Vabaduse uurimisinstituudi direktor.

Pidin Taani pealinnas kohtuma peaminister Edgar Savisaare ja Lennart Meriga ning olin lennanud sinna koos Toomas Hendrik Ilvesega, Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse toonase juhiga, kellest hiljem sai Eesti saadik Washingtonis ning seejärel välisminister.

Seda kohtumist ei unusta ma iial. Ja mitte niivõrd jutuajamise sisu tõttu, nii oluline kui see mulle riigidepartemangus Balti küsimuste spetsialistina ka oli.

Kustumatu detail

Pigem hoopis kohtumise lõpus toimunud episoodi tõttu – see oli üks noist väikestest detailidest, millel on omadus kustumatult mällu sööbida.

Kaks Eesti esindajat hakkasid koosolekuruumis parajasti oma asju kokku panema – nad pidid lahkuma varasema lennuga kui mina ja Tom –, kui Lennart asus korraga ringi sibama ning korjas kõik elegantselt sisustatud ruumi puuviljavaagnatel leiduvad banaanid oma kohvrisse. Seda tehes saatis ta minu poole oma kõrvuni ulatuva naeratuse.

Kuid miks ta ometi neid banaane kokku korjas?

Aga seetõttu, et Nõukogude Eestis polnud neid saada ja ta tahtis banaanid koju oma tütrele viia. Praegu võivad eestlased banaane süüa nii palju, kui süda lustib, ja tema roll selles pole sugugi teisejärguline. Kuid ilmselt ei mäleta paljud eestlastest enam aegu, mil see tundus ilmvõimatuna.

Külastades Lennartit ühel viimastest kordadest tema haiglapalatis, laususin, et lillede asemel tooksin talle meelsamini hoopis banaani. Ta naeratas vastuseks täpselt niisamuti nagu 15 aasta eest ning noogutas – haiguse tõttu ei suutnud ta enam rääkida. Kuid ta teadis täpselt, mida ma silmas pidasin ja miks see oluline oli.

Nüüd Lennartit enam ei ole. Sarnaselt nii paljudele teistele olen ma kaotanud kalli sõbra. Kuid ma ei mõtle enam kunagi banaanile ja veel nii mitmetele asjadele, ilma et ma mõtleksin ühtlasi ka mehest, kellel oli nõnda oluline roll mitte ainult oma riigi õigusjärgluse säilitamisel, vaid ka nii paljude teda ümbritsevate elude mõjutamisel. Kõigi teiste hulgas ka minu elu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.88