|
 |
17.03.2005 00:01 Dagne Hanschmidt, reporter Ülemaailmselt levinud loomkatseid varjutab Eestis saladusteloor, sest asjaosalised tõrguvad infot jagamast nii aastas hukkuvate loomade arvu kui ka katsete täpse sisu kohta, kartes rünnakuid laborite ja enda isiku suhtes. Et teadussaavutuste tumedam külg ehk loomkatsed ei ole maailma laboritest tänapäevalgi kuhugi kadunud ning bio- ja geenitehnoloogilistes uuringutes kaotab igal aastal elu miljoneid loomi, on lääneriikides laialt levinud radikaalsete vaadetega loomakaitsjate vägivallaaktsioonid eksperimente tegevate inimeste vastu. Eestis ei ole seni teada ühtegi juhtumit, kus mõni radikaalne rühmitus oleks rünnanud katsetega seotud inimesi või vivaariume – kohti, kus katseloomad elavad ja eksperimendid toimuvad. Põrandaalused laborid Sellest hoolimata on asjaosalised lääne kogemust arvestades hirmul ja igasugused päringud loomkatsete kohta kutsuvad esile tõrke sellest rääkida, sest «me ei soovi tonte välja kutsuda ja nagunii meid ei mõisteta». Kuigi ka Eestis on loomkatseid aastakümneid tehtud, ei osanud või ei soovinud ükski asjaosaline öelda, kui palju loomi meie laborites aasta jooksul sureb. Me ei ole neid kunagi loendanud, kinnitasid kõik Postimehega rääkinud spetsialistid, kes enamasti palusid anonüümsust. Samas võib Euroopa Liidu koduleheküljelt leida üksikasjalise statistika Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia jt riikide eksperimentide kohta ning euroliiduga ühinemisest alates peaks ka Eesti vastavaid andmeid omama ja esitama. Suurbritannias näiteks ohverdab teaduse nimel elu ligi kolm miljonit looma aastas. Ametlikke vivaariume on Eestis neli-viis, kuid tõenäoliselt on meil ka põrandaaluseid laboreid, nentis ühe riikliku heakskiidu saanud vivaariumi juhataja. Eestis kasutatakse katsetes peamiselt hiiri ja rotte, harvem küülikuid, samas on mujal maailmas väga levinud ka sigade, koerte, kasside, delfiinide, ahvide, lindude ja kalade peal eksperimenteerimine. Enamikku neist kasutatakse inimesele vajalike ravimite väljatöötamiseks, kuigi palju kulub katseloomi ka kosmeetika, toidulisandite ning koduste majapidamisvahendite ohutuse kindlakstegemiseks. Eesti seadused lubavad katseid korraldada siiski ainult inimeste ja loomade tervise huvides. Kuigi tehnoloogia hüppeline areng on pakkunud loomkatsetele välja erinevaid alternatiive, mis elusorganismidele viga ei teeks, ei anna katsed rakukogumitega või arvutiprogrammide kasutamine paraku sama häid tulemusi, nentis arengubioloogia professor ning Eesti Põllumajandusülikooli rektor Alar Karis. Karmid seadused ei lase Karise sõnul loomi halvasti kohelda ega neile ülemäära haiget teha. Nende elutingimused laboris on väga head, valu tekitava katse puhul pannakse loom magama ja äratatakse hiljem üles, kinnitas Karis. Samas vaidlevad sellele väitele vastu tuntud ülemaailmsed loomakaitseorganisatsioonid, mis edastavad õõvastavaid pilte ka tänapäeva laboritest, kus kitsastes puurides silmanähtavalt stressis koerad, haavadega kaetud guinea sead ja räsitud välimusega teadvusetud rotid. Komisjon kontrollib «Paraku on loomkatsed siiski vajalikud,» nentis ka Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige Helen Roosimägi, kes kuulub ühtlasi loakomisjoni, mis igat Eestis ametlikult toimuvat katset eraldi kaalub ja vajadusel ka ära keelab. Vastupidisele seisukohale jäi ülemaailmse loomakaitseorganisatsiooni PETA (People for the Ethnical Treatment of Animals) Eesti haru eestvedaja Lara Larsen. «Loomkatsetel on oma 400 alternatiivi, mis annavad kohati palju paremaid tulemusi,» ütles Larsen.
|
|||||||
|
