USA valib novembris uue presidendi. Olen veendunud, et selleks saab demokraat. Samavõrd olen kindel, et selleks saab Ameerika ajaloos esimest korda naine. Praegust seisu arvestades võib selleks saada ka esimest korda mustanahaline. Nii ehk teisiti pakub Ameerika maailmale poliitilist draamat kogu 2008. aasta. USA presidenti ei vali rahvas, vaid valijamehed. Selleks et saada Demokraatliku Partei presidendikandidaadiks, peab eelvalimistel saama toetuse 2025 valijamehe hulgas, kes langetavad oma lõpliku otsuse augustis või hiljemalt septembri alguses. Rebimine partei heakskiidu pärast on kujunenud dramaatilisemaks kui järgnev võistlus vastasleeri esinumbriga. Suure Lombi tagune super-tsunami-teisipäev oleks võinud olla eelvalimistel otsustav. 24 osariigis toimusid eelvalimised. Siiski demokraatide hulgas saatuslik teisipäev selgust ei toonud. Nagu ennustatud, ongi Hillary Rodham Clinton ning Barack Obama demokraatide selleks üheks ja ainsaks presidendikandidaadiks nimetamisel niivõrd tasavägises rebimises, et kõige varem võiks selgus saabuda märtsi algul. Praegu on keeruline öelda, kumb demokraatidest astub McCaini vastu. Kui võtta aluseks osariikide tähtsus, siis võiks Clintonile edu ennustada. Naine võttis võidu kahes kõige kaalukamas osariigis – New Yorgis (kust ta on senaatoriks valitud.) ning Californias. Teisalt võiks võidumeheks pidada Obamat, kelle taga on rohkem, kuid vähem tähtsad osariigid. Põnevaks kujuneb heitlus Texase pärast. Eri valijad Huvitav on pilku heita valijaskondadele. Hillaryt toetab hispaaniakeelne elanikkond, vanemad naised ning väiksema sissetulekuga inimesed. Ehk teisisõnu kõik, kes ootavad suurte sõnade asemel konkreetseid tegusid. Kellele on ideaalide asemel olulisem igapäevase sissetuleku olemasolu. Ekspresidendi naise taga seisab endiselt demokraatide juhtkond. Toetust Hillaryle on väljendanud ka filmistaar Jack Nicholson. Obamat on toetamas mustanahalised, noored, kõrgema sissetulekuga ning kolledžiharidusega demokraadid. Tema suureks saavutuseks oli tuua valimiskastide juurde neid paljusid noori ning keskklassi esindajaid, kes on varem valimisi ignoreerinud. Obama on tugev suurte masside sütitamises. Tema meeskond saadab e-kirju, kus kordub suurte trükitähtedega kirjutatud: «BELIEVE!». Uue usu süstimine on Obama trumpkaart, millele teda kuulavad massid reageerivad umbes sama emotsionaalsusega kui 1963. aastal Martin Luther Kingi kuulates. Obamat on soovitanud USA valijatele senaator Edward Kennedy, telestaar Oprah Winfrey, filmistaar Robert de Niro. Ent minu meelest pole Obama siiski seesama mees, kes mustanahaliste õigustest rääkides andis maailmale kuulsa lause: «I have a dream!» Bill ja Hill USA on majanduslanguses, sestap on sobiv meenutada vana tõde, et sellises situatsioonis ei soovi ameeriklased presidenti valides võtta suuri riske. Nad tahavad presidendina näha vilunud inimest. Demokraatide poolt on seda suurepäraselt esindamas Clinton. Ta on väga lähedalt näinud, mismoodi president asju ajab, samuti on tal palju kontakte nii tunnustatud majandusekspertide kui ka poliitikute hulgas üle kogu maailma. Just Bill Clinton tegi massidele tuntuks sõnad: «It’s the economy, stupid» (umbkaudu: majandus loeb, rumaluke – ingl). Ekspresidendi liigse osalemise üle Hillary Clintoni valimiskampaanias on Barack Obama korduvalt kurtnud. See polevat soliidne, et ekspresident teda kritiseerib. Tahaks siiski Obamale meelde tuletada, et poliitilises võitluses on kõik relvad lubatud. Seda enam sellises lahingus, mille võitja saab superriigi presidendi tiitli ja võimu, mida ükskõik millise teise maailma riigi pea vaid unes näeb. Hillary Clinton on rõhutanud paljudes oma sõnavõttudes majanduse elavdamise tähtsust. Samuti oma kogemusi esile tuues, markeerides, et Valges Majas pole aega väljaõppele (otsene rünnak Obama suunas). Hillary suurimaks nõrkuseks ja tugevuseks võibki pidada tema lähedasi. On ju igati loomulik, et teda võrreldakse abikaasa Billiga. Hillaryl väidetakse puuduvat Billi loomulik karisma. Samuti peljatakse, et valides naissoost Clintoni, hakkab Valget Maja tegelikult juhtima Bill. Mina aga väidan, et Hillary Clinton on tugev isiksus, kellel on oma mõtted ja kes otsustab oma peaga, kartmata võtta vastutust. Tulevikumees Barack Obama retoorikas kordub Ameerika ajaloo uue lehekülje pööramise nõue. Barack jumaldab suurte masside ees esinemist ja massid võtavad teda kui uut juhti. Räppimise moodi esinemine läheb hästi peale noortele, kes üldiselt valimistel ei osale. Oskust noori kaasata tuleb pidada Barack Obama puhul väga positiivseks. Ent samas saab popikooniks kujunenud Obamale ette heita suuresõnalisust ning pealiskaudsust. Teemati võrreldes on Clintonil olnud huulil USA majandussituatsioon, tervishoid ning naiste olukord. Obama on rõhunud aidsivastase ennetustöö vajalikkusele. Välispoliitiliselt on mõlemad demokraadid Iraagist vägede välja toomise poolt. Obama sõnastus sealjuures on resoluutsem kui Clintoni oma. Ei saa ka eitada, et Clinton hääletas kunagi invasiooni poolt – olgugi, et toetus hiljem valeks osutunud luureandmetele. Lõpetuseks. Superteisipäev ei toonud demokraatide hulgas täit selgust. Nagu arvata võiski, ei joonistunud välja ühte demokraadist presidendikandidaati. Tugevus ja nõrkus Kaks käsikäes on demokraatide tugevus ja nõrkus. Tasavägise omavahelise võitluse võiks asendada tegelikult kokkuleppega, et Hillary on presidendikandidaat ja Barack asepresidendikandidaat. Sel puhul saaks Uus Maailm n-ö Dream Teami, kus ka partnerid suure lombi taga pikalt ja vaimustunult aplodeeriksid. Ameerika Ühendriikide presidendi valivad aga ameeriklased. Õigupoolest valijamehed, kus Hillary Clintonil on kõigest hoolimata rohkem kandepinda. Usun siiralt, nagu ka 6. veebruari ETV Foorumi telefoniküsitlusest nähtus, et Hillary Rodham Clinton võidab. Eestlaste meelest on just Clinton Eestile ja Euroopale hea. Seda seisukohta jagavad sotsiaaldemokraadid üle Euroopa. Mina nende hulgas. |
