Nädal tagasi pidas Venemaa president Vladimir Putin Müncheni julgeolekupoliitika konverentsil oma jõuliste Ameerikat ja NATOt rünnanud avaldustega suurt osa maailmast erutanud kõne. Postimees avaldab Eestis esimesena selle rohket vastukaja pälvinud kõne tõlke.

Samal teemal: Mäng külma sõjaga

Konverentsi formaat annab mulle võimaluse vältida liigset viisakust ja kohustust kasutada ümmargusi, kauneid, kuid sisutühje diplomaatilisi stampe. Konverentsi formaat võimaldab öelda seda, mida ma tõepoolest mõtlen rahvusvahelise julgeoleku probleemidest. Kui minu mõttekäigud tunduvad meie kolleegidele liiga poleemilised, teravad või ebatäpsed, siis palun minu peale mitte vihastada – see on ju kõigest konverents. /---/

Vaid paari aastakümne eest oli maailm ideoloogiliselt ja majanduslikult lõhenenud ning julgeolekut tagas kahe üliriigi tohutu strateegiline potentsiaal.

Globaalne vastasseis nihutas rahvusvaheliste suhete ääremaale, päevakorrast välja äärmiselt teravad majanduslikud ja ühiskondlikud küsimused. Nagu iga sõda, jättis ka külm sõda meile piltlikult öeldes lõhkemata laenguid. Pean silmas ideoloogilisi stereotüüpe, topeltstandardeid, muid blokimõtlemise šabloone.

Pärast külma sõja lõppu pakutud ühepooluseline maailm pole samuti teoks saanud. /---/

Aga mis siis on ühepooluseline maailm? Kuidas ka seda mõistet ei ilustataks, tähendab see lõppkokkuvõttes praktikas üht: üks võimukeskus, üks jõukeskus, üks otsuste langetamise keskus. See on ühe peremehe, ühe suverääni maailm. See on lõppkokkuvõttes hukatuslik mitte ainult kõigile selle süsteemi raames elavaile, vaid ka suveräänile endale, sest see lagundab teda seestpoolt.

Loomulikult pole sellel mingit pistmist demokraatiaga. Demokraatia on ju teatavasti enamuse võim, mille puhul arvestatakse ka vähemuse huvidega.

Muide, meile, Venemaale, õpetatakse pidevalt demokraatiat. Kuid need, kes meid õpetavad, ei taha miskipärast ise sugugi väga õppida.

Arvan, et ühepooluselisus ei ole tänapäeva maailmas mitte ainult vastuvõetamatu, vaid ka võimatu. Seda mitte ainult sellepärast, et ainuisikuliseks juhtimiseks ei jagu nüüdisaja – just nimelt nüüdisaja – maailmas ei sõjalis-poliitilisi ega majanduslikke ressursse. Veel tähtsam on see, et mudel ise ei saa toimida, sest selle aluseks ei ole ega saagi olla nüüdisaegse tsivilisatsiooni kõlbeline baas. /---/

Ühepoolsed, sageli mittelegitiimsed sammud ei ole lahendanud mitte ühtegi probleemi. Veelgi enam, need on tekitanud uusi inimtragöödiaid ja pingekoldeid. Otsustage ise: sõdu, kohalikke ja piirkondlikke konflikte pole vähemaks jäänud.

/---/ Ja inimesi ei hukku nendes konfliktides vähem kui varem, vaid isegi rohkem – palju rohkem, palju rohkem!

Võime näha, kuidas rahvusvahelistes suhetes kasutatakse peaaegu millegagi piiramata, hüpertrofeerunud jõudu, sõjalist jõudu, jõudu, mis on tõuganud maailma üksteisele järgnevate konfliktide keerisesse. Seepärast ei jagu jõudu ühegi konflikti kompleksseks lahendamiseks. Võimatuks muutub ka nende poliitiline lahendamine.

Me näeme, kuidas üha enam eiratakse rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtteid. Lisaks sellele on ühe riigi, ennekõike muidugi Ühendriikide teatud õigusnormid või lausa kogu õigussüsteem ületanud kõigis valdkondades rahvuslikud piirid – nii majanduses, poliitikas kui ka humanitaarsfääris – ja hakanud ennast teistele riikidele peale suruma. Kellele saab see meeldida? Kellele see meeldib?

Rahvusvahelistes suhetes ilmneb üha enam soov lahendada mõnda küsimust lähtudes niinimetatud poliitilisest otstarbekusest, mis tugineb poliitilisele hetkekonjunktuurile.

See on loomulikult erakordselt ohtlik. See viib selleni, et keegi ei tunne enam ennast turvalisena. Ma rõhutan: keegi ei tunne ennast turvalisena! Sest mitte keegi ei saa peituda rahvusvahelise õiguse nagu kivimüüri taha. Selline poliitika annab loomulikult hoogu võidurelvastumisele.

Jõuteguri domineerimine tugevdab vältimatult mitme riigi tungi omandada massihävitusrelv. Lisaks sellele on tekkinud põhimõtteliselt uued ohud, mis olid teada varemgi, aga on täna omandanud globaalse iseloomu – näiteks terrorism.

Olen veendunud, et me oleme jõudnud murdepunkti, kus peame tõsiselt mõtlema kogu globaalse julgeoleku arhitektuurile.

Siin tuleb lähtuda mõistliku tasakaalu otsimisest kõigi rahvusvahelise kogukonna liikmete huvide vahel. See on eriti oluline praegu, mil rahvusvaheline maastik muutub nii tuntavalt ja nii kiiresti, muutub mitmete riikide ja piirkondade dünaamilise arengu tõttu.

/---/ India ja Hiina sisemajanduse kogutoodang üheskoos ostujõu pariteeti arvestades on juba suurem kui Ameerika Ühendriikidel. Samal alusel ületab Brasiiliat, Venemaad, Indiat ja Hiinat ühendava grupi BRIK liikmete sisemajanduse kogutoodang Euroopa Liidu sisemajanduse kogutoodangut. Spetsialistide hinnangul kasvab see vahe lähitulevikus veelgi.

Pole põhjust kahelda, et maailma majanduskasvu uute keskuste potentsiaal toob vältimatult kaasa nende poliitilise mõju suurenemise ja tugevdab mitmepooluselisust.

Seepärast kasvab oluliselt mitmepoolse diplomaatia osa. Avatusel, läbipaistvusel ja ennustatavusel ei ole poliitikas alternatiivi, jõu kasutamine peab aga olema tõepoolest erakorraline samm, nii nagu on erakorraline mõne riigi õigussüsteemis eksisteeriv surmanuhtlus.

Täna me näeme aga hoopis olukorda, kus riigid, mis on surmanuhtluse keelanud isegi mõrtsukate ja teiste kurjategijate, ohtlike kurjategijate puhul, osalevad kergesti sõjalistes operatsioonides, mida on raske nimetada legitiimseks. Kuid sellistes konfliktides hukkuvad inimesed – sajad, tuhanded rahulikud inimesed!

Samal ajal kerkib küsimus: kas me peame osavõtmatult ja tahtejõuetult pealt vaatama mitmete riikide sisekonflikte, autoritaarsete režiimide, türannide tegevust, massihävitusrelva levikut. /---/ Loomulikult ei pea me osavõtmatult pealt vaatama. Loomulikult mitte.

Kuid kas meil on vahendeid, et neile ohtudele vastu seista? Loomulikult on.

Meenutagem vaid lähiajalugu. Meie maal toimus ju rahumeelne üleminek demokraatiale! Nõukogude režiim muutus ju rahumeelselt – rahumeelselt! Ja milline režiim see oli! Milline kogus relvi, sealhulgas tuumarelvi! Miks siis praegu on igal soodsal juhul vaja pommitada ja tulistada? Kas tõesti ei jagu vastastikku tagatud hävitamise tingimuste puudumisel meil poliitilist kultuuri, austust demokraatlike väärtuste ja õiguse vastu?

Olen veendunud, et ainukese mehhanismi otsuse langetamiseks kasutada viimse vahendina jõudu pakub ÜRO põhikiri. /---/ Jõu kasutamine saab olla legitiimne ainult juhul, kui selline otsus on vastu võetud ÜRO raames. Ja ei ole vaja asendada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ei NATO ega Euroopa Liiduga. /---/

Rahvusvaheliste suhete destabiliseerimise potentsiaalne oht on seotud märgatava seisakuga desarmeerimise vallas. Venemaa pooldab selles ülitähtsas küsimuses dialoogi taasalustamist.

Tähtis on säilitada desarmeerimise rahvusvahelisele õigusele tuginev tugev baas ja sealjuures tagada tuumarelvastuse kärpimise järjepidevus.

Me oleme Ameerika Ühendriikidega kokku leppinud kärpida 31. detsembriks 2012. aastal meie strateegilistel kanduritel olevat tuumapotentsiaali 1700–2200 tuumalõhkepeani. Venemaa on kindlalt valmis enda kohustused täitma. Me loodame, et ka meie partnerid tegutsevad sama läbipaistvalt ega hakka igaks juhuks, mustadeks päevadeks, ladustama paarisada tuumalõhkepead.

Kui Ühendriikide kaitseminister teatab täna siin meile, et Ühendriigid ei hakka üleliigseid lõhkepäid ladudesse peitma ega padja alla ega eesriide taha, siis teen kõigile ettepaneku püsti tõusta ja aplodeerida. See oleks väga tähtis teadaanne.

Venemaa järgib nii praegu kui ka edaspidi kindlalt tuumarelvastuse leviku takistamise ning mitmepoolse raketitehnoloogia kontrollirežiimi lepingut. Neis dokumentides kirja pandud põhimõtted on universaalsed.

Seoses sellega tahaksin meenutada, et NSV Liit ja Ühendriigid sõlmisid kaheksakümnendatel aastatel kesk- ja lähimaarakettide täieliku likvideerimise lepingu, kuid see ei olnud universaalse iseloomuga.

Nüüd on selliseid rakette juba tervel real riikidel: Korea Rahvademokraatlikul Vabariigil, Korea Vabariigil, Indial, Iraanil, Pakistanil, Iisraelil. Veel mitmed maailma riigid töötavad samasuguseid süsteeme välja ja kavatsevad need relvastusse võtta. Ning ainult Ameerika Ühendriigid ja Venemaa täidavad kohustust mitte luua niisuguseid relvasüsteeme.

On selge, et sellistes tingimustes oleme kohustatud mõtlema omaenda julgeoleku kindlustamisele.

Selle kõrval ei tohi lubada uute destabiliseerivate kõrgtehnoloogiliste relvaliikide teket. Ma ei hakka rääkimagi uute konfrontatsioonisfääride vältimisest, eriti kosmoses. Nagu teada, pole tähesõjad enam fantastika, vaid reaalsus. /---/

Kosmose militariseerimine võib Venemaa arvates provotseerida kogu maailmale ennustamatuid tagajärgi, mis ei ole kaugeltki vähemtähtsad kui tuumaajastu algus. Me oleme korduvalt esinenud algatustega, mille sihiks on mitte lubada relvi kosmosesse.

Tahan teile teatada, et me oleme valmistanud ette relvastuse kosmosesse paigutamise vältimise lepingu projekti. Lähemal ajal saadame selle ametliku ettepanekuna oma partneritele. Töötame selle koos välja.

Samuti muudavad meid ärevaks plaanid paigutada Euroopasse raketitõrjesüsteemi elemente. Kellele on vajalik see antud juhul vältimatuks osutuv võidurelvastumise uus voor? Kahtlen sügavalt, et eurooplastele endale.

Sellist rakettrelva, mis tõeliselt Euroopat ähvardaks, mille tegevusraadius oleks viis kuni kaheksa tuhat kilomeetrit, pole mitte ühelgi niinimetatud probleemsel riigil. Ja nähtavas tulevikus, nähtavas perspektiivis ei saa ka olema ega ole isegi ette näha. Õigupoolest on Põhja-Korea raketi hüpoteetiline tulistamine USA territooriumi pihta üle Lääne-Euroopa ilmselges vastuolus ballistikaseadustega. Meil Venemaal öeldakse, et see on sama mis «parema käega vasakut kõrva sügada».

Siin, Saksamaal viibides ei saa ma jätta meenutamata ka Euroopa tavarelvastuslepingu kriitilist olukorda. Euroopa tavarelvastuslepingu muudetud variant kirjutati alla 1999. aastal. See arvestas uut geopoliitilist olukorda – Varssavi bloki kadumist. Sellest on möödas seitse aastat ja kõigest neli riiki on dokumendi ratifitseerinud, sealhulgas Vene Föderatsioon.

NATO riigid teatasid avalikult, et ei ratifitseeri lepingut, mis hõlmab ka tiivaalade piiranguid (tiivaaladele teatud arvu relvajõudude paigutamise sätteid), kuni Venemaa ei vii välja oma baase Gruusiast ja Moldovast.

Gruusiast tuuakse meie vägesid välja, seda isegi kiirendatud tempos. /---/ Moldovasse on jäänud poolteisest tuhandest sõjaväelasest koosnev grupeering, mis täidab rahuvalve ülesandeid ja valvab NSV Liidu ajast jäänud relvaladusid. /---/

Aga mis samal ajal toimub? Just samal ajal ilmuvad Bulgaariasse ja Rumeeniasse Ameerika niinimetatud kerged eelbaasid, igaühes viis tuhat meest. Tuleb välja, et NATO paigutab oma eelväed meie riigipiiride lähedale, meie aga, kindlalt lepingust kinni hoides, ei reageeri sellisele tegevusele mitte kuidagi.

Ma usun, et on selge: NATO laienemine pole kuidagi seotud alliansi enda moderniseerimisega või Euroopa julgeoleku tagamisega. Vastupidi, see on tõsiselt provotseeriv tegur, mis vähendab vastastikust usaldust.

Meil on täielik õigus avalikult küsida: kelle vastu on laienemine suunatud? Ja mis saab neist kinnitustest, mida Lääne partnerid andsid pärast Varssavi lepingu laialiminekut? Kus on nüüd nende avaldused? Keegi isegi ei meenuta neid.

Kuid ma kasutan võimalust tuletada kuulajatele meelde, mis tookord öeldi. Tahan tsiteerida NATO [toonase] peasekretäri härra [Manfred] Wörneri kõnet Brüsselis 17. mail 1990. aastal. Ta ütles tookord: «Juba fakt, et me ei ole valmis paigutama NATO vägesid SLV piiride taha, annab Nõukogude Liidule kindlad julgeolekugarantiid.» Kus need garantiid on? /---/

Me oleme ühemõtteliselt ka relvastuse leviku takistamise režiimi tugevdamise poolt. Olemasolev rahvusvahelise õiguse baas võimaldab luua tuumakütuse käitlemise tehnoloogiat selle rahumeelse kasutamise huvides.

Paljud riigid on seepärast täiesti õigustatult tahtnud luua omaenda tuumaenergeetika, mis tagaks nende energeetilise sõltumatuse. Kuid me mõistame ka seda, et sama tehnoloogiat võib kiiresti ära kasutada relvastuse loomiseks.

See kutsub esile tõsiseid rahvusvahelisi pingeid. Selle ere näide on olukord Iraani tuumaprogrammiga. Kui rahvusvaheline üldsus ei leia sellele huvide konfliktile mõistlikku lahendust, vapustavad maailma ka edaspidi samalaadsed destabiliseerivad kriisid, sest lävel seisvaid riike on rohkem kui Iraan, ja me teame seda väga hästi. Me seisame pidevalt silmitsi massihävitusrelvade leviku ohuga.

Mullu esitas Venemaa algatuse luua paljurahvuselised uraani rikastamise keskused. Me oleme valmis selleks, et sellised keskused ei asuks mitte ainult Venemaal, vaid ka teistes riikides, kus kasutatakse legitiimselt ja rahumeelselt tuumaenergiat.

Riigid, mis soovivad oma tuumaenergeetikat arendada, võivad tagada kütuse hankimise, kui osalevad vahetult keskuste töös, muidugi [rahvusvahelise aatomienergia agentuuri] IAEA range kontrolli all.

Venemaa ettepanekuga sarnanevad ka Ameerika Ühendriikide presidendi George Bushi viimased algatused. /---/ Just meie riigid, mis on tuuma- ja raketipotentsiaalilt esirinnas, peavad olema esirinnas ka leviku takistamise uute, karmimate meetmete väljatöötamisel. Venemaa on selleks valmis. Me peame oma Ameerika sõpradega konsultatsioone.

Üldiselt peab teemaks olema terve poliitiliste hoobade ja majanduslike stiimulite süsteemi loomine – selliste stiimulite, mille puhul riigid oleksid huvitatud mitte rajama omaenda täielikku tuumakütusetsüklit, kuid saaksid võimaluse arendada tuumaenergeetikat, tugevdada oma energiapotentsiaali.

/---/ Energiasfääris on Venemaa võtnud suuna kõigile ühtsete turupõhimõtete ja läbipaistvate tingimuste loomisele. On ilmne, et energiakandjate hinna peab kindlaks määrama turg, seda ei tohi mõjutada poliitilised spekulatsioonid, majanduslik surve või šantaaž.

Me oleme valmis koostööks. Meie suuremates energiaprojektides osalevad välismaised ettevõtted. Erinevatel hinnangutel seisab Venemaal kuni 26 protsendi naftatootmise – palun mõelge korraks sellele arvule –, kuni 26 protsendi naftatootmise taga seisab välismaine kapital. Proovige, palun proovige tuua mulle näide, kus Venemaa kapital osaleks sama suurel määral mõne lääneriigi majanduse võtmeharus. Pole sellist näidet! Selliseid näiteid pole.

Tuletan meelde ka Venemaale suunduvate ja Venemaalt teistesse riikidesse suunduvate investeeringute suhet. See on umbes viisteist ühele. See on ilmne näide Venemaa majanduse avatusest ja stabiilsusest.

Majanduslik julgeolek on valdkond, kus kõik peavad kinni pidama ühtsetest põhimõtetest. Me oleme valmis ausalt konkureerima. /---/

Julgeolekukonverentsil esinedes ei saa vaikides mööda minna ka Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni tegevusest. Nagu teada, loodi see selleks, et käsitleda kõiki – rõhutan, kõiki – julgeolekuaspekte: sõjalis-poliitilisi, majanduslikke ja humanitaarseid aspekte, sealjuures arvestades nende vastastikuseid seoseid.

Mida me tegelikult näeme? Näeme, et tasakaal on ilmselgelt rikutud. OSCEd püütakse muuta vulgaarseks instrumendiks, mis kaitseb selle või teise riikidegrupi välispoliitilisi huve teiste riikide suhtes.

Selle sihiga «lõigati juurde» OSCE bürokraatlik aparaat, mis ei ole absoluutselt kuidagi seotud asutajariikidega. Selle sihiga «lõigati juurde» otsuste langetamise ja niinimetatud vabaühenduste kasutamise protseduurid. Ametlikult on need muidugi vabad, aga neid finantseeritakse sihtotstarbeliselt, see tähendab, nad alluvad kontrollile.

Vastavalt OSCE humanitaarsfääri alusdokumentidele peab organisatsioon osutama oma liikmesmaadele nende palvel abi inimõigusalaste rahvusvaheliste normide jälgimisel. See on tähtis ülesanne. Me toetame seda. Kuid see ei tähenda sugugi sekkumist teiste riikide siseasjadesse, veel vähem neile riikidele ettekirjutamist, kuidas nad peavad elama ja arenema.

On ilmne, et selline sekkumine ei soodusta kuidagi tõeliselt demokraatlike riikide küpsemist. Vastupidi, see muudab nad sõltuvaks ja selle tulemusel poliitilises ja majanduslikus mõttes ebastabiilseks.

Loodame, et OSCE hakkab juhinduma oma vahetutest ülesannetest ja rajab oma suhted suveräänsete riikidega austusele, usaldusele ja läbipaistvusele.

Lõpetuseks tahaksin märkida järgmist. Me kuuleme ja mina isiklikult kuulen väga sageli, kuidas meie partnerid, sealhulgas ka Euroopa partnerid, esitavad Venemaale üleskutse etendada maailma asjades aktiivsemat osa.

Lubage mul selles osas teha väike märkus. Vaevalt on meid vaja sellele keelitada ja õhutada. Venemaa on enam kui tuhandeaastase ajalooga riik ja peaaegu alati on ta ära kasutanud privileegi ajada sõltumatut välispoliitikat.

Me ei kavatse seda traditsiooni muuta. Samas näeme hästi, kuidas muutub maailm, hindame realistlikult oma võimalusi ja oma potentsiaali. Loomulikult tahaksime ka meie ajada asju vastutustundlike ja samas iseseisvate partneritega, kellega koos võiksime asuda rajama õiglast ja demokraatlikku maailmakorda, mis tagab julgeoleku ja õitsengu mitte ainult väljavalitutele, vaid kõigile.

Vene keelest eesti keelde tõlkinud
Marek Laane.

Vastukajad

George W. Bush
USA president

Me ei ole olnud ühel meelel NATO kasulikkuses. Ma olen püüdnud Vladimirit veenda, et NATO on positiivne, et demokraatiad nende piiril on head asjad, sest demokraatiail on kalduvus üksteisega mitte võidelda. Usun kindlalt, et NATOl on stabiliseeriv mõju ja et see aitab Venemaad.

On palju asju, milles me saame teha koostööd, ja ameeriklastel on tähtis sellest aru saada. Iraan – ärgitada iraanlasi lahti saama oma tuumarelvadest –, kusjuures Venemaa juhtroll selles küsimuses on väga tähtis saamaks ÜRO resolutsiooni. Muide, nad on konstruktiivsed ka resolutsiooni suhtes, mida ma just kirjeldasin Põhja-Korea kohta (eelnenud pressikonverentsil – toim).

Teisisõnu: seal, kus meil on ühised eesmärgid ja kus me teeme koostööd, võime julgeoleku vallas saavutada tähtsaid asju nii meie inimestele kui ka tervele maailmale.

Teiseks teevad Venemaa ja USA väga tihedat koostööd võidurelvastumise küsimuses. Me oleme mõlemad mures tehnoloogiate leviku üle, mis võivad jõuda inimestele viga tegemiseni.

Niisiis on see keeruline suhe. See on suhe, milles on erimeelsusi. Kuid see on ka suhe, milles võime leida ühisosa probleemide lahendamiseks. See ongi asja mõte – mõte, mille järgi jätkan koostööd Vladimir Putiniga.

(Valge Maja pressikonverentsil 15.02.)

Jaap de Hoop Scheffer
NATO peasekretär

Mida ma arvan president Putini kõnest? Pean ausalt tunnistama, et ma ei näe seost NATO-Vene partnerluse, nagu see areneb ja on arenenud, ja president Putini kõne vahel ning ma ei suuda varjata oma pettumust selle [kõne] pärast.

Ma ei varjagi oma pettumust. Arvan, et sellest pole kasu, sest partnerlusel NATO ja Venemaa vahel on lisaväärtus mõlema jaoks.

«Kes peaks olema mures?» küsin ma endalt ja teilt retooriliselt. Ma tean, et tsiteerin Eesti presidenti [Toomas Hendrik] Ilvest, küsides, kes peab olema mures, et demokraatia ja õigusriik tuleb kellegi piiridele lähemale.

Mina ei ole ja arvan, et keegi ei pea olema mures. Loodaksin, et leidub teid vähendamaks minu ja liitlaste pettumust. Olen pettunud ja loodan, et see läheb üle.

(Müncheni julgeolekukonverentsil 10.02.)