17-aastane Viljandi Täiskasvanute gümnaasiumis õppiv Maia Rotka kirjutab pronkssõduri küsimuse näitel, kuivõrd erinevad on Venemaa ja Eesti noorte ilmavaated.

Samal teemal: Vene riigiduuma nõuab Eestile karistust

Teda nimelt huvitab väga meie kultuur ja kombed, mis on ju meeldiv. Tihti oli tema küsimustele lausa raske vastata.

Kõige keerulisemaks osutus minu jaoks aga küsimus: «Miks vihkavad eestlased venelasi?»

Ja üha enam hakkaski jutt tüürima poliitiliste arusaamatuste poole. Paljud asjad, mida ma meie riigi kohta kuulsin, olid hämmastavad, isegi ärritavad ja koomilised.

Ühel päeval mainisin talle, et meil on koolis kohustusliku kirjanduse hulgas Lev Tolstoi «Anna Karenina» ja Fjodor Dostojevski «Kuritöö ja karistus».

Pärast seda tabas mind sügav hämming. Nimelt oli noormees kuulnud kusagilt, et Eestis on vene kirjandus keelatud.

Minu teadmiste kohaselt pole ühegi riigi kultuur ega ükski kirjandusliik pärast «raudse eesriide» langemist keelatud olnud.

Järgmine teema polnud minu jaoks enam üllatus. Ma teadsin, et see tuleb varem või hiljem – kurikuulus pronkssõdur.

Sain võrrelda, kuidas kajastatakse seda teemat Venemaal ja siin.

Kokkuvõtvalt on meie rahvas võrdsustatud natsidega, kuid vaevalt arvavad nii kõik venelased. On inimesi, kes ei ütle oma arvamust välja, sest see teema jätab nad lihtsalt külmaks.

Üritasin talle selgitada, et paljude eestlaste meelest võib Aljoša seista oma kohal sama kaua, kui ta seda juba teinud on, sest Teine maailmasõda on karm reaalsus, ükskõik, kuidas keegi seda sündmust tõlgendada üritab.

Kõige krooniks kuulsin samalt Venemaa kodanikult, et Eestisse kavatsetakse püstitada Hitleri monument, mida oli teatanud üks Venemaa telekanal.

Sealt järeldasingi, et Venemaa üldsuse huvi Eesti teema vastu on suhteliselt loid. Milleks on muidu vaja selliseid absurdsusi välja mõelda ja meedias avaldada? On ju läbi näha, et mingi poliitiline jõud teeb endale reklaami.

Kõik eelnevalt kirjutatu on siiralt minu, kui apoliitilise teismelise tütarlapse vaatepunkt. Mind tegelikult ei huvita poliitika, kuid tahes-tahtmata kerkivad üles sellised teemad, kui suhtled naaberriikide kodanikega.

Just selle vene noormehe küsimused panid mind kirjutama ja mõtlema poliitilistel teemadel. Ma ei tea, kas suutsin teda veenda, et Eesti näol ei ole tegemist natsiriigiga. Samas tekib mul küsimus, et kui Venemaa üldsus peab tõesti Eestit enda jaoks vaenulikuks, siis kui ohtlikuks peame meie neid?

Kui palju võime meie oma ajakirjandust usaldada – kui palju on tõtt ja kui palju propagandat?

Lõpetuseks minu vastus küsimusele «Kas ja miks vihkavad eestlased venelasi?» Tegelikult pole see vihkamine, vaid ettevaatlikus - kuidas saaksime olla nii sallimatu ja provotseeriva riigiga sõbralikud ja usaldavad?

Juba üldisest ühiskonnast on näha, et tihti langevad head inimesed ärakasutamise ohvriks. Alati tasub olla valvel!