| |
|
 |
Kirglik purjetaja Jaanus Nõgisto ripub oma Caroli-nimelise paadi küljes. Poisikesena sattus Nõgisto Venemaal purjetamisvõistlustel mustlaste küüsi, kes petsid talt viimased kümme rubla välja ja ennustasid, et ta sureb 33-aastaselt ära.
Foto: Toomas Huik |
|
Nõgisto: muusika peab olema tunnetusega kunst
16.01.2006 00:01
Anneli Lepp
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Kuigi sel nädalal 50-aastaseks saav Jaanus Nõgisto on tuntud nii kitarristi, režissööri kui purjetajana, on ta enda sõnul enim hinge pannud muusikasse. Ja nõnda astub ta ka juubelil publiku ette.
Olete tunnustatud kitarrimängija, nõutud telerežissöör, kirglik purjetaja – millesse olete aga enim energiat pannud? Muusikasse ikka. Minu jaoks peab muusika olema teatud absoluutse tunnetusega kunst, mitte lihtne ja labane meelelahutus. Ma olen õnnelik inimene, sest ei ole kunagi pidanud tegema muusikat raha pärast. Raha eest, seda küll... Teie praegune bänd Led R esitab oma nägemusi legendaarse Led Zeppelini muusikast. Mäletate, millal see teid esimest korda võlus? Esimene armastus mul see ei olnud. Poisikesena kuulasin küll, kuid alles hiljuti avastasin Led Zeppelini enda jaoks uuesti: see sisaldab ikka sellist kihistust muusikast, mis on tõeliselt vaba ja loov – lahtine süsteem, mida on võimalik mängida väga erinevat moodi, erineva suhtumisega. Noorena ei saanud ma sellelaadse muusika mängimisega hakkama. Kitarri õppisin mängima tegelikult alles siis, kui mind Rujasse mängima võeti. Ruja ajalugu jagatakse nelja faasi: varajane, proge, popp ja hiline. Milline neist teeb teie jaoks Rujast Ruja? Ruja oli pidev protsess. Tollel ajal me ei defineerinud oma žanrit ega stiili. Ruja oli minu jaoks nii eluviis, maailmavaade kui ka töö. Tänaseni oluline aeg oli 1970ndate algus ja keskpaik, mil me väga palju otsisime ja palju, vähemalt enda arvates, ka leidsime. Perioodist pärinevad lood, mida pole ka praegu piinlik kuulata. Ausalt öeldes ei oska ma nimetada ühtegi nüüdisaegset Eesti bändi, mis kannaks vaimsel tasandil midagi tähelepanuväärselt olulist ja oleks oma põlvkonna vaimsetele püüdlustele platvorm, nagu Ruja seda omal ajal oli. Leidub praegusel Eesti muusikamaastikul tegijaid, kelle loomingut tunnustate? Minu jaoks on isegi väga sümpaatne Chalice. Ta on oma stiili juures ka äärmiselt musikaalne. Pole vaid pelgalt maneer ja poos. Enamikul praegustest tegijatest puudub selline sisu ja ambitsioon, millesse mina viitsiksin üldse süveneda, kaasa mõtelda. Chalice’is on särtsu. Teine on Metsatöll – väga värske ja selgelt end positsioneerinud. Nad on hea erand muidu haiglasevõitu ja end keldrisse kapseldanud metallistide sektist. Mis on kõige tähtsam, nad on laval ägedad ja mehelikult veenvad. Kuidas teile kui muusikule ja režissöörile tundub, televisiooni muusikasaated on veenvad? On meil üldse piisavalt tõsiseltvõetavaid muusikasaateid? Neid ei ole kunagi piisavalt. ETV programmis on eesti originaalmuusika selgelt alaväärtustatud kõigis žanrites. Kurb on muidugi see, et kui kümne aasta pärast tahetakse teha ülevaadet praegusest eesti muusikast, siis ei saagi seda teha – märgatavat ja olulist osa sellest ei salvestata, seda pole piisavalt jäädvustatud juba rohkem kui kümme aastat... Ma ei pea eurolaulutsirkust ja taidlejate konkursse üldse asjaks, millele tähelepanu raisata. Muidugi, televisioon ei asenda elavat kogemust muusikast. Parim osa sellest kunstist ei mahugi telepurki. Ja jumal tänatud. Olete selles telepurgis päris kaua tegev olnud. Mis teid teletöös võlub? Tegelikult olen ma väga uudishimulik inimene ja ma saan seetõttu seda tööd tehes legaalselt oma kirge rahuldada. Vanasti võlus veel see, et oli väga palju avastada. Muusikasaadete tegemine oli kunagi minu jaoks ühtlasi muusika tunnetamise ja läbielamise viis. Ma pole hetkel eriline televisioonifänn, ei ole parajasti seda entusiastlikku kirge. Paari nädala või pigem kuu pärast võib see jälle muutuda... Millal te viimati tõeliselt rõõmustasite? Neljapäeva öösel kell kaks. Tegime Led R-iga proovi ja üks fantastiline, kuid väga palju süvenemist nõudev lugu – «Rain Song» – tuli esimese korraga täiuslikult välja. See oli selline elamus, et kogu kehast käis justkui värin läbi. Nüüd võtate sama seltskonnaga vastu ka 50. sünnipäeva, andes 21. jaanuari õhtul Rock Cafés kontserdi. Kontsert sattus täiesti juhuslikult minu sünnipäevale. Sünnipäeva pidasin viimati 32-aastaselt kusagil Siberis. Olime Rujaga seal tuuril. Poisikesena sattusin Venemaal, Taganrogis purjetamisvõistlustel olles, mustlaste küüsi, kes petsid mult viimased kümme rubla välja ja ennustasid, et suren 33-aastaselt ära. Mul tuli asi aastaid hiljem meelde ja alates 32. eluaastast pole ma neile ohtlikele sünnipäevadele tähelepanu pööranud. Mulle on suur privileeg, kui saan sellel päeval koos sõpradega laval pilli mängida. Ehk lubavad sünnipäeva puhul kava tegemisel rohkem kaasa rääkida ja pisut rohkem akustilist kitarri mängida – ütlesin neile, et parim kingitus on niikuinii publik saalis. Jaanus
Nõgisto • Bändid: Aatomitriikraud (1972–1973), Ruja (1973–1988), In Spe (1980–1982), Led R (al 2003) • 1974–1978 Pedagoogikaülikooli näitejuhtimise tudeng • 1978–1985, 1989–1992, 1997–1999 ETV režissöör • 1999–... vabakutseline režissöör Arvamus Indrek Patte,
bändikaaslane Rujast ja Led R-ist Jaanus on vaieldamatult Eesti üks omanäolisemaid rokk-kitarriste. Tema isikupärane helikeel ja sound (eesti k. heli), mille juured ulatuvad elitaarroki alustaladeni, on äratuntavad muusikas vähegi orienteeruvale kuulajale. Hinges on Jaanus muusik ja võimaluse korral pühenduks ta sellele ilmselt täielikult. Jaanus eelistab alati kas suurejoonelisust või minimalismi tavapärastele stampidele ning ei tee odavaid kompromisse publiku tähelepanu võitmiseks. Loodan, et ta säilitab isikupära ja loovuse ka tulevikus ning leiab aega nende jäädvustamiseks helikandjale oma loomingu näol. Palju õnne! Jan-Erik Nõgisto,
poeg Isa on mu elukogenuim õpetaja. Hindan tema juures sügavust. Kui ta lugu jutustab, jääb ta varsti toppama ja hakkab arutlema selle asja olemuse üle. Temaga on hea arutleda. Need vestlused sünteesivad sageli läbi mõtteid, millele olen ise mõelnud, kuid ei ole vastust saanud. Mõnetunnine jutuajamine temaga annab sama palju, kui lugeda läbi hea raamat. Jaanusele toob sära silmadesse eelkõige muusika. Ja purjetamine. Või kõik, mis maa peal ja mitte muusikat tehes tekitab sama tunde. Mulle tundub, et ka see, kui ta teistes inimestes tunneb ära midagi, mida ise väärtustab.
|
