Mihhail Gasparov oli tihedalt seotud Tartu-Moskva semiootikakoolkonna ja Juri Lotmaniga. Foto: Repro

Nagu vee ääres võib nendeks olla kord vee alla, kord kuivale jääv rannakalju või mõõtelatt Emajões, nii märgistavad kultuuris toimuvaid muutusi ühelt poolt tulemised uute inimeste, reformide ja hindamiskriteeriumide näol ning teiselt poolt nende inimeste minemised, kes on kehastanud mingeid ajastule olulisi väärtusi.

Kultuuri rütmid

Ohtlikemaks võikski pidada olukorda, kus mõõna ja tõusu tajumine tuhmub, piir kaob ja mõõn tundub tõusuna. Kultuuril on oma tõusude-mõõnade rütm. Kuid erinevad inimesed tajuvad seda rütmi erinevalt ja nii võib juhtuda, et tõusu ajal ühes kultuurisfääris nähakse mingit teist sfääri sügavas mõõnas.

Kas me teame täpselt, mida me haridusega teeme, kui taotleme lastelt palju teadmist tarkuse asemel.

Kas õpetamise viimine veebi on hariduse demokratiseerumise märk või tähistab see hoopis õpetava inimese hirmu auditooriumi, elava suhtlemise ees. Ja usu kadumist õpetamisse isiksusega.

Nagu teadlase tööde hindamisel ilmumiskoha järgi kaob seos teadustöö väärtuse määratlemise ja nende tööde lugemise vahel. Piisab ju bibliograafilisest viitest.

Kui suur osa J. Lotmani artiklitest oleks täna aruandekõlblik, kui teadusliku taseme kriteeriumiks on ilmumiskoht ja keel, mitte teadustöö ise. Ja kas Lotmani suurusjärguga teadlaste olemasolu korral teaduses oleks üldse võimalik sellise probleemi tekkimine.

Need küsimused tulid taas pähe kahe eesti jaoks väga olulise Vene teadlase surmast kuuldes. Sest Venemaa meedias nähti neis surmades mõõna märke.

Aususe kehastus

Kõrge eetikaga suur teadlane on mõõdupuu ja vene teadus kaotas järsku kaks seni vankumatut tähist. Mihhail Gasparov ja Vladimir Toporov on mõlemad tihedalt seotud Tartu-Moskva semiootikakoolkonna ja Juri Lotmaniga.

Suurmees Mihhail Gasparov (13.04.1935 – 7.11.2005) on tuntud kui klassikaline filoloog, viljakas tõlkija, värsiteadlane ja kriitiline mõtleja. Rohkem kui 300 teadustöö autorina oli ta inimene, kes elas teaduses ja teadusele ning oli paljudele teadusliku põhjalikkuse ja aususe kehastuseks.

Ta hindas kõrgelt eesti värsiteadust ning Jaak Põldmäed ja Mihhail Lotmani, olles nii või teisiti mõlema õpetajaks.

Oluline oli tema jaoks n-ö teadusliku teaduse jätkumine ning selle parimaks näiteks pidas ta Juri Lotmanit. 1979 kirjutas ta skandaalse artikli M. Bahtinist, kelle tollasesse jumaldamisse ta kriitiliselt suhtus.

Pärast J. Lotmani surma kasutas ta Bahtini ja Lotmani kõrvutamist demonstreerimaks kaht tüüpi teaduse erinevust.

Bahtini teadus lähtub loomingust ning loomingu mõte on (uurimis)objekt ümber kujundada. Lotmani teadus lähtub uurimisest ning selle mõte on objekti mitte deformeerida. Ning oma poleemilises ettekandes «Lotman ja marksism» (1995) rõhutas ta Lotmani oskust jätkata traditsioone läbi jaatuse, mitte eituse.

Mitmed nekroloogid aga rõhutasid Gasparovi enda kreedona vene vormikoolkonnast ülevõetud põhimõtet uurida sama tõsidusega nii Puškini kui mõne kolmanda järgu luuletaja teksti.

See tekstide võrdväärsus kultuuris ja teaduses oli taustaks ka Gasparovi enda staatusele. Teaduse ja tõlketegevuse puutepunktis tekkisid Gasparovil uued mõtted tõlkimisest ja kommenteerimisest.

Ta leidis, et antiiktekstide tõlgetes ei peaks olema reaaluseid kommentaare, vaid üldised sissejuhatused antiikkultuuri. Nii lisandus vene värsi ajalugu ja euroopa värsi ajalugu käsitlevatele raamatutele rida eksperimentaalseid üllitisi: «Huvitav Kreeka: jutustusi vana-kreeka kultuurist» (1995) ja «Antiikluulest. Aabits» (2000).

Vladimir Toporov (5.07.1928 – 5.12.2005) oli sarnaselt Gasparoviga Moskva Ülikooli kasvandik ja Venemaa Teaduste Akadeemia akadeemik. Enam kui 1500 teadustöö autorina oli ta legendaarne oma põhjalikkuse ja eruditsiooni poolest.

Tartu-Moskva koolkond

Mees, keda mäletan Tartus Uku Masinguga saksa keelt kõnelemas, oli ka preisi keele sõnastiku autor, vene keele ja mütoloogia uurija, indo-euroopa keelte asjatundja, vene kirjanduse ajaloo ja eriti nn Peterburi teksti uurija. 1973 kirjutas ta koos Lotmani,

A. Pjatigorski, B. Uspenski ja V. Ivanoviga alla kultuurisemiootika teesidele ja on Tartu-Moskva koolkonna ühe loojana eriti oluline tekstisemiootika käsitlejana.

Tema jagas Lotmani ad hoc semiootika ideed, mis teeb väärtuslikuks uue materjali toomise teadusesse sellel materjalil põhinevate teooriate abil. Ka Tartu semiootikutel soovitas ta pärast Lotmani surma süveneda eesti kultuuri ja tuletada selle materjalist uusi ideid ja teooriaid.

1990 omistati talle NSVL riiklik preemia, millest ta loobus protestiks sõjalis-politseiliku vägivalla vastu Baltimaades. 1998 sai temast esimene A. Solženitsõni preemia laureaat ja 2004 A. Belõi preemia laureaat (nagu ka M. Gasparov).

M. Gasparovi ja V. Toporovi lahkumisega seotud hirm mõõna ees on mõistetav. Samas on mõlemale teadlasele olnud omane ajalooline optimism ja usk kultuuri eneseregulatsiooni. Mõõna järel peab tulema tõus.

Aga ootamine on piin ja mõõna märgid on nii nähtavad. Kuid mõõna märgid on ju ka tõusu märgid. Sest tajudes mõõna, otsime me lahkunutes tuge oma lootustes tõusule. Otsime mõõnas tõusu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5