Dagmar Kase magistriprojekt, kuhu olid kaasatud ka Enrico Glerean Itaaliast ja Melissa Ulto USAst, torkab silma multikulturaalse iseloomu poolest. Väljapaneku eelduseks ning ajendiks oli aga just Glereani muusika ning Melissa ja Dagmari vaheline online-kirjavahetus internetis. Glereani heliteos inspireeris Kaset looma video- ja fotoinstallatsiooni, mida võibki teatud mõttes pidada lihtsalt muusikavideoks.

Kunstniku avameelsus

Nõnda muutub erinevaid subjektiivseid assotsiatsioone loovaks elemendiks Kase näitusel hoopis muusika, millel pole kogu väljapanekus sugugi sekundeeriv osa. Seega on teinekord olulisem kuulda ja kuulatada kui näha ning vaadata.

Kase paljastab avameelselt ja autobiograafiliselt nelja ruudu sisse projitseeritud kaadri kaudu seinal oma lapsepõlveloo. Multiplitseeritud mälupiltide läbi esitab kunstnik visuaalseid metafoore millestki olulisest ja väärtuslikust tema enese seisukohalt. Parafraseerides Jacques Derrida’d võib ka eelnimetatud juhtumit nimetada omamoodi arhiveerimistehnikaks, kus Dagmar Kase on kindlatest printsiipidest ja kronoloogiast lähtuvalt korrastanud oma isiklikku fotoalbumit.

Umbes viis aasta tagasi polemiseeris kunstikriitik Reet Varblane autobiograafilise žanri üle, pidades seda nii üleminekuaja lastehaiguseks kui sotsiaalse kunsti üheks võimaluseks. Tänas on see kontseptsioon vaatamata muutunud sotsiaalsele olukorrale ikka ja taas kõnekas ning aktuaalne.

Valdavaks on jäänud demokraatlik arusaam, et igaühe elulool on ajaloo mõistmisel oluline roll kanda. Kase puhul peegeldavad aga sotsiaalseid muutuseid ajas ja ruumis pigem tarkvara ning mitmetasandiline kõrgtehnoloogiline pilotaaž, mille abil sõnum edastatakse. Seda ei kanta aga vaatajani mitte kandikul, vaid asjatundlik publik peab interaktiivse mängu käigus kahe mänguvälja klaviatuuridel süsteemile ise pihta saama.

1990. aastate lõpu feministliku autobiograafilise kunsti viljelejate (Anu Kalm, Piia Ruber, Tiina Tammetalu jt) kõrval shokeerib Kase eelkõige just generatsioonide ja progressiühiskonna vahelisest konfliktist tuleneva tehnoloogialembusega.

Virtuaalne keskkond

Sealjuures ei maksa unustada, et Kase näol on tegemist ühe omanäolisema Eesti feministliku kunstikoolkonna juhtfiguuri Mare Tralla õpilasega, kus õpetaja roll on kollegiaalselt tajutav.

Komplitseeritud multimediaalsele ning digitaalsele andmebaasile rajatud kontseptsiooni tõttu on Kase visioon laiemale kultuuri- ja kunstipublikule ehk (veel) veidi hõlmamatu, mistõttu analoogilised üritused kipuvad informatiivses mõttes jääma siseringi elitaarseteks ettevõtmisteks.

Keskkond galeriis on virtuaalne, kus ainuke viide intiimsele lastetoamiljööle on kaisukarudega täidetud riidekapp saalinurgas. Mõmmid on ja jäävad üheselt klisheena mõjuvateks vihjeteks lapsemeelsusele, mida tõestas juba Marko Mäetamme nutvate karude plejaad Vaala taasavamisel Tselluloosi keskuses.

Paratamatult on kultuuriringkondades kuulda iroonilisi märkusi, et digitaalsed kunstnikud realiseerivad oma loomingulist pagasit ju teistes operatsiooni- ning kommunikatsioonisüsteemides. Selle kodeerimise ebaõnnestumise tulemuseks võib olla lihtalt akommunikatsioon.

Näitus

«2 girls growing out of their bra»

Dagmar Kase foto-, heli- ja videoinstallatsioon

20. detsembrini Vaal-galeriis

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0