| «Vihkan kõhtu valutama panevast valust kõike, mis Temaga seondub ehk vihkan ennast! Vihkan oma nõrkust ja rumalust talle ikka ja jälle järele anda ning taas ... kannatada. Kõige lihtsam oleks lihtsalt kõik lõpetada...» Kirjutades üleeile lugu Tallinna koolipoisist, kes ühele suurimale sõbrale – internetile – oma maailmavalu kurdab, läksin ise hinges ribadeks kistult koju ja otsisin üles ühe oma teismeliseea päeviku. Ja leidsin sellised ahastavad read. Tegelikult ei ole ju noorte hingemaailmas midagi muutunud. Paberi, pliiatsi ja nutetud padja asemel on nüüd lihtsalt sõrmed, kuvar ja hoomamatu kaasaelajas-parastajaskond. Eile viisid kolm politseinikku internetti relvaostu soovi üles riputanud poisi koolist endaga kaasa. Kõige rumalam, mida praegu teha võib, on poiss risti lüüa. See ei olnud kindlasti leheloo eesmärk ja loodetavasti ka mitte politsei oma. Eesmärk on päästa peresid, päästa lapsi.Viimase poole aasta jooksul oleme kuulnud vajadusest luua Eestisse NATO küberkaitsekeskus ja kaitseminister Jaak Aaviksoo rõõmustab edusammude üle. Tore. Loome. Aga kas keegi tõesti ei võiks mõelda selle peale, et tegelikult vajab Eesti koolinoortele suunatud riigisisest küberkaitsekeskust? See võiks ühendada nii noori kui ka vanemaid inimesi, sotsiolooge ja psühholooge, kes tegelikult muuga ei tegeleks, kui monitooriks meie küberkeskkonda. Igaüks oma valdkonda arvesse võttes. Kaitsepolitsei ei suuda täiesti mõistetavatel põhjustel otsida ja leida iga internetiookeani lisatud valupiiska, mis otsib relva või ähvardab inimesi tappa. Aga kohati filmilikult tehisilmaks muutunud tänapäevas tuleb arvestada, et nende piiskade näol võib olla tegemist süütu appikarjega, mis võib aga ängi ja reaalsustaju kaotamisega kasvada koletuks veretööks. Aeg on lihtsalt selline. Aeg on selline, et aega pole. Vanematel ja õpetajatel pole aega lapses enese vastu usaldust tekitada, lapsel pole aega ja tahtmist neid oma maailma pühendada. Kui me aga vähemalt püüaks natukene seda maailma jälgida, huvituda noortest, püüda neid aidata, siis võiks südamete küberkeskus olla üheks riigi sammuks tervema rahva nimel. Küberruum on määratult suur ja areneb ilma igasuguse võimaluseta sellesse arengusse sekkuda. Seda ei saa kamandada ega kontrollida, see oleks ka vale, küll aga saab seda mõistuse ja südamega jälgida.
|
