| |
|
 |
Krossiäss Juss Laansoo. |
|
Krossiäss Juss Laansoo naudib USAs profielu
(11)
15.10.2005 00:01
Tõnu Kees, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Aasta tagasi tundmatu kujuna USA-sse läinud krossisõitjal Juss Laansool õnnestus kohe pärast esimest võistlust saada profileping, praegu peavad aga mitmed elukutseliste meeskonnad eestlase pärast juba tulist võitlust.
Ameerika Ühendriikide mainekasse AMA- sarja pääsemisest unistas Laansoo lapsest saadik. Vaatas ühendriiklaste vihast pusimist videolintidelt ega suutnud sealsete krossiässade nobedust ja radade raskust ära imestada. Soovunelm ei hääbunud ka siis, kui Laansoo Euroopa juunioride krossimeistriks krooniti ja täiskasvanute MM-sarja siirdus. Mõtet end ookeani taga proovile panna turgutas igati Laansoo mänedžer Mart Lajal. Ta otsis üles USAs noori talente utsitava eksmaailmameistri Jim Holley ja pistis ühel ilusal päeval hoolealusele lennukipiletid pihku. Katseaeg pidi kestma üks kuu. «Kohale jõudes teadsin vaid, et pean lennujaamast üles leidma Yamaha mütsiga mehe,» naerab 22-aastane Laansoo. «Kui teda nägin, saabusid esimesed kahtlused. Kutt, kel suus vaid üksikud hambad, viis mu väikese kastiga auto juurde ja käskis asjad põhuhunnikule visata. Mõtlesin: kuhu mind küll saadeti? Alles hiljem selgus, et tegu polnud Jimi enda, vaid tema onupojaga.» Peeti rikkuri pojaks Ent ega eksmaailmameistergi eestlast suisa roosidega vastu võtnud. «Jim pidas mind mingiks rikkuri pojaks,» meenutab Laansoo. «Jõukate perede võsukesi saadetakse isegi Jaapanist tema juurde n-ö ellujäämiskursustele. Poisid, kes seni on peatunud viietärnihotellides, puutuvad Jimi juures kokku karmi tegelikkusega.» Kolmel esimesel USA nädalal ei tulnud Holley treeningurajale ligigi, sirgeldas vaid hoolealusele kaardi: sõida seal! «Tagantjärele on ta rääkinud, et jälgis mind siiski hoolikalt,» nendib Laansoo. «Muljet avaldas juba see, et kohe saabumisjärgsel hommikul jooksma läksin. Kui Jim mind lõpuks ka sõitmas nägi, murdus barjäär.» Profikarjäärist ei osanud Laansoo toona veel unistadagi. Eelkõige lootis ta USA krossiässade «agressiivses seltskonnas» starti treenida ja kaeda, mida AMA-sari endast tegelikult kujutab. Holley peas hakkas aga tasapisi küpsema otsus saata eestlane meistrivõistluste viimasel etapil starti. «Algul ikka põdesin pisut, sealsed rajad on tõepoolest väga rasked,» räägib Laansoo. «Ent tuli välja, et minusugusel mehel, kellele meeldib palju trenni teha, polegi nii keeruline läbi lüüa. Põrgukuumuses väsisid konkurendid kiiresti, viimastel ringidel püüdsin paljud neist kinni.» Laansoo sai etapil 10. koha ja pakkumise asuda Motosport Outlet Teami profisõitjaks. Ta tunnistab, et olulist rolli mängis lepingu sõlmimisel ka Holley. «Tutvusteta poleks midagi juhtunud, keegi ei teagi, kus Eesti asub,» ütleb Laansoo. «Inimsuhted mängivad elus üldse olulist rolli. Polnuks mul isa ja tema sõprade teotust, ei sõidaks ma praegu krossi. Oleksin võib-olla tavaline Saku pätt.» Profielu avanes Laansoole sillerdavamanagi kui oodata võis. Seni oli ta koos isaga lugenud piinliku hoolega igat krooni, tiirelnud autoga võistluselt võistlusele. «Pool elu on möödunud ratastel,» rehkendab motomees. «Tavaliselt asusime kolm päeva enne starti teele ja hakkasime marineerima.» USAs tuleb Laansool jõuproovi eel vaid õigele lennukile istuda. «Lennujaamas on rendiauto vastas, mingit muret pole,» jätkab ta. «Sind viiakse hotelli, antakse tuttuued võistlusriided selga ja juhatatakse starti. Samamoodi probleemideta sujub tagasisõit koju.» Teenindus on profitiimides igatpidi tasemel. Kui Laansoo treeningutsiklile mingit juppi küsis, anti kaks. «Minu asi oli vaid trenni teha ja võistelda,» tõdeb ta. Meeskonnalt saadav palk lubas lahedalt ära elada, heade startide eest lisandusid preemiad. Kui suur teenistus täpselt oli, ei taha Laansoo öelda. Ent tublilt edasi rühkides võiks ta USAs endale kahtlemata kauni tuleviku kindlustada – sarja absoluutsed tipud elavad nagu kuningad ja reisivad võistlustele eralennukitega. «Minu asi on välja nuputada, kuidas sama kaugele jõuda,» teatab Laansoo. Äpardusi ridamisi Peavarjuks rentis võõrleegionär endale ühe Holleyle kuuluvatest väikestest majakestest Los Angelese äärelinnas. Kuna treener ise elas sealsamas lähedal, käisid nad sageli koos õhtust söömas. «Tundsin ennast nagu perekonna liige, sain ka Jimi poegadega hästi läbi,» teadustab Laansoo. Ning lisab, et ameerikaliku elulaadiga kohanes ta kiiresti ja valutult. «Inimesed on seal nii avatud,» ei väsi Laansoo kiitmast. «Eestisse naastes mõjus kaasmaalaste kinnisus suisa häirivalt. Lähed panka ja küsid tellerilt, kuidas läheb? Vastuseks näed hämmastunud pilku – poiss, kus maailmas sa elad? Pisut kildu võiks ikka visata, nagunii käivad kõik ülejäänud kliendid ringi mornide nägudega.» Puudust tundis motomees võõral maal esialgu vaid Eestisse jäänud arvukast sõpruskonnast. «Kaks esimest kuud olin põhimõtteliselt üksi, Jimi semud kuuluvad vanemasse põlvkonda,» nendib krossiäss. «Oli väga raske, masendus kippus kallale.» Nüüd on ta ookeani taga leidnud nii sõpru kui sõbrannasid. Ning lõõbib, et kauneid naisi näebki USAs vaid teleris või motokrossidel. Ala on Ameerikas populaarne, superkrossidel müüakse ka 70 000 inimest mahutavad staadionid viimseni välja. Laansoo avahooaeg AMA- sarjas möödus vahelduva eduga. Enne esimest etappi ta haigestus ega saanud poolteist kuud harjutada. «Kogu aeg painas hirmus väsimus, pisutki liigutades voolas higi ojadena,» sedastab eestlane. «Põhjusest pole siiani aru saanud. Midagi arst mulle seletas, aga ingliskeelsetest terminitest aru ei saanud. Pärast antibiootikumikuuri hakkasin tasapisi toibuma.» Voodis lebades oli 187 sentimeetri pikkune ja 82 kg kaaluv Laansoo juurde võtnud seitse kilo. Esimesel etapil sai ta siiski kirja korraliku 5. koha, järgmisel kukkus aga katki kaks ribi. Kuuendal osavõistlusel lõpetas avastardi kuuendana, teises sõidus murdis jalaluu. Ajakirjanike lemmik «Sellega oli hooaeg lõppenud,» tõmbab Laansoo otsad kokku. «Olin eesmärgiks seadnud kokkuvõttes esikümnesse jõudmise, tegelikult tuli leppida 14. kohaga. Kui aga arvestada, et tegin kaasa vaid pooltel etappidel, polnud tulemus paha.» Sama leidsid ajakirjanikud, kes eestlast pideva tähelepanuga hellitasid. Laansoo pildid ja intervjuud ilmusid kõigis suuremates motokrossi ajakirjades. «Tiim sai tänu minule päris palju reklaami,» leiab Motosport Outlet Teami esisõitjaks tõusnud Laansoo. Järgmiseks hooajaks on Laansoole pakkumise teinud mitu profimeeskonda. «Minu eesmärk pole praegu ülikõrget palka välja kaubelda,» kinnitab tõusev täht. «Hoopis olulisem on saada enda käsutusse hea tehnika. Tahan näha, milliste tulemusteni suudan jõuda.» Eile lasi Laansoo arstil eemaldada purunenud jalaluud ühendava plaadi, novembris naaseb ta Ameerikasse ja asub seal paralleelselt tavakrossiga omandama sisestaadionidel sõidetavate superkrosside tarkusi. «Ala on päris karm, aga seal liigub ka 70 protsenti USA mootorispordi rahadest,» tõdeb Laansoo. «Pealegi usun, et uute oskuste omandamine ja enese arendamine tuleb alati kasuks. Selleks me ju elamegi.» Kas teate? • Juss Laansoo on sündinud 23. aprillil 1983 Tallinnas. • Pikkus 187 sentimeetrit, kaal 82 kg. • Lõpetanud Rapla ühisgümnaasiumi. • Krossisõitu alustas seitsmeaastaselt isa juhendamisel. • Säravaim saavutus pärineb 2002. aastast, mil Laansoo krooniti juunioride Euroopa meistriks. Ta ise peab aga tähtsamaks 2004. aasta Rahvuste krossil koos Tanel ja Aigar Leokiga saadud 4. kohta. • Juss Laansoo isa Juhan Laansoo on Eesti motokrossi meistrivõistlustelt võitnud 16 medalit, neist neli kuldset. • Alates tänavusest hooajast teenib Juss Laansoo profileiba USA mainekas AMA-sarjas.
|
